Saksi-Meiningeni hertsogkond oli üks Ernestini hertsogkondadest, väike Saksimaa hertsogkond, mis eksisteeris kuni 20. sajandi alguseni. Hertsogkond asetses Thuringia lõunaosas, keskuseks oli linn Meiningen.
Ajalugu
Hertsogkond eraldus Ernestini liini jagunemisel 17. sajandi lõpul ja formeerus 1680. aastal, kui hertsog Bernhard I sai Saksi-Meiningeni esimeseks valitsejaks. See oli üks mitmest väiksemast Ernestine'i dünastia alajaotusest, mille liikmed valitsesid väiksemaid ja sageli üksteisega ühendatud territooriume.
Erinevalt mõnest teistest väiksemaid Ernstine'i hertsogkondi esindavast liinist — näiteks Saksi-Coburgi ja Gotha dünastiast — ei üritanud Saksi-Meiningen luua suuremat või püsivat dünastilist impeeriumi, vaid püsis pigem regionaalsel tasandil ja keskendus kohalikule valitsemisele, kultuurile ja majandusele.
Pärast I maailmasõja lõppu ja 1918. aasta revolutsioone kaotasid hertsogid oma võimu: Saksimaa väikevalitsused astusid sammhaaval tagasi ning Saksi-Meiningenist sai osa Weimari Vabariigist. Hiljem, Ernestine'i territooriumide ümberjaotamise järel — pärast Saksi-Gootihertsogite liini hääbumist 1825. aastal ja sellele järgnenud afspraken (1825–1826) — said Saksi-Meiningeni juurde ka Hildburghauseni ja Saalfeldi territooriumid (Hildburghauseni ja Saalfeldi alad). 1920. aastal liideti Saksi-Meiningen administratiivselt uue Tüüringi liidumaaga.
Asukoht, pindala ja rahvaarv
Saksi-Meiningeni pealinn oli Meiningen. Hertsogkonna pindala oli umbes 2 468 km² ning rahvaarv umbes 269 000 (ligikaudu 1905. aasta andmete järgi). Hertsogkonna maastikku kujundasid peamiselt põllumajanduslikud alad, väiksemad linnad ja kuurortlikud paigad — suvelinnana tuntud Altenstein oli hertsogliku suveresidentsi ja puhkamise keskuseks.
Dünastia ja valitsejad
- Bernhard I — Saksi-Meiningeni esimene hertsog (hertsogkonna alusepanija, valitses 1680. aastatel), kes kindlustas piirkonna iseseisvuse Ernestine-liinide kontekstis.
- Georg II (George II, 1826–1914) — üks tuntumaid Saksi-Meiningeni hertsogeid, kes oli tähtis kultuurisõber ja teatri toetaja; tema juures sai kuulsaks nii-called "Meiningen Ensemble" (Meiningeni kuurtnäidendiselts), mille lavastused ja trupp mõjutasid oluliselt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teatri arengut Euroopas.
Hertsogkond säilitas valdavalt monarhilise valitsemisviisi kuni 1918. aastani, kui kehtestunud poliitilised muutused Saksamaal lõpetasid hertsogite põhirolli riigivõimus.
Majandus ja kultuur
Majandus põhines peamiselt põllumajandusel, metsandusel ja kohalikel tööstusharudel ning käsitööl. Meiningen oli kultuuri- ja hariduskeskus: sealses hertsoglikus õukonnas toetati muusikat, teatrit ja kunstiharidust. Hertsogkonna toetus teatri- ja muusikaelule jättis püsiva jälje, eelkõige Georg II aegse teatrireformi kaudu.
Lõpp ja pärand
Pärast I maailmasõda ja Saksamaa monarhiate kokkuvarisemist 1918. aastal lõpetati hertsogite võim. Saksi-Meiningen liideti 1920. aastal Tüüringi vabariigilisse liidumaasse, kus tema territooriumid osalesid edaspidises regionaalses ja kultuurilises arengus. Hertsogkonna ajalooline pärand elab edasi arhitektuuris (nt lossid ja teatrimajad), spaatraditsioonides (Altenstein) ning muusikas ja teatris oldud mõjudes.
Päevane olukord ja järeltulijad
Saksi-Meiningeni hertsogkonna dükid ei valitse enam poliitiliselt, kuid dünastia järeltulijad on säilitanud sugupuu ja tiitli traditsiooni. Saksi-Meiningeni hertsogkonna praegune pea on prints Friedrich Konrad (sündinud 1952), kes esindab dünastiat peamiselt kultuuri- ja perekondlikel üritustel.
Lisamärkus: Saksi-Meiningen on oluline näide väikesest saksa hertsogkonnast, mille kohaliku kultuuri ja teatri panus ületas sageli tema piiride majanduslikku või sõjalist tähtsust.