Itaalia ühendamine (Risorgimento) — 19. sajandi ühinemise ajalugu
Itaalia ühendamine (Risorgimento): haarav ülevaade 19. sajandi võitlusest, Garibaldi ja Cavour’i juhtimisest ning Rooma ühinemisest uue Itaalia sünni kõrval.
Itaalia ühendamine (itaalia: Unità d'Italia), tuntud ka kui Risorgimento (mis tähendab "taaselustumine"), viitab Itaalia liikumisele, mis ühendas Itaalia riigid 19. sajandil. Liikumine sai alguse 1815. aastal Viini kongressiga. See lõppes 1871. aastal, kui Rooma sai Itaalia Kuningriigi pealinnaks nii Piemonte peaministri Cavouri krahvi kui ka Giuseppe Garibaldi - Itaalia rahvuskangelase, kes ühendas lõunaosa. See võimaldas kuningas Viktor Emmanueli saada Itaalia esimeseks kuningaks.
Eelnev taust ja ideoloogiad
Pärast Napoleoni sõdu ja Viini kongressi (1815) taastati Itaalia poolsaarel mitmesugused sõltumatud riigid ja suurvõimude mõjul jagatud seisund. See fragmenteeritus tekitas rahvusliku liikumise, mis toetas ühtset riiki, vabanemist võõrvõimudest (eriti Austria kontrollist Põhja-Itaalias) ning konstitutsiooni ja liberaalsete reformide kehtestamist. Peamised ideoloogilised suunad olid:
- Rahvuslus – soov ühendada kõiki itaalia keelt kõnelevaid alasid ühtseks riigiks.
- Liberalism – konstitutsioonilised ja kodanikuõigusi toetavad reformid.
- Republikanism ja demokraatia – esindatud näiteks Giuseppe Mazzini ja tema liikumise Young Italy kaudu.
- Salajased seltsid – Carbonari ja teised, kes korraldasid ülestõuse ja poliitilist organiseerimist.
Peamised etapid ja sündmused
Risorgimento kulges mitme olulise sõjalise, diplomaatilise ja sotsiaalse etapina. Olulised sündmused ja perioodid:
- 1848. aasta revolutsioonid ja esimene Itaalia iseseisvussõda (1848–1849) – laialdased ülestõusud, mis katsetasid Austria-vastast võitlust, kuid lõppesid osaliselt tagasilöökidega.
- Piemonti (Piemonte-Sardiinia kuningriigi) juhtroll – kuningas Viktor Emmanuel II ja peaminister Camillo di Cavour viisid ette diplomaatilisi läbirääkimisi ning moderniseerisid riiki, et see saaks liidriteks ühinemisprotsessis.
- 1859. aasta teine iseseisvussõda – Piemonte ja Prantsusmaa (Napoleon III) sõjaline kampaania Austria vastu tõi kaasa Austria kaotused Põhja-Itaalias ning Piemontile olulised territooriumid.
- 1860. aasta "Tuhande" ekspeditsioon – Giuseppe Garibaldi juhtis vabatahtlikke (nn "Tuhande") ja vallutas Kaks-Sitsiilia Kuningriigi, mis võimaldas lõunaprovintside ühendamise Piemontiga.
- 1861. aasta – kuulutati välja Itaalia Kuningriik, mille kuningaks sai Viktor Emmanueli; siiski jäid mõned alad veel väljapoole kuningriigi kontrolli.
- 1866. aasta – Kolmas iseseisvussõda Austriaga, kus Prantsusmaa asemel toetas Preisi-Austri vastasseisu; selle tulemusena sai Itaalia kontrolli Veneetsia üle.
- 1870. aasta Rooma okupeerimine – Prantsuse vägede lahkumisel Franco-Preisi sõja tõttu võttis Itaalia vägi Rooma ja 1871. aastal sai Rooma riigi pealinnaks, lõpetades formaalse ühinemisprotsessi.
Kõrvalised tegurid ja isikud
Risorgimento ei olnud ainult sõjaline protsess: oluline oli ka diplomaatia, kultuuriline ärkamine ja ühiskondlik aktivism. Märkimisväärsed isikud olid:
- Giuseppe Mazzini – ideoloogiline juht ja rahvusliku liikumise eestkõneleja, propageeris vabariiklikke ja demokraatlikke ideid.
- Camillo di Cavour – Piemonte-Sardiinia peaminister, kes kasutas oskuslikku diplomaatia ja majandusreforme, et tugevdada Piemonti rolli ühinemises.
- Giuseppe Garibaldi – militaristlik ja populaarne rahvuskangelane, kelle sõjalised kampaaniad kiirendasid lõunapoolsete piirkondade liitumist.
- Viktor Emmanuel II – Piemonte kuningas, kes sai ühinenud Itaalia monarhiks.
Mõjud ja järelmõjud
Itaalia ühinemine tõi kaasa tugeva rahvusliku identiteedi kujunemise ja poliitilise keskuse tekkimise, kuid jättis ka lahendamata probleeme:
- Regionaalsed erinevused – eriti Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahelised majanduslikud ja sotsiaalsed lõhed jäid suured.
- Religioos-poliitiline küsimus (Rooma küsimus) – paavst ja Vatikani riik keeldusid alguses tunnustamast Itaalia riigi okupatsiooni, mis lahendati alles hiljem (nt Laterani leping 1929).
