Saksi kuningriik (1806–1918) — ajalooline Saksa riik, pealinn Dresden

Saksimaa Kuningriik (saksa keeles Königreich Sachsen) eksisteeris 1806. aastast kuni 1918. aastani. See kuningriik tekkis Püha Rooma riigi lagunemise järel ja kujunes 19. sajandi jooksul oluliseks poliitiliseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks Kesk-Euroopas.

Alates 1871. aastast oli see osa Saksa keisririigist ning säilitas küll sisemise autonoomia (oma valitsuse, administratsiooni ja teatud juhtudel sõjaväeüksused), kuid oli sõjaliselt ja välispoliitiliselt seotud keisririigiga. Pärast Esimest maailmasõda ja Saksamaa monarhide kukutamist kuulutus kuningriik ametlikult lõppenuks ning sellest sai osa uue riigikorra Weimari Vabariigist. Selle pealinn oli Dresden ja tänapäeval on tema õigusjärglane Saksimaa vabariik (Freistaat Sachsen) Saksamaal.

Ajalooline taust ja sünniprotsess

Enne 1806. aastat oli Saksimaa osa Püha Rooma keisririigi süsteemist kui Saksi kuurvürstiriik. Kuurvürstide staatus andis nende valitsejatele privileegi osaleda Püha-Rooma keisri valimisel (vürstivalitsejad). Napoleoni ja tema sõdade tagajärjel muutus Euroopa poliitiline kaart aga kiiresti.

Kui keiser Franz II pärast Napoleoni võidukäiku ja Austerlitzi lahingu tagajärjel Püha-Rooma keisririik likvideeriti, võimaldas see osadel Saksa valitsejatel ennast ümber struktureerida. Saksi kuurvürstist sai iseseisev kuningas: viimasest kuurvürstist sai Friedrich Augustus I kuningas.

Saksimaa roll Napoleoni sõdades ja 19. sajandi algus

Pärast Jena lahingut 1806. aastal liitus Saksimaa Napoleoni juhitava Reinimaa Konföderatsiooniga ning jäi selle liitlassuhteisse kuni konföderatsiooni kokkuvarisemiseni 1813. aastal pärast Napoleonile kaotust Leipzigi lahingus. Saksi valitsejate poliitika oli keeruline: kuigi suur osa rahvastikust oli protestantlik, oli Saksimaa valitseja katoliiklik ja üks väheseid Saksa liidreid, kes algselt toetas Prantsusmaad.

Sõda jättis riigile raskeid tagajärgi: osa Saksimaast sattus Vene okupatsiooni alla, osa annekteeris Preisimaa. Ligikaudu 40% kuningriigi territooriumist, sealhulgas ajalooliselt tähtis Wittenberg — protestantliku reformatsiooni üks keskusi — läks Preisimaa võimu alla. Samas jäi Friedrich Augustus valitsema ülejäänud kuningriiki, kuhu kuulusid edasigi tähtsad linnad Dresden ja Leipzig. Pärast sõdu ühines Saksimaa ka uue organiseeritud kokkuvõttega, Saksa Konföderatsiooniga, mis pidi asendama Püha Rooma riigi rolli Saksa aladel.

Poliitika, ühiskond ja majandus 19. sajandil

19. sajandil toimusid Saksimaal sarnased protsessid nagu mujal Saksamaal: moderniseerumine, industrialiseerumine ja rahvuslik eneseteadvus. Leipzig oli oluline kaubandus- ja trükikeskus (raamatukaup, messid), Dresden jäi aga kuningliku õukonna, kunstide ja arhitektuuri keskuseks (Zwinger, Semperoper jt). Tööstuse areng toimus eelkõige tekstiili- ja masinatööstuse, transpordi ja kaevanduse valdkondades.

Poliitiliselt püsis kuningas ja aadlik klass oluline, kuid 19. sajandi teisel poolel kasvas poliitiline surve liberaalsete ja sotsiaalsete reformide järele. Saksimaa osales 1871. aasta Saksamaa ühendamises Prussia juhtimisel; ühinedes Saksa keisririigiga jäi ta küll kuningriigiks, kuid asus osaliselt Prussia domineerimisel põhineva ühtse riigi raamidesse.

Kultuur ja haridus

Saksimaa oli kultuuriliselt väga mõjukas. Dresdeni kunstikogud ja muuseumid, samuti Leipzigi trükikunst ja ülikool (Universität Leipzig) panid tugeva aluse saksa kultuuri- ja teadusellu. Wittenbergi seotus reformatsiooniga andis piirkonnale erilise ajaloolise tähtsuse religioosses ja akadeemilises mälus.

Lõpp ja järeltulija

Esimese maailmasõja lõpus ja Saksamaal toimunud sotsiaal-poliitilistes murrangutes kukutati keisririigi monarhid. Novembris 1918 kuulutati ka Saksimaa kuningriik lõpetatuks ja viimase kuninga Friedrich August III troonilt lahkumine viis monarhia lõppu. Pärast seda reorganiseeriti riigiasutused ja Saksimaa muutus vabariiklikuks osariigiks, mis liideti uue Weimari Vabariigi koosseisu. Tänapäeval on selle ajaloolise kuningriigi õigusjärglane Saksimaa vabariik Saksamaa föderatsioonis.

Kokkuvõte: 1806–1918 tegutsenud Saksimaa Kuningriik oli oluline keskpunkt poliitikas, majanduses ja kultuuris. Selle saatust mõjutasid Napoleoni sõjad, 19. sajandi industrialiseerumine ja lõpuks Esimene maailmasõda, mille tulemusel riigisüsteem monarhist ja liiduvabariigiks muutus.

Austria-Preisi sõda ja Saksa keisririik

1866. aasta Austria-Preisi sõja ajal asus Saksimaa Austria poolele. Saksi armee oli ainus suur armee, mis aitas Austriat. Rahukõnelustel ütles Austria, et Saksimaad ei tohiks karistada. Teised riigid Põhja-Saksamaal, sealhulgas suur Hannoveri kuningriik, annekteeris (võttis üle) Preisimaa pärast sõda. Need riigid olid lubanud Austriale abi, kuid tegid vähe, mistõttu Austria ei püüdnud neid rahukõnelustel aidata.

Saksimaa liitus järgmisel aastal, 1867. aastal Preisi juhitud Põhja-Saksa Konföderatsiooniga. Kui Preisimaa võitis Prantsusmaa 1871. aasta Prantsuse-Preisisõjas, muutis Otto von Bismarck konföderatsiooni Saksa keisririigiks, mille keisriks sai Wilhelm I.

Johannes I oli Saksimaa kuningana keisrist madalamal positsioonil, kuigi tal, nagu teistelgi Saksa vürstidel, olid mõned suveräänse valitseja õigused, sealhulgas saadeti saadikuid teistesse riikidesse.

Saksi Kuningriik 1895. aastal

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati kuningriiki, mis eksisteeris aastatel 1806-1918?

K: Millest sai Saksimaa osa pärast I maailmasõda?

K: Milline oli Saksimaa pealinn?

K: Milline riik oli enne 1806. aastat Saksiiriik Püha-Rooma impeeriumi koosseisus?

K: Kes sai kuningaks, kui keiser Franz II sai Napoleonilt Austerlitzis lüüa ja keisririik lagunes?

K: Milline organisatsioon asendas Püha Rooma keisririigi pärast selle lagunemist 1813. aastal?

K: Kui palju territooriumi võttis Preisimaa Saksimaalt pärast seda, kui nad pärast kaotust Jenas Vene okupatsiooni alla sattusid?

Otsing