Itaalia ühendamine (itaalia: Unità d'Italia), tuntud ka kui Risorgimento (mis tähendab "taaselustumine"), viitab Itaalia liikumisele, mis ühendas Itaalia riigid 19. sajandil. Liikumine sai alguse 1815. aastal Viini kongressiga. See lõppes 1871. aastal, kui Rooma sai Itaalia Kuningriigi pealinnaks nii Piemonte peaministri Cavouri krahvi kui ka Giuseppe Garibaldi - Itaalia rahvuskangelase, kes ühendas lõunaosa. See võimaldas kuningas Viktor Emmanueli saada Itaalia esimeseks kuningaks.

Eelnev taust ja ideoloogiad

Pärast Napoleoni sõdu ja Viini kongressi (1815) taastati Itaalia poolsaarel mitmesugused sõltumatud riigid ja suurvõimude mõjul jagatud seisund. See fragmenteeritus tekitas rahvusliku liikumise, mis toetas ühtset riiki, vabanemist võõrvõimudest (eriti Austria kontrollist Põhja-Itaalias) ning konstitutsiooni ja liberaalsete reformide kehtestamist. Peamised ideoloogilised suunad olid:

  • Rahvuslus – soov ühendada kõiki itaalia keelt kõnelevaid alasid ühtseks riigiks.
  • Liberalism – konstitutsioonilised ja kodanikuõigusi toetavad reformid.
  • Republikanism ja demokraatia – esindatud näiteks Giuseppe Mazzini ja tema liikumise Young Italy kaudu.
  • Salajased seltsid – Carbonari ja teised, kes korraldasid ülestõuse ja poliitilist organiseerimist.

Peamised etapid ja sündmused

Risorgimento kulges mitme olulise sõjalise, diplomaatilise ja sotsiaalse etapina. Olulised sündmused ja perioodid:

  • 1848. aasta revolutsioonid ja esimene Itaalia iseseisvussõda (1848–1849) – laialdased ülestõusud, mis katsetasid Austria-vastast võitlust, kuid lõppesid osaliselt tagasilöökidega.
  • Piemonti (Piemonte-Sardiinia kuningriigi) juhtroll – kuningas Viktor Emmanuel II ja peaminister Camillo di Cavour viisid ette diplomaatilisi läbirääkimisi ning moderniseerisid riiki, et see saaks liidriteks ühinemisprotsessis.
  • 1859. aasta teine iseseisvussõda – Piemonte ja Prantsusmaa (Napoleon III) sõjaline kampaania Austria vastu tõi kaasa Austria kaotused Põhja-Itaalias ning Piemontile olulised territooriumid.
  • 1860. aasta "Tuhande" ekspeditsioon – Giuseppe Garibaldi juhtis vabatahtlikke (nn "Tuhande") ja vallutas Kaks-Sitsiilia Kuningriigi, mis võimaldas lõunaprovintside ühendamise Piemontiga.
  • 1861. aasta – kuulutati välja Itaalia Kuningriik, mille kuningaks sai Viktor Emmanueli; siiski jäid mõned alad veel väljapoole kuningriigi kontrolli.
  • 1866. aasta – Kolmas iseseisvussõda Austriaga, kus Prantsusmaa asemel toetas Preisi-Austri vastasseisu; selle tulemusena sai Itaalia kontrolli Veneetsia üle.
  • 1870. aasta Rooma okupeerimine – Prantsuse vägede lahkumisel Franco-Preisi sõja tõttu võttis Itaalia vägi Rooma ja 1871. aastal sai Rooma riigi pealinnaks, lõpetades formaalse ühinemisprotsessi.

Kõrvalised tegurid ja isikud

Risorgimento ei olnud ainult sõjaline protsess: oluline oli ka diplomaatia, kultuuriline ärkamine ja ühiskondlik aktivism. Märkimisväärsed isikud olid:

  • Giuseppe Mazzini – ideoloogiline juht ja rahvusliku liikumise eestkõneleja, propageeris vabariiklikke ja demokraatlikke ideid.
  • Camillo di Cavour – Piemonte-Sardiinia peaminister, kes kasutas oskuslikku diplomaatia ja majandusreforme, et tugevdada Piemonti rolli ühinemises.
  • Giuseppe Garibaldi – militaristlik ja populaarne rahvuskangelane, kelle sõjalised kampaaniad kiirendasid lõunapoolsete piirkondade liitumist.
  • Viktor Emmanuel II – Piemonte kuningas, kes sai ühinenud Itaalia monarhiks.

Mõjud ja järelmõjud

Itaalia ühinemine tõi kaasa tugeva rahvusliku identiteedi kujunemise ja poliitilise keskuse tekkimise, kuid jättis ka lahendamata probleeme:

  • Regionaalsed erinevused – eriti Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahelised majanduslikud ja sotsiaalsed lõhed jäid suured.
  • Religioos-poliitiline küsimus (Rooma küsimus) – paavst ja Vatikani riik keeldusid alguses tunnustamast Itaalia riigi okupatsiooni, mis lahendati alles hiljem (nt Laterani leping 1929).
  • Sotsiaalsed pinged – maareformid, maapiirkondade vaesus ja töötingimused tekitasid sisemisi pingeid, mis mõjutasid tulevasi poliitilisi arenguid.

Risorgimento on oluline osa Itaalia ja Euroopa 19. sajandi ajaloost: see näitas, kuidas kombinatsioon ideest, diplomaatilisest oskusest, sõjalisest jõust ja rahvuslikust mobilisatsioonist võib viia suurte poliitiliste muutusteni. Ühinemine ei olnud lõplik ega ilma konfliktideta, kuid see lõi aluse tänapäevase Itaalia riigi ja rahvusliku identiteedi kujunemisele.