Alcide De Gasperi – Itaalia kristlik-demokraat, peaminister ja Euroopa rajaja
Alcide Amedeo Francesco De Gasperi (3. aprill 1881 – 19. august 1954) oli Itaalia poliitik, kes asutas kristlik‑demokraatliku partei ning aitas kaasa Euroopa Nõukogu ja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisele.
Varajane elu ja poliitiline tegevus enne sõda
De Gasperi sündis piirkonnas, mis kuulus tol ajal Austria-Ungari koosseisu (Pieve di Fiemme / Pieve Tesino, Trentino). Ta kuulus katoliku noorsoo- ja sotsiaalkristlikku liikumisse, õppis ning tegutses ajakirjanikuna ja poliitiliselt. Pärast Esimest maailmasõda liideti tema kodukandega Itaalia ning De Gasperi sai Itaalia kodanikuks. Ta osales 1920. aastatel demokraatliku poliitika taastamisel ja kuulus enne fašistide võimuletulekut parlamenti.
Faasistlik periood ja vangistus
1920. ja 1930. aastatel surus Mussolini fašistlik režiim alla poliitilisi vastaseid. 1927. aastal pandi ta poolteiseks aastaks vangi, sest ta ei toetanud Mussolini fašistlikku valitsust. Tema vangistuse lõppedes vabastas teda Mussolini paavsti palve tõttu — legendaarne sekkumine, kus paavst sekkus poliitilise vangistuse lõpetamisse.
Peaminister, riigi ülesehitamine ja sise- ning välispoliitika
Teise maailmasõja järel oli De Gasperi keskne tegelane Itaalia demokraatliku ümberkujundamise juures. Ta oli Itaalia peaminister kaheksa aastat, aastatel 1945–1953 — kauem kui ükski teine demokraatlik valitsusjuht selles perioodis (erandiks on ainult varasem diktatuur Benito Mussolini).
Peamised tema tegevussuunad ja saavutused valitsusjuhina:
- koondas eri poliitilisi jõude Rahvusliku ülemineku ja stabiilsuse tagamiseks pärast sõda;
- osales uue Itaalia põhiseaduse väljapakkumises ja riigi demokraatlikku aluspõhja loomises, kaasa arvatud 1946. aasta rahvahääletuse tulemusel monarhia kaotamine;
- juhtis riigi majandusliku elluäratamise protsessi: tema valitsused kasutasid ka Marshalli plaani abi ning rakendasid reforme majanduse stabiilsuse saavutamiseks;
- suhtesõltumatuse asemel suunas välispoliitika liitlasriikide ja Lääne-Euroopa suunas — Itaalia astus 1949. aastal Põhja‑Atlase Lepingulisse Organisatsiooni (NATO) ridadesse tema valitsuse ajal;
- töötas välja katoliku sotsiaalõpetuse ja demokraatliku poliitika ühendamist, olles kristlik‑demokraatliku partei (Democrazia Cristiana) rajaja ja juht.
Euroopa integratsiooni eestvedaja
De Gasperi oli aktiivne Euroopa koostöö pooldaja ja teda peetakse üheks Euroopa integratsiooni algatajate hulka kuuluvaks poliitikuks. Tema koostöö teiste riikide juhtidega aitas luua alguseid Lääne‑Euroopa majanduslikule ja poliitilisele liitumisele, mille olulisemateks sammudeks olid nii Euroopa Nõukogu loomine kui ka Euroopa Söe- ja Teraseühenduse. Ta tegi koostööd Robert Schumani ja Konrad Adenaueriga, mille tulemusena tekkisid esimesed üleeuroopalised institutsioonid — põhjapanev samm Euroopa Ühenduse suunas.
Pärand ja surm
De Gasperi suri 19. augustil 1954. Teda mäletatakse kui rahvaülese taastamise ning Euroopa integratsiooni eestvedajat. Tema valitsuste tegevused aitasid Itaalia majandusel ja demokraatlikul elul taastuda sõjajärgsetest kataklüsmidest ning panid aluse riigi kindlemale positsioonile Lääne‑Euroopas.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Alcide De Gasperi?
V: Alcide De Gasperi oli Itaalia poliitik, kes asutas kristlik-demokraatliku partei ja oli kaheksa aastat Itaalia peaminister.
K: Milliseid organisatsioone aitas De Gasperi veel asutada?
V: De Gasperi aitas luua Euroopa Nõukogu ja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse.
K: Kui kaua oli De Gasperi Itaalia peaminister?
V: De Gasperi oli Itaalia peaminister kaheksa aastat, aastatel 1945-1953.
Küsimus: Milline Itaalia peaminister oli võimul kauem kui De Gasperi?
V: Benito Mussolini oli ainus Itaalia peaminister, kes oli võimul kauem kui De Gasperi, kuid ta oli diktaator.
K: Millal ja kus De Gasperi sündis?
V: De Gasperi sündis 3. aprillil 1881. aastal Austria-Ungaris.
K: Millal sai De Gasperi Itaalia kodanikuks?
V: De Gasperi sai Itaalia kodanikuks alles pärast Esimest maailmasõda.
K: Miks De Gasperi 1927. aastal vangi pandi ja kes ta vabastas?
V: De Gasperi pandi 1927. aastal üheks ja pooleks aastaks vangi, sest ta ei toetanud Mussolini fašistlikku valitsust. Mussolini vabastas ta vanglast, sest paavst palus seda.
