Viktor Emanuel II — ühtse Itaalia esimene kuningas (1820–1878)

Victor Emmanuel II (Vittorio Emanuele Maria Alberto Eugenio Ferdinando Tommaso; 14. märts 1820 - 9. jaanuar 1878) oli Sardiinia kuningas 1849. aastast kuni 17. märtsini 1861. Sel kuupäeval võttis ta endale Itaalia kuninga tiitli, et saada esimeseks ühendatud Itaalia kuningaks alates 6. sajandist. Seda tiitlit kandis ta kuni oma surmani 1878. aastal. Itaallased nimetasid teda "kodumaa isaks" (itaalia keeles: Padre della Patria).

Varajane elu ja troonile tulek

Victor Emmanuel sündis Torinos asuvas Palazzo Carignanos. Ta sündis Carignano printsi tiitli pärijana, mis oli Sardiinia kuningliku õukonna üks kõrgemaid liikmeid monarhi enda järel. Ta oli vanim poeg Sardiinia kuninga Karl Albert'i (Carlo Alberto) peres. Kui tema isa pärast kaotust Austria vastu 1849. aastal troonist loobus, sai Victor Emmanuelist kuningas ja jätkas valitsemist Sardiinia kuningriigi põhiseadusliku monarhina, kelle õigusi piiras 1848. aasta Albertino põhiseadus (Statuto Albertino).

Roll Itaalia ühinemisel (Risorgimento)

Victor Emmanuel mängis keskset, kuigi sageli pragmaatilist rolli Itaalia ühinemises. Ta tegi tihedat koostööd oma peaministri Camillo Benso di Cavour'ga, kes viis läbi moderniseerimis- ja välispoliitikat eesmärgiga laiendada Sardiinia mõju ning vabaneda Austria kontrollist Põhja-Itaalias. Sardiinia liit France'i keisri Napoléon III-ga andis võimaluse 1859. aasta teise iseseisvus­sõja käigus võidelda Austria vastu; selle tulemusena liideti Lombardía Sardiinia valdkonda.

Poliitiline ühinemine sai edasihoogu pärast 1860. aasta rahvustüürimisvõitlusi, mida juhtis vabatahtlik armeega silmapaistev rahvuslane Giuseppe Garibaldi. Garibaldi ja tema "Tuhande" rühmitus vallutasid kaks aastat kestnud ettevõtmise käigus Napoli kuningriigi ning annekteerimisotsused toetasid hiljem Sardiinia monarhiat. 1860. aasta lõpus kohtusid Garibaldi ja kuningas (kuulus kohtumine Teanos), mille järel lõunamaa alad liideti ühtsesse kuningriiki.

Venetia ja Rooma liitmine

Ühendatud kuningriik laienes veelgi 1866. aastal, kui Victor Emmanuel astus koos Preisi-Veneeriga (Prussiaga) Austria vastu kolmandas iseseisvussõjas; sõja järel läks Venetia Austrialt Sardiinia (Itaalia) kontrolli. Viimaseks suursammuks, mis lõpetas Püha Isa maailmavalitsemise Itaalia pooles, oli Rooma anastamine 1870. aastal, kui Prantsuse vägede taganemine võimaldas itaalia vägedel siseneda Rooma ja liita see kuningriigiga. Rooma sai ametlikult riigipealinnaks 1871. aastal, kuigi selle sündmusega tekkis terav lõhe Vatikani ja riigi vahel ning paavst keeldus uue kuningriigi autoriteeti tunnustamast.

Sisepoliitika ja pärand

Victor Emmanuel valitses konstitutsioonilise monarhina, kelle võimu raamistas Statuto Albertino. Tema valitsemisajal leidis aset seadusandlik areng, sõjaväe reformid, transpordi- ja tööstusinfrastruktuuri laienemine ning administratiivne ühtlustamine eri annektsioonide järel. Tema ning Cavour’i poliitika tugevdasid Põhja-Itaalia majanduslikku moderniseerumist, samas kui lõunamaade integreerimine ja sotsiaalsed probleemid (nt maareformi nõuded ja vaesus) jäid püsivateks väljakutseteks.

Victor Emmanueli rolli ühtse Itaalia sünnis on hinnatud erinevalt: rahvuslikul tasandil peetakse teda sageli Itaalia ühinemise sümboliks ja nimetatakse "Padre della Patria", samas kriitikud rõhutavad tema poliitilise nõtkuse ja mõningase konservatiivsuse piiratust. Suhe Rooma paavstiga jäi pingeliseks kuni 20. sajandini.

Surm ja järeltulija

Victor Emmanuel II suri 9. jaanuaril 1878 Roomas. Pärast tema surma sai trooni tema poeg Umberto I. Victor Emmanueli aegne riigi­ehitus ja sõjalised ning diplomaatilised otsused olid määrava tähtsusega Itaalia ühinemise lõpuleviimiseks ning jätsid püsiva jälje uue riigi institutsioonidele ja identiteedile.

Otsing