Camillo Paolo Filippo Giulio Benso, Cavouri, Isolabella ja Leri krahv (10. august 1810 — 6. juuni 1861), paremini tuntud kui Cavour (itaalia keeles [kaˈvur]), oli silmapaistev itaalia poliitik, riigimees ja üks Itaalia ühendamise (Risorgimento) peaarhitekte. Ta mängis keskset rolli Piemonte (Sardiinia kuningriik) moderniseerimisel ja riikide ühendamisel ühtseks Itaaliaks.

Varane elu ja karjäär

Cavour sündis Torinos Napoleoni võimu ajal. Kuni 1831. aastani teenis ta sõjaväeohvitserina; pärast seda reisis ta laialdaselt Euroopas, et uurida tööstusrevolutsiooni mõju ning tutvuda Briti ja teiste riikide majandus- ja poliitiliste institutsioonidega. Need reisid vormisid tema liberaalset ja majanduslikult pragmaatilist maailmavaadet.

Nelja aasta pärast naasis ta tagasi Piemontesse ning pühendus maaomandile, põllumajanduse ja juhtimise arendamisele. Cavour toetas hariduse levikut ja modernseid põllumajandusvõtteid; äri- ja pangandustegevuse kaudu sai temast üks Piemonte rikastest ning mõjukatest meestest. Aastatel 1832–1848 oli ta Grinzane linnapea (linn kannab nüüd tema auks nime Grinzane Cavour).

Poliitilised ja majanduslikud reformid

1847. aastal asutas ta ajalehe Il Risorgimento, kus propageeris majanduslikku ja poliitilist reformi: tema arvates pidi majanduslik areng käima käsikäes poliitiliste institutsioonide põhjaliku ümberkorraldamisega. Cavour oli veendunud konstitutsioonilise ja liberaalse riigi vajalikkuses ning ta edendas turumajandust, kaubitsemisvabadust, raudteede ja sadamate arendamist ning panganduse ja tööstuse tugevdamist.

1850. aastal sai ta tuntuks toetusega nn Siccardi seadustele, mille eesmärk oli vähendada katoliku kiriku ja vaimulike erivõimeid ning piirata kiriku mõju juristlikel ja tsiviilvaldkondadel. Sama aasta lõpus kutsus Sardiinia kuningriigi peaminister Massimo D'Azeglio Cavouri enda valitsusse, määrates ta põllumajandus-, kaubandus- ja merendusministriks; hiljem juhtis ta ka rahanduseportfelli. Pärast D'Azeglio tagasiastumist sai Cavourist Sardiinia Kuningriigi peaminister 4. novembril 1852.

Cavouri poliitiline programm oli mõõdukas liberaalne: ta kuulus poliitilises maastikus parempoolselt liberaalsete reformide pooldajate hulka (Destra storica — ajalooline parem). Tema eesmärgiks oli muuta Sardiinia kuningriik moderne, konstitutsioonilise liberalismi ja majandusliku avatuse alusel juhitavaks riigiks. Selleks rakendas ta maksureforme, soodustas vaba kaubandust, edendas infrastruktuuri (raudteid, sadamaid, telegraafi) ning tugevdas riigi rahandust ja tööstust. Tema reformid tekitasid vastuseisu nii ajalooliselt vasakpoolsetelt, kes pidasid tema meetmeid ebapiisavaks sotsiaalse õigluse tagamiseks, kui ka ajalooliselt parempoolsetelt, kes nägid temas traditsioonide ja kiriku vastast ründajat.

Diplomaatia ja Itaalia ühendamine

Suurema territoriaalse ja poliitilise eesmärgi — Itaalia ühtse riigi loomise — nimel alustas Cavour aktiivset välispoliitikat. 1858. aastal läbirääkimistel Prantsuse keisririigiga sõlmitud liit ehk kokkulepe (suur osa läbirääkimistest toimus hiljem kuulsal Plombières' kohtumisel Napoléon III-ga) oli suunatud Austria keisririigi mõju murdmisele Itaalia poolsaarel. 1859. aasta teises iseseisvussõjas (ka Itaalia teine iseseisvussõda) sõlmis Piemonte liidu Prantsusmaaga ning piiramatus lahingutes, nagu Magenta ja Solferino, osutusid Austria väed nõrgaks; see lõi aluse Lombardía edasisele liitumisele.

Pärast Villafranca vaherahut 1859 ja hilisemaid diplomaatilisi samme toimus territooriumide ümberjaotus: mõned põhjapoolsed maakonnad liitusid Piemontega. Samal ajal toimusid lõunas Giuseppe Garibaldi juhtimisel vallutused, mille tulemusel (1860–1861) ühinesid Napolitana ja Sitsiilia loodud vabadussammud põhjaosa riigiga; sellele viitab ka Giuseppe Garibaldi legendaarne "Tuhande" ekspeditsioon. Cavour tasakaalustas militaristlikke ja rahvuslikke liikumisi diplomaatiliste sammudega, et saavutada võimalikult laiahaardeline ühendamine ning säilitada Piemontese monarhi juhtpositsioon ühtse riigi valitsejana.

Viimane periood ja pärand

Pärast Itaalia ühinemist 1861. aastal jätkas Cavour poliitilist juhtimist: ta sai ühendatud Itaalia esimese peaministri ja oli ka riigi esimene välisminister (valitsuse koosseisudes, mis järgnesid kuningriikide ühinemisele). Ta juhtis liberale parlamendifraktsiooni ja aitas kujundada uue kuningriigi institutsioone. Cavour suri Torinos 6. juunil 1861 haiguse tagajärjel, olles surnult vahetult pärast ühinemisprotsessi kulminatsiooni — tema surm oli suur kaotus just äsja edenema hakanud ühtsele Itaiale.

Cavouri pärand on mitmetahuline: teda mäletatakse kui pragmaatilist ja osavat diplomaati, majandusreformijat ning kui Risorgimento peaarhitekti, kes andis aluse modernsele Itaalia riigile. Tema meetodid ja kompromissid — vahel vastuolulised ja isegi vastu võetud — olid otsustavad, et teisendada fragmentaarne poolsaare poliitiliseks tervikuks.