Otto von Bismarck — Preisimaa juht ja Saksa keisririigi rajaja (1815–1898)
Prints Otto Eduard Leopold von Bismarck-Schönhausen Lauenburgi hertsog (1. aprill 1815 - 30. juuli 1898) oli 19. sajandi aristokraat ja riigimees Euroopas. Preisimaa peaministrina aastatel 1862-1890 oli ta peamiselt vastutav enamiku paljude iseseisvate Saksa riikide ühendamise eest uueks Saksa keisririigiks 1871. aastal. Temast sai keisririigi esimene kantsler.
Ta oli 1865. aastal Graf von Bismarck-Schönhausen (krahv Bismarck-Schönhausen), alates 1871. aastast Fürst von Bismarck (vürst Bismarck) ja alates 1890. aastast Herzog von Lauenburg (Lauenburgi hertsog). Algul ei soovinud ta hertsogi tiitlit, kuid võttis selle hiljem vastu.
Varane elu ja taust
Bismarck sündis maaharija- ja Junkeri perekonnas Schönhausenis, Preisimaa provintsis. Ta õppis õigusteadust Heidelbergi ja Berliini ülikoolis ning alustas karjääri kohalikus administratsioonis ja parlamendis. Tema mõttelaad kasvas välja konservatiivsest ja aristokraatlikust maailmavaatest: ta uskus tugeva riigi, monarhia ja sotsiaalse korra tähtsusesse.
Poliitiline tõus ja Realpolitik
1850. ja 1860. aastatel tegutses Bismarck Preisimaa diplomaadi ja ministrina. 1862. aastal sai temast Preisimaa peaminister. Tema poliitilist suunda iseloomustas tuntud Realpolitik — pragmaatiline, võimu ja huvide sõltumatu poliitika. Kuulsaks sai tema kõne 1862. aastal, kus ta rõhutas, et Saksamaa ühtsuse saavutamiseks on vaja „veri ja raud“ (Blut und Eisen).
Sõjad ja Saksamaa ühinemine
Bismarcki juhtimisel saavutas Preisimaa järjestikused sõjalised ja diplomaatilised võidud, mis viisid Saksa riikide ühinemiseni:
- 1864 — sõda Taaniga: Preisimaa ja Austria võitlesid Taani vastu ning võitsid Schleswig'i ja Holsteini küsimuse.
- 1866 — Austria-Preisimaa sõda (Seitsmepenikoormaine sõda): Preisimaa võit tõi kaasa Austria mõju vähenemise Saksa küsimuses ja Põhja-Saksimaa Liidu loomise Preisimaa juhtimisel.
- 1870–1871 — Prantsusmaa-Preisimaa sõda: Preisimaa ja saksa liitlased võitsid Prantsuse impeeriumi. 18. jaanuaril 1871 kuulutati Versailles’s Prantsuse aladel välja Saksa keisririik ning Wilhelm I sai keisriks; Bismarckist sai uus riigi kantsler.
Sise- ja välispoliitika
Bismarck kujundas nii Saksamaa sise- kui ka välispoliitikat mitmel võtmealal:
- Kulturkampf: 1870. ja 1880. aastate alguses oli tema poliitika suunatud katoliku kiriku mõjuga piiramiseks — see lõi vastuolusid ja poliitilise segaduse, mille järel Bismarck lõpuks osaliselt leevendas vastuolusid ja lõi kompromisse.
- Sotsiaalpoliitika: Bismarck astus samme, et ohjeldada sotsialistide mõju, kuid samal ajal kehtestas esimese sotsiaalkindlustuse süsteemi maailmas — töövõtja tervisekindlustus (1883), tööõnnetuste kindlustus (1884) ja vanaduspensionid ning puude pensionsüsteem (1889). Need reformid aitasid vähendada töölisklassi toetust radikaalsetele liikumistele.
- Anti-sotsialistlikud seadused: pärast 1878. aasta terrorirünnakuid sätestati ranged sotsialistide vastu suunatud seadused, mis keelasid sotsialistlikud organisatsioonid ja piirata ajakirjandust.
