Waterloo lahing oli lahing, mis peeti Prantsuse armee ning Briti ja Preisi armee vahel.

Napoleon krooniti 1804. aastal Prantsusmaa keisriks ja alustas seejärel edukaid Napoleoni sõdu. Peagi oli Prantsusmaal impeerium, mis ulatus Hispaaniast Venemaa piirini. Lüüasaades Leipzigi lahingus ja mujal, võttis ta 1814. aastal vastu paguluse Elba saarel. Veebruaris 1815 võttis ta taas Prantsusmaa armee juhtimise üle. Ta ründas oma vaenlasi Belgias ja sai Waterloos lüüa. See oli Napoleoni sõdade viimane lahing.

Kuupäev ja asukoht

Waterloo lahing peeti 18. juunil 1815 Mont-Saint-Jean'i künka lähedal, kihelkonna Waterloo ümbruses — tänapäeva Belgia lõunaosas. Lahing toimus ligikaudu 20–30 km Brüsselist lõuna pool.

Osapooled ja juhid

  • Prantsusmaa: juhid — keiser Napoleon Bonaparte; lahingus osalesid tema peamised väejuhtideks olnud marssalid, näiteks Ney ja Grouchy (Grouchy juhtis suuremat osa rünnakutest ja hiljem jäi kõrvale Prussi vägede takistamisel).
  • Alliantsed väed: koalitsiooni tuumas olid Anglo-Alliandus (tuntud ka kui briti ja liitlased) juhendaja hertsog Wellington (Arthur Wellesley) ning Preisi armee pealik Feldmaresall Gebhard Leberecht von Blücher, kelle väed saabusid lahinguväljale päeva jooksul ja kandsid otsustavat rolli.

Lahingu käik lühidalt

Lahing algas pärast hommikul alanud taktikalisi liigutusi ja kohaliku ilma tõttu toimunud viivitusi — vihm oli maapinna pehmeks teinud, mis aeglustas suurtükiväge ja ratsaväge. Napoleon alustas pealetungi rinde keskmisele ja vasakule tiivale, püüdes murda Wellingtoni positsioone, mis olid tugevdatud talufarmide (nt Hougoumont ja La Haye Sainte) ja künkade taha.

Peamised episoodid:

  • Rangelt kaitstud talud Hougoumont ja La Haye Sainte pidasid vastu ja tõmbasid palju Prantsuse jõude.
  • Marshal Ney juhtis ulatuslikke ratsaväeatarteid, mis ei suutnud murrangut tuua ja kulutasid palju mehi ning hobuseid.
  • Prussi armee, mida jälitas osa Napoleoni vägedest (Marshal Grouchy), suunas päeval suuna Plancenoit’ poole ning lõpuks jõudis Blücher koos peajõuga lahinguväljale; Prussi rünnak paremal tiival lõi Prantsuse positsioonide järjekorda.
  • Õhtul korraldas Napoleon viimase rünnaku Keisri Gvardia (Imperial Guard), mis siiski ebaõnnestus — see nurjumine oli pöördepunkt ja viis Prantsuse vägede taganemiseni.

Väeline kokkuvõte ja kaotused

Armeede suurused ja kaotused varieeruvad allikiti, kuid umbkaudu oli Prantsuse vägi lahinguväljal 60 000–75 000 mehe ringis; Wellingtoni koosseis oli ligi 65 000 ja Prussi jõud lisasid veel 40 000–50 000. Kaotused olid suured mõlema poole jaoks: Prantsuse kaotused olid hinnanguliselt umbes 20 000–25 000 surnud, haavatud või vangina; liitlaste ja prusslaste kokkulangus oli ligikaudu 20 000–24 000. Lahingu järgne segadus tõi kaasa ka suurt hulka vangistamisi ja relvade kadu.

Põhitähtsus ja tagajärjed

Poliitilised ja sõjalised tagajärjed: Waterloo tähistas Napoleoni lõplikku lüüa. Pärast lahingut andis ta kiiresti alla, viidi vangi ja saadeti Teise Eluajalõpuks (second exile) kaugele Saint Hellena saarele, kus ta suri 1821. aastal. Waterloo lõpetas Napoleoni sõjad ja võimaldas Euroopa võimutasakaalu uuesti korraldada, mida 1815. aasta Viini kongress oli suunanud. Monarhia taastati Prantsusmaal (Louis XVIII) ja Euroopa poliitiline kaart muutus pikemaks ajaks stabiilsemaks.

Tähendus kultuuris ja memooriumis: Waterloo sai sümboliks absoluutsele tagasilöögile ja lõpule — väljend "Waterloo" kasutatakse sageli metafoorselt viimase ja otsustava kaotuse tähistamiseks. Lahinguväli ise on säilinud mälestusmärkide ja muuseumitena ning Waterloo on populaarne külastuskoht ajaloohuvilistele.

Miks Waterloo oli otsustav?

  • Koordineeritud tegutsemise puudumine Napoleoni ja tema marssalite vahel (nt Grouchy ründamise asemel prusslaste takistamata jäetamine) andis liitlastele aega tugevneda.
  • Wellingtoni valitud kaitsepositsioonid (küngas ja talud) võimaldasid ründevõimaluse ära kasutada ning pikendada vastupanu, kuni Prussi abi saabus.
  • Napoleoni viimane ebaõnnestunud ülekaalukas kasutus Keisri Gvardia poolt lõpetas moraali ja tõi pöördepunkti.

Waterloo lahing jääb ajalukku kui üks 19. sajandi otsustavamaid lahinguid, mis muutis Euroopa julgeoleku- ja võimustruktuuri aastakümneteks.