Waterloo lahing

Ajalugu

Napoleon näis olevat peatamatu, kuni kaks erinevat kampaaniat ebaõnnestusid. Ta kogus tohutu armee, et tungida 1812. aastal Venemaale ja vallutada see. Tema armee jäi Vene talve kätte ning hävis ilmastiku ja toidupuuduse tõttu. Ida-Euroopa riigid, eesotsas Austria ja Preisimaaga, hakkasid tema vastu liituma, sundides tema vägesid tagasi Prantsusmaa poole. Samal ajal hakkas väike armee Portugalis ja Hispaanias, mida juhtis Arthur Wellesley (hilisem Wellingtoni hertsog), Napoleoni vägesid Hispaaniast välja tõrjuma.

1814. aastaks seisis Napoleon silmitsi täieliku lüüasaamisega, sest igalt poolt tuli sissetung. Lepiti kokku rahuleping. Napoleon pidi loobuma troonist (loobuma troonist) ja elama väikesel Vahemere saarel nimega Elba koos väikese armeega. Tema asemel sai Prantsusmaa valitsejaks Louis XVIII, Louis XVI vend.

100 päeva

Elba saarel ei olnud Napoleon rahul. Uus Prantsuse valitsus oli talle raha lubanud, kuid raha ei tulnud. Tema naisel (Austria printsessil) ja poegadel oli keelatud teda külastada.

Sõnumid Prantsusmaalt näitasid, et tema vaenlased tülitsesid. Ta kasutas oma võimalust, sõitis veebruaris 1815 laevaga edasi ja maabus taas Prantsusmaal. Tema vastuvõtt oli väga segane. Paljud prantslased olid väsinud sõjast ning selle põhjustatud surmast ja kannatustest. Teised aga tahtsid tagasi vanade päevade võimu ja hiilguse juurde ning nägid Napoleonis oma parimat lootust.

Tema esimesed päevad olid pingelised, kuid Napoleonil õnnestus isikliku juhtimise ja veenmise abil võita armee toetus. Kui kuningas sattus paanikasse ja põgenes riigist, ei takistanud enam miski Napoleoni tagasipöördumist Pariisi ja keisri tiitli taastamist.

Waterloo kampaania

Napoleon vajas nüüd aega enda ja Prantsuse armee organiseerimiseks. Liitlased tabati täiesti ootamatult ja nende ainus võimalus teda peatada oli kaks väikest armeed Belgias: Briti ja Hollandi armee, mida juhatas Wellingtoni hertsog, ning Preisi (Saksa) armee, mida juhatas marssal Blücher.

Napoleon otsustas veel kord mängida. Ta kogus armee ja valmistas ette üllatusrünnaku Wellingtoni ja Blucheri vastu, lootes neid ootamatult tabada. Tema plaan oli esialgu edukas ja ta ületas Belgia piiri enne, kui Wellington ja Blucher jõudsid ühineda.

Ligny ja Quatre Bras

Tema esimene lahing oli Ligny's ja pärast päevast ägedat võitlust võitis ta Preisi armee, sundides seda taganema. Arvates, et Blucher tõmbub tagasi Preisimaale, pööras Napoleon oma tähelepanu Wellingtoni poole. Quatre Bras'i juures oli juba toimunud väike lahing, kui Wellington püüdis prantslaste edasitungi edasi lükata. See oli andnud Wellingtonile piisavalt aega, et valmistada ette täielik kaitsepositsioon üle Brüsselisse viiva tee Waterloo küla lähedal.

Prantsuse armee tungis neile vastu ja lõi oma laagri harjale, mis seisis silmitsi ühendatud Briti ja Hollandi (Inglise-Hollandi) armeega. Tugev vihm põhjustas viivitusi ja segadust ning mõlemad armeed asusid ööseks mudasse, et oodata koidut ja eelseisvat lahingut.

Napoleoni armee seisis 18. juunil 1815 Waterloo lähedal vastamisi Wellingtoni hertsogi anglo-hollandi armeega. Wellingtoni väed olid paigutatud madala mäeharja taha, mis kaitses neid osaliselt prantsuse suurtükiväe eest.

1. faas - rünnak Hougoumont'ile

Umbes kell 11.00 andis Napoleon oma suurtükkidele käsu avada tuli. Prantsuse jalavägi alustas rünnakut Hougoumont'i lossi vastu, mida kaitses Briti jalavägi. Selle eesmärk oli juhtida Wellingtoni reservid eemale keskusest, kuhu Napoleoni peamine rünnak pidi langema. Andmete kohaselt peeti Hougomont'i Waterloo lahingu võitmise oluliseks võtmeks.

2. faas - Prantsuse jalaväe rünnakud

Kell 13.30 alustas Napoleon jalaväerünnakut Wellingtoni keskuse vastu. Kuninga Saksa leegioni mehed kaitsesid otsustavalt La Haye Sainte'i talu. See häiris prantslaste rünnakut. Briti suurtükiväel ja musketilaskuritel õnnestus Prantsuse rünnakut kontrollida ning Briti majapidamis- ja liidu raske ratsaväe brigaadid ründasid kõhklevatele prantslastele järele. Edu üle rõõmustades jälitas Briti ratsavägi oma vaenlast liiga kaugele ja kandis omakorda kohutavaid kaotusi Prantsuse laanerite ja kerge ratsaväe käes.

3. faas - Prantsuse ratsaväe rünnakud

Kell 15.00 näis, et Inglise-Hollandi armee oli pärast kogu päeva kestnud tugevat pommitamist taganemas, nii et Napoleoni kindral marssal Ney juhtis Prantsuse ratsaväe massilist rünnakut Wellingtoni keskuse vastu. Briti jalavägi oli aga ainult taganenud, et koonduda ja haavatuid hooldada, ning nad suutsid ratsaväe rünnaku eest kaitsmiseks ruudud moodustada. Prantslased said kohutavaid kaotusi, kui nad neid läbitungimatuid jalaväeformeeringuid ümber piirasid.

Olukord halvenes Napoleoni jaoks veelgi, kui Blucheri Preisi väed alustasid kell 16.30 rünnakut Plancenoit's tema tagalas.

4. faas - Preislased hakkavad survet suurendama.

Varajase õhtu poole oli prantslaste rünnak Hougoumont'i juures, mis oli mõeldud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, nüüdseks saavutanud vastupidise tulemuse. Prantslased suunasid üha rohkem ja rohkem vägesid kibedasse võitlusesse lossi ümber, mida hoidis vaid väike Briti kaardiväe vägi. Veel rohkem Prantsuse reserve saadeti, et vastata Preisi ohule Napoleoni armee tagalas Plancenoit's. Kuid lõpuks oli prantslastel õnnestunud vallutada La Haye Sainte'i talu, mis asus Wellingtoni keskusest vaid lühikese vahemaa kaugusel.

5. faas - keiserliku kaardiväe rünnak

Um umbes kell 19.30 pani Napoleon oma viimased reservid viimaseks jõupingutuseks, et saavutada võit. Kui preislased saabusid Wellingtoni külje tugevdamiseks, tungisid Prantsuse keiserliku kaardiväe veteranid edasi, et "lõpetada töö". Briti jalavägi, mis oli kogu päeva jooksul saadud pidevast suurtükitulest kurnatud, tõusis neile vastu. Briti kaardiväe brigaadi musketid lõid Napoleoni parimad väed. Nad põgenesid ja kogu Prantsuse armee ühines nendega taganedes. Wellington käskis kogu oma rivis edasi tungida ja prantslased aeti põllult välja.