Alfonso La Marmora (1804–1878) – Itaalia kindral, sõjaminister ja peaminister
Alfonso La Marmora (1804–1878) – Itaalia kindral, sõjaminister ja peaminister, Krimmi sõja veteran ja armeereformide eestvedaja, oluline riigimees Itaalia ühendamise ajastul.
Alfonso La Marmora (18. november 1804 – 5. jaanuar 1878), tuntud ka kui Alfonso Ferrero La Marmora, Alfonso Lamarmora ja Alfonso Ferrero, Cavaliere La Marmora, oli Itaalia kindral ja riigimees. Ta kuulus 19. sajandi keskel Itaalia ühinemist ja sõjalist moderniseerimist vedanud isikute hulka, kelle tegevus oli nii kiidetud kui ka vastuoluline.
Varajane elu ja karjääri algus
La Marmora sündis Torinos jõukas aadliperekonnas; tema isa kandis markiisi tiitlit. Aastal 1822 lõpetas ta Torino sõjaväeakadeemia ja alustas teenistust Piemonte–Sardiinia armees. Ta teenis mitmes kohusetäitmises ning tõusis järk-järgult auastmes kuni kindralini aastaks 1856.
Sõjaväereformid
La Marmora jätkas ambitsioonikat sõjaväe uuendamist. 1854. aastal algatatud seadus ja reformid parandasid vägede kvaliteeti ning korraldust: loodi uued ohvitseride akadeemiad, muudetud värbamissüsteemi eesmärgiga vähendada asendusmaksete kaudu teenistuse vältimist, ning viidi sisse üldine konskriptsioon, mille raames loodi ligikaudu 60 000 sõjaväelast. Reformide käigus kahekordistati laskurüksuste arvu ja tugevdati kerget ratsaväge raske ratsaväe arvelt. Uuendusi tehti ka suurtükiväes, tervishoiu- ja haldusaparaadis ning logistikateenistuses – kõik selleks, et muuta armeest professionaalsem väeliik ja paremini sõjategevuseks sobiv jõud.
Krimmi sõda ja rahvusvaheline maine
1855. aastal astus La Marmora sõjaministri kohalt tagasi, et juhtida Piemonte–Sardiinia väeosa Krimmi sõjas. Sardiinia saatmine Krimmi oli nii sõjaline kui ka diplomaatiline samm: osalus Suurbritannia ja Prantsusmaa kõrval aitas Sardiinia kuningriigil saada rahvusvahelist tähelepanu ja toetust, mis osaliselt kasutas ära ka hilisemas Itaalia ühendamise protsessis. La Marmora juhtimisel sai Piemonte–Sardiinia kontingent sõjaväljal tunnustust ja kogemuselt väärtust.
Poliitiline tegevus ja administratiivne roll
Sardiinia valitsustes oli ta kaks korda sõjaminister – teenides valitsustes, mida juhtisid Massimo D'Azeglio ja Camillo Cavour. Pärast Põhja-Itaalia anneksioone 1859. aastal tegutses La Marmora ka haldusametites: vahetult pärast Itaalia ühendamist oli ta Milano kuberner ja seejärel Napoli prefekt, aidatesiseid polnudude uute territooriumide integreerimisel kuningriigi haldussüsteemi.
Peaministrikohad ja 1866. aasta sõjategevus
Ajaloolise parempoolsuse liige, La Marmora oli Itaalia Kuningriigi peaminister ja välisminister ajavahemikus 18. september 1864 – 20. juuli 1866. Tema valitsusaja keskmes olid nii sise- kui välispoliitilised küsimused seoses ühinemisprotsessiga. 1866. aastal, kolmanda iseseisvussõja puhkemisel, astus ta ametist tagasi, et minna juhtima sõjategevust. Selle kampaania käigus tegi ta mitmeid strateegilisi ja taktikalisi otsuseid, mida ajaloolased on kriitiliselt hinnanud: ebaõnnestunud koordineerimine eri armeerühmade vahel, kehv logistika ja ebapiisav sidus taktika tegid kaasa olulised kaotused (rõhutatud on eriti lahingutulemusi selle sõja perioodist). Kuigi Austria vastu suunatud kampaania lõpptulemusena liideti Venetia Prussiaga saavutatud võidu järel Itaaliga, jäi La Marmora strateegia hinnanguliselt problemaatiliseks ja tema maine tabas tagasilöök.
Viimased aastad ja pärand
1870. aastal lahkus ta poliitilisest elust ning pühendus rohkem isiklikele ja perekondlikele küsimustele. Alfonso La Marmora suri Firenzes 5. jaanuaril 1878 ja maeti Biellas San Sebastiano kirikusse. Tema vend Alessandro La Marmora on tuntud kui Bersaglieri-korpuse asutaja, mis sai Itaalia jalaväe erilise ja tuntud osaks.
La Marmora pärand on kaksik: ühelt poolt tunnustatakse teda oluliseks sõjalise moderniseerimise eest, mis aitas ette valmistada Itaalia armeed kõrgematele koormustele ja riigile ühinemiseks; teiselt poolt on tema sõjalised otsused 1866. aastal ja nende tagajärjed püsivaks kriitika objektiks. Tänapäeva ajaloolased käsitlevad teda nii oskusliku organiseerija kui ka vastuolulise sõjaväelise juhina, kelle tegevus on oluline osa Itaalia riigi sünnilugu selgitamisel.
Alfonso La Marmora
Märkus
- ↑ 1,0 1,1 1,1 1,2 Alfonso Ferrero della Marmora
- ↑ 2.0 2.1 LA MARMORA, Alfonso Ferrero, Marchese del, (1804 - 1878) Itaalia kindral ja poliitik
- ↑ 3,0 3,1 La Màrmora, Alfonso Ferrero di
- ↑ 4.0 4.1 Alfonso La Marmora (Ferrero)
| · v · t · e Itaalia peaministrid | |
| Itaalia Kuningriik |
|
|
Pella Fanfani Scelba Segni Zoli Fanfani Segni Tambroni Fanfani Leone Moro Leone Kuulujutt Colombo Andreotti Kuulujutt Moro Andreotti Cossiga Forlani Spadolini Fanfani Craxi Fanfani Goria De Mita Andreotti Amato Ciampi Berlusconi Dini Prodi D'Alema Amato Berlusconi Prodi Berlusconi Monti Letta Renzi Gentiloni Conte | |
.svg.png)
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Alfonso La Marmora?
V: Alfonso La Marmora (18. november 1804 - 5. jaanuar 1878) oli Itaalia kindral ja riigimees. Ta sündis Itaalias Torinos jõukas ja aadliperekonnas.
K: Mida ta tegi Sardiinia kuningriigis?
V: Sardiinia kuningriigis oli ta kaks korda sõjaministriks Massimo D'Azeglio ja Camillo Cavouri juhitud valitsustes. Ta tegi ka seaduse, mis parandas vägede kvaliteeti, lõi uued ohvitseride akadeemiad, retušeeris värbamissüsteemi ja tugevdas kerget ratsaväge raske ratsaväe arvelt.
Küsimus: Millist ametikohta ta pärast Itaalia ühendamist pidas?
V: Pärast Itaalia ühendamist oli La Marmora Milano kuberner ja Napoli prefekt. Samuti oli ta 18. septembrist 1864 kuni 20. juulini 1866 Itaalia Kuningriigi peaminister ja välisminister.
K: Mis juhtus, kui ta astus ametist tagasi, et võidelda Itaalia kolmandas iseseisvussõjas?
V: Kui La Marmora astus ametist tagasi, et võidelda Itaalia kolmandas iseseisvussõjas, tegi ta mitu strateegilist viga, mis maksis Itaaliale raske kaotuse.
K: Kuidas andis tema vend oma panuse sõjaajalukku?
V: Tema vend Alessandro La Marmora asutas Bersaglieri korpuse.
K: Kuhu on maetud Alfonso La Marmora?
V: Ta on maetud Biellasse San Sebastiano kirikusse.
Otsige