- Liitudesüsteem ja diplomaatia: Bismarck lõi keerulise liituderaamistiku, et säilitada Euroopas Prantsusmaa isoleeritus ja hoida rahu. Tuntuimad lepped olid Kolme keisri liit (Dreikaiserbund, 1873), Topeltliit (Austria‑Ungariga, 1879), 1882. aasta Tripelalianss (kaasa arvatud Itaalia) ning 1887. aasta Reinsurance Treaty (Venemaaga), mille eesmärk oli vältida kahe rindega sõda. Pärast Bismarcki valitsemise lõppu need lepingud osaliselt lagunesid.
Väljakutsed ja tagasiastumine
Bismarcki autoritaarne stiil tekitas püsivaid erimeelsusi kuningakoja ja liberaalide ning hiljem noore keiser Wilhelm II-ga. 1890. aastal vallandas Wilhelm II Bismarcki ja nõudis tema tagasiastumist. Pärast lahkumist jäi Bismarck elama oma maale Friedrichsruhis, kus ta kirjutas mälestusi ja hoidis end avalikkuse tähelepanu all kuni surmani.
Surm ja pärand
Otto von Bismarck suri 30. juulil 1898. Tema pärand on mitmetahuline: teda peetakse Saksa ühtsuse arhitektiks ja tugeva riigi rajajaks, samas kritiseeritakse tema autoritaarset võimu ja repressiivseid meetmeid koduriigis. Tema sotsiaalkindlustuse reformid on tihti tõstetud esile kui eeskuju tänapäevasele heaoluriigile, tema välispoliitilised skeemid aga mõjutasid Euroopa diplomaatilist tasakaalu kuni Esimese maailmasõjani.
Iseloomustus
Bismarck oli terava mõistuse, tugeva tahte ja iroonilise huumoriga poliitik. Tema poliitilised otsused ja taktika muutusid sageli ajast sõltuvaks — ta oskas kombineerida sõjalist jõudu, diplomaatiat ja siseriiklikku poliitikat eesmärkide saavutamiseks. Tema elutöö mõjutas Euroopa ajalugu jäädavalt.
Bismarck-monument, Hamburg
Saksamaa ühendamine
1860. aastatel korraldas ta mitmeid sõdu, mis ühendasid enamiku Saksa riike, välja arvatud Austria, võimsaks Saksa impeeriumiks Preisimaa juhtimisel. Ta sai selle 1871. aastaks ja "jäi pärast 1871. aastat peaaegu kahekümne aasta jooksul vaieldamatuks maailmameistriks mitmepoolses diplomaatilises malemängus [ja] pühendas end eranditult ja edukalt rahu säilitamisele suurriikide vahel".
Bismarck pidas sõdu Taani (1864), Austria (1866) ja Prantsusmaa (1871) vastu. Kõigi eesmärk oli saada Saksa impeeriumile rohkem maad. Sõda Prantsusmaa vastu oli pikemas perspektiivis väga oluline. Prantsusmaa kaotas Elsass-Lotringi. Saksamaa võit, mida juhtis hiilgav Helmuth von Moltke, tegi Saksamaast kõige tähtsama riigi Kesk-Euroopas.
Pärast keisri ja tema poja (Friedrich III) surma 1888. aastal algas uus ajastu, ilma Bismarcki ja vanema von Moltke'lt, ning troonil oli keiser Wilhelm II.
Poliitika kodus
Bismarck oli väga konservatiivne ja oli tugevalt seotud monarhiaga. Ta ei olnud suur demokraatia toetaja. Tema tähtsaim eesmärk oli teha Preisimaa tugevamaks ja ta saavutas selle Saksamaa ühendamisega. Bismarck püüdis peatada sotsialistlikku liikumist ja vähendada katoliku kiriku võimu.
Üks viis sotsialismi peatamiseks oli teha töölisklass õnnelikuks. Ta tegi seda paljude sotsiaalsete reformide, näiteks riikliku tervise- ja õnnetusjuhtumikindlustuse ning vanurite pensionide kehtestamisega. Bismarcki pensioniskeem oli kaasaegse heaoluriigi eelkäija.
