Põhja-Saksa Konföderatsioon (saksa keeles Norddeutscher Bund) oli 1866–1871 eksisteerinud poliitiline ühendus, mis kujunes algselt Põhja-Saksamaa riikide sõjaliseks liiduks ja mille põhiseaduslikust alusest sai hiljem terve ühtse Saksamaa (Saksa keisririigi) riiklik alus. Sellele eelnes Zollverein, tolliliit, mis oli oluline samm eri Saksa riikide majandusliku ühtsuse suunas, võimaldades enamiku Saksa riikide vahelist vabakaubandust ja ühise tollipoliitika kehtestamist.

Asutamine ja taust

Konföderatsiooni tekkimise otsene taust oli Austria ja Preisimaa (Preisi Kuningriik) pikaajaline rivaalitsemine, mis teravnes 19. sajandi teisel poolel. Põhjuslikult mängisid rolli Slesvig-Holsteini küsimus ja võitlus selle üle, milline suurvõim määrab Saksa ruumi tuleviku. Austria–Preisi sõda 1866 (tuntud ka kui seitse­nädalane sõda) lõppes Preisimaa võiduga. Pärast seda sõda sõlmis Preisimaa 18. augustil 1866 mitme Põhja-Saksa riigiga (esialgu umbes 22 osalejaga) kokkuleppe, mille alusel loodi sõjaline liit ja väljendasid soovi luua föderaalne riik. Peamise aja- ja suunamäärajana tegutses tollal Preisi kuninga Wilhelm I alluvuses olnud ministerpresident Otto von Bismarck.

Põhiseadus ja institutsioonid

1. juulil 1867 jõustus Põhja-Saksamaa põhiseadus, mis vormistas liidu föderaalriigiks. Uus riik ei olnud aga unitaarriks — liidumaadel (meerikeelsetes: Bundesstaaten) jäi märkimisväärne autonoomia paljudes sisepoliitilistes küsimustes, samas kui föderaalne võim koondas välis- ja kaitsepoliitika ning teatud ühiste institutsioonide halduse.

Peamised institutsioonid olid:

  • Bundespräsidium ehk liidu presidendipositsioon, mida de jure täitis Preisi kuningas — see tähendas praktiliselt Preisi juhtpositsiooni liidus;
  • Bundesrat ehk föderaalnõukogu, kus osalesid liidumaade esindajad ja mis esindas osariikide huve föderaalsel tasandil ning millel oli oluline roll seadusandluses;
  • Reichstag ehk alamkoda, mille liikmed valiti rahva poolt. Reichstagi valimissüsteem oli tähelepanuväärne selle poolest, et rakendati üldist meessoost valimisõigust (Allgemeines Männerwahlrecht), mis tähendas, et laiale meeste valijaskonnale anti otsene osalus föderaalsete seaduste kujundamises.

Funktsioonid ja administratiivsed sammud

Põhja-Saksa Konföderatsioon lõi ühiseid institutsioone, mis hõlmasid:

  • ühise armeejuhatuse ja sõjalise koordineerimise (Prussia säilitas kontrolli sõjaväe üle);
  • ühise välispoliitika ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimise võimaluse;
  • ühiste postiteenuste ja transpordivõrgu regulatsiooni ning mõningaid õigussüsteemi ja majanduse ühtlustamise samme;
  • juriidilise aluse, mis võimaldas hiljem laieneda kogu Saksa ruumile.

Liikmesriigid ja suhted Lõuna-Saksamaaga

Konföderatsiooni kuulusid paljud Põhja-Saksamaa kuningriigid, hertsogiriigid ja vabad linnad. Mõned lõunaosa Saksa riigid jäid algselt väljapoole, kuid sõjalis-poliitiliste lepingute kaudu loodi nende ja Preisi vahel koostöö — see võimaldas Preisimaal juhtida kogu Saksamaa ühendamist hilisemas etapis. Lõunariikidega (näiteks Baieri ja Württembergiga) sõlmiti kaitse- ja liitluspaktid, mis mängisid olulist rolli 1870–1871 Prantsusmaa vastu suunatud sõjategevuses.

Tähtsus ja lõppfaas — teekond Saksa keisririigini

Põhja-Saksa Konföderatsioon oli oluline samm Saksa riikide ühinemise suunas, sest ta tõi esmakordselt suure osa Saksamaast institutsionaalsele föderaalsele alusele. Konföderatsiooni põhiseadusest ja institutsioonidest sai peamine mall, mille põhjal loodi 1871. aastal ühe Katuse alla koondunud Saksa keisririik (Deutsches Reich). 18. jaanuaril 1871 kuulutati Versailles'is Saksamaa keisririik; 1871. aasta uue ulatuslikuma riigiõigusliku kokkuleppega sai Põhja-Saksa Konföderatsioonist praktiliselt ühinenud Saksamaa tuum ning tema põhiseaduslik alus kohandati ja laiendati kogu riigi jaoks.

Mõju ja pärand

Põhja-Saksa Konföderatsioon jättis püsiva pärandi:

  • ta lõi institutsionaalse raamistiku ja haldussüsteemi, mis suures osas kandus üle Saksa keisririiki;
  • ta kiirendas majandusliku ja sõjalise ühtsuse teket (Zollverein oli selle eelkäija ning konföderatsioon süvendas majanduslikku integreeritust);
  • ta esindas poliitilist pöördumist Preisimaa juhtimisel Austria asemel ning muutis Euroopa võimutasakaalu 19. sajandi lõpus;
  • ja lõpuks oli selle valimis- ja seadusandlussüsteem (nt üldine meessoost valimisõigus Reichstagi valimistel) märkimisväärne samm kaasaegsema rahvusliku poliitika suunas Saksamaal.

Kokkuvõttes oli Põhja-Saksa Konföderatsioon ajutine, kuid otsustava tähtsusega etapp Saksamaa ühtsuse saavutamisel: see ühendas Põhja-Saksamaa riigid tihedamasse poliitilisse ja sõjalisse koostöövormi ning valmistas aluse 1871. aasta Saksa riigi moodustamiseks.