Süüria kodusõda (2011–): taust, osapooled ja humanitaarkriis

Ülevaade Süüria kodusõjast (2011–): ajalugu, osapooled, rahvusvaheline sekkumine ja süvenev humanitaarkriis — tagajