Otto von Bismarck
Prints Otto Eduard Leopold von Bismarck-Schönhausen Lauenburgi hertsog (1. aprill 1815 - 30. juuli 1898) oli 19. sajandi aristokraat ja riigimees Euroopas. Preisimaa peaministrina aastatel 1862-1890 oli ta peamiselt vastutav enamiku paljude iseseisvate Saksa riikide ühendamise eest uueks Saksa keisririigiks 1871. aastal. Temast sai keisririigi esimene kantsler.
Ta oli 1865. aastal Graf von Bismarck-Schönhausen (krahv Bismarck-Schönhausen), alates 1871. aastast Fürst von Bismarck (vürst Bismarck) ja alates 1890. aastast Herzog von Lauenburg (Lauenburgi hertsog). Algul ei soovinud ta hertsogi tiitlit, kuid võttis selle hiljem vastu.
Bismarck-monument, Hamburg
Saksamaa ühendamine
1860. aastatel korraldas ta mitmeid sõdu, mis ühendasid enamiku Saksa riike, välja arvatud Austria, võimsaks Saksa impeeriumiks Preisimaa juhtimisel. Ta sai selle 1871. aastaks ja "jäi pärast 1871. aastat peaaegu kahekümne aasta jooksul vaieldamatuks maailmameistriks mitmepoolses diplomaatilises malemängus [ja] pühendas end eranditult ja edukalt rahu säilitamisele suurriikide vahel".
Bismarck pidas sõdu Taani (1864), Austria (1866) ja Prantsusmaa (1871) vastu. Kõigi eesmärk oli saada Saksa impeeriumile rohkem maad. Sõda Prantsusmaa vastu oli pikemas perspektiivis väga oluline. Prantsusmaa kaotas Elsass-Lotringi. Saksamaa võit, mida juhtis hiilgav Helmuth von Moltke, tegi Saksamaast kõige tähtsama riigi Kesk-Euroopas.
Pärast keisri ja tema poja (Friedrich III) surma 1888. aastal algas uus ajastu, ilma Bismarcki ja vanema von Moltke'lt, ning troonil oli keiser Wilhelm II.
Poliitika kodus
Bismarck oli väga konservatiivne ja oli tugevalt seotud monarhiaga. Ta ei olnud suur demokraatia toetaja. Tema tähtsaim eesmärk oli teha Preisimaa tugevamaks ja ta saavutas selle Saksamaa ühendamisega. Bismarck püüdis peatada sotsialistlikku liikumist ja vähendada katoliku kiriku võimu.
Üks viis sotsialismi peatamiseks oli teha töölisklass õnnelikuks. Ta tegi seda paljude sotsiaalsete reformide, näiteks riikliku tervise- ja õnnetusjuhtumikindlustuse ning vanurite pensionide kehtestamisega. Bismarcki pensioniskeem oli kaasaegse heaoluriigi eelkäija.