- Sotsiaalsed pinged – maareformid, maapiirkondade vaesus ja töötingimused tekitasid sisemisi pingeid, mis mõjutasid tulevasi poliitilisi arenguid.
Risorgimento on oluline osa Itaalia ja Euroopa 19. sajandi ajaloost: see näitas, kuidas kombinatsioon ideest, diplomaatilisest oskusest, sõjalisest jõust ja rahvuslikust mobilisatsioonist võib viia suurte poliitiliste muutusteni. Ühinemine ei olnud lõplik ega ilma konfliktideta, kuid see lõi aluse tänapäevase Itaalia riigi ja rahvusliku identiteedi kujunemisele.
Ajalugu
Napoléoni lüüasaamine
Napoléon Bonaparte tungis 1796. aastal Itaaliasse ja kontrollis seda hiljem. Kui ta sai 1815. aastal Waterloo lahingus lüüa, sai nüüdseks vabade riikide ühinemine võimalikuks.
Pärast Napoléoni kukutamist taastas Viini kongress (1814-15) vana režiimi. Austria keisririik ja Habsburgid kontrollisid enamikku Itaaliast.
Sardiinia vallutamine
Piemonte-Sardiinia Viktor Emmanuelil oli suur visioon ühendatud Itaaliast. Ta soovis, et Piemonte-Sardiinia oleks Itaalia ühendamise eeskujuks. Selleks alustas ta mitmeid avalikke töid, projekte ja poliitilisi reforme. Piemonte-Sardiiniat tunnustati peagi kui esilekerkivat suurriiki. Järgmine samm Piemonte-Sardiinia vallutamiseks oli Austria väljatõrjumine Itaalia poolsaarelt. Krimmi sõja puhkemisel ühelt poolt Prantsusmaa ja Suurbritannia ning teiselt poolt Venemaa vahel oli Piemonte-Sardiinial võimalus teenida austust ja teha endale nime. Suurbritannia ja Prantsusmaa osutusid võitjaks ja Sardiinia sai osaleda rahukonverentsil. Selle tulemusena sai Piemonte-Sardiinia Napoleon III toetuse.
Sõda Austriaga
1858. aastal kavandasid Sardiinia ja Prantsusmaa salaja rünnakuplaani Austria vastu. Järgmisel aastal viis Sardiinia oma plaani ellu. Rünnaku asemel julgustas Sardiinia natsionalistlikke ülestõuse Austria valduses olevatel territooriumidel Itaalias. See provotseeris Austriat sõja alustamiseks. Pärast Magenta ja Solferino lahinguid tõrjus Prantsusmaa Austria Lombardiast välja, kuid Austria hoidis endiselt kinni Veneetsiast. Sel hetkel loobus Prantsusmaa sõjast, kuna kartis, et ühendatud Itaalia võib olla ohtlik, ning mõistis, et Austria tugevus võib nad lõpuks purustada. Sellega lõppes sõda, kusjuures Austria säilitas Venetia.
Ühinemine lõpule viidud
Vahepeal juhtis Itaalia rahvuslane Giuseppe Garibaldi rahvusliku ülestõusu, ühendades riigid ja territooriumid täieõiguslikuks vabariigiks. Kuna Sardiinia lõpetas sõja, andis Garibaldi suurema osa provintsidest Sardiiniale. Märtsis 1861 leppis kogu Itaalia, välja arvatud Rooma ja Venetsia, parlament kokku Itaalia ühendamises, mille esimeseks kuningaks sai Viktor Emmanuel. Kui Preisimaa võitis 1866. aastal sõjas Austriat, sõlmis Itaalia kokkuleppe Berliiniga, sundides Viini Venetia loovutama, jättes Rooma viimaseks puuduvaks Itaalia linnaks.
Prantsuse-Preisi sõda
Prantsuse-Preisi sõja tõttu 1870. aastal saatis Prantsusmaa oma armee Roomast eemale. Ilma kaitseta ei saanud paavst vastu panna ja Rooma sai lõpuks Itaalia pealinnaks.
Viktor Emmanuel II ja Camillo Benso, Cavouri krahv, Itaalia ühendamise peamised tegelased.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on Itaalia koondis?
V: Itaalia ühendamine, mida tuntakse ka Risorgimento nime all, on liikumine, mis ühendas Itaalia riigid 19. sajandil.
K: Millal see liikumine algas?
V: Liikumine algas 1815. aastal Viini kongressiga.
K: Kes olid Itaalia ühendamise võtmeisikud?
V: Itaalia ühendamise olulised tegelased olid krahv Cavour, kes oli Piemonte peaminister, ja Giuseppe Garibaldi, Itaalia rahvuskangelane, kes ühendas Lõuna-Itaaliat.
K: Kuidas sai Roomast Itaalia pealinn?
V: Rooma sai Itaalia pealinnaks tänu krahv Cavouri ja Giuseppe Garibaldi jõupingutustele.
K: Kes sai Itaalia ühendamisel kuningaks?
V: Itaalia ühendamisel sai kuningaks kuningas Viktor Emmanuel II.
K: Mis aastal lõppes Itaalia ühendamine?
V: Itaalia ühendamine lõppes 1871. aastal.
K: Mida tähendab "Risorgimento"?
V: Risorgimento tähendab "taaselustumist".
Otsige