Saksamaa ühendamise protsess toimus XIX sajandil (1800–1900). Enne ühinemist oli Kesk-Euroopas palju iseseisvaid riike, valdavalt endise Püha Rooma Riigi jäänukid. Mõned neist olid väga väikesed, vahel vaid mõne kilomeetri laiused. Paljud sakslased soovisid ühtset, võimsat ja mõjukat riiki, mida soodustas rahvuslik ärkamine, industrialiseerumine ja tugevnev majanduslik koostöö.

Mis viis ühinemiseni: peamised põhjused

Ühinemise tagamaad olid mitmekihilised. Olulisimad tegurid olid:

  • Rahvuslik liikumine – 19. sajandi nationalism tugevdas ideed ühest saksa rahvusest ja ühest riigist.
  • Majanduslik integratsioon – tolliliit (Zollverein) ja kasvav tööstus sidusid Saksa riike üksteisega majanduslikult ning vähendasid kaubanduse takistusi.
  • Poliitiline dominants – Preisimaa tõus võimsaks sõjaväelise ja administratiivse reformi tulemusel; Preisimaa soovis juhtrolli Saksa alade ühinemisel.
  • Sõjalised võidud ja diplomaatia – Preisimaa juhtimisel saavutatud võidud ja oskuslik diplomaatia (Otto von Bismarcki realpolitik) lõid eeldused poliitiliseks ühtsuseks.
  • Tehnoloogiline areng – raudteede ja sõjaväe moderniseerimine võimaldas kiiret liikumist ja efektiivset sõjalist tegevust, mis mõjutas konflikte ja liitluseesmärke.

Ühinemise käik ja tähtsad sündmused

Fookusesse tõusis ühinemine eriti 1860.–1870. aastatel. Preisimaa laienes ja tugevnes järk-järgult ning kasutas sõjalisi konflikte poliitilise eesmärgi saavutamiseks. Selle laiemad etapid olid:

  • Taani sõda (1864) – Preisimaa koos Austria vägedega võitis Taani ja sai kontrolli Schleswig–Holsteini üle.
  • Austriaga sõda (1866) – Austro-Preisimaa sõja tulemusel (Seitsmenädalane sõda) vähenes Austria mõju Saksamaa asjades ning Preisimaa lõi Põhja-Saksa Liidu.
  • Prantsusmaa–Preisimaa sõda (1870–1871) – sõda lõppes Preisimaa juhitud sakslaste võiduga ja andis otsustava tõuke lõplikuks ühinemiseks.

Ühinemine toimus 18. jaanuaril 1871. Prantsuse-Preisi sõja lõppedes kuulutasid Saksa vürstid Prantsusmaal Versailles's peeglisaalis välja Saksa riigi. Ühinemine ühendas paljud iseseisvad Saksa riigid. Nendest riikidest sai Saksa keisririik. Otto von Bismarck, Preisimaa peaminister, sai keisririigi kantsleriks ja Preisi kuningas Wilhelm I kuulutati keisriks.

Taust: Napoleoni aeg kuni Viini kongress

Saksamaa ühendamine algas palju aastaid varem, Napoleoni sõdade ajal. Napoleoni tegevus ja Püha Rooma Keisririigi lagunemine (1806) muutsid piirkonna poliitilist kaart oluliselt. Leipzigi lahingus 1813. aastal, mida nimetatakse ka Rahvaste lahinguks, ühinesid paljud Saksa riigid koos Venemaa, Rootsi ja Austriaga, et Napoleoni armeed lüüa. Hiljem, 1815. aastal lõpetas Viini kongress Napoleoni sõjad ja asutas Saksa Liidu – konfederatsiooni, milles Austria jäi Saksa riikidest poliitiliselt kõige võimsamaks. Austria poliitiliseks ja diplomaatiliseks rivaaliks kujunes Preisimaa.

Probleemid ja sisemised vastuolud

Saksa riikide ühendamisel oli palju probleeme. Mitte kõik poliitikud ega rahvahulgad ei pooldanud ühtset riiki. Mõned kartsid, et ühinemine annaks Austriale ja Preisimaale liiga palju võimu paljude riikide seas. Teised muretsesid, kuidas lahendada finantse, makse ja sõjaväge puudutavad küsimused. Tähtsad probleemivaldkonnad olid:

  • Kes kogub makse ja kuidas jaotatakse rahalised kohustused eri liiduvabariikide vahel.
  • Erinevad õigussüsteemid ja administratiivtavad, mida pidi ühtlustama.
  • Usuline lõhe – protestantlik Põhja ja katoliku Lõuna – mis kandus poliitikasse ja põhjustas hiljem vastuolusid (nt Kulturkampf).
  • Sõjaline ülesehitus: erinevate liiduvägedega riikide integreerimine ning Prussia domineeriv positsioon sõjaväes.

Tõsiasi, et uus riik jäi föderaalseks ja erinevad kuningad, suurhertsogid ja vürstid säilitasid teatavad privileegid, aitas tasakaalustada keskse võimu ja kohalike huvide vahel.

Ühinemise tähendus ja tagajärjed

Saksa ühinemine 1871. aastal oli Euroopa ajaloos pöördepunkt. Peamised tagajärjed olid:

  • Suurema võimu teke – Saksamaa sai kiiresti tööstusliku ja sõjalise suurjõu, mis muutis tasakaalu Euroopa suurriikide seas.
  • Majanduslik kasv – ühtne siseturg ja aktiivne industrialiseerimine kiirendasid majanduse kasvamist ning teaduse ja tehnika arengut.
  • Poliitilised muutused – uue riigi konstitutsioon määratles keisri, kantsleri, Bundesrati ja Reichstagi rollid ning tekitas pingeid demokraatia ja autoritaarsuse vahel.
  • Pikaajalised mõjud – tugevaks saanud Saksamaa konkurents kolonialistlikes ja sõjapoliitilistes ambitsioonides aitas kaasa 20. sajandi suurtele konfliktidele.

Lisaks viis keisririik kiire sotsiaal- ja majandusreformide laine – näiteks Bismarcki sotsiaalkindlustuse algatused – samas kui kultuurilised ja usulised konfliktid (nt Kulturkampf) näitasid, et riigi ühtsus paraku ei likvideerinud kõiki sisepingeid.

Kokkuvõttes oli 1871. aasta Saksamaa sünniprotsess kombinatsioon sõjaväelisest edukusest, diplomaatilisest osavusest, majanduslikust integratsioonist ja rahvuslikust ideoloogiast. See muutis Euroopa poliitilist kaarti ja avaldas otsest mõju järgnevatele kümnenditele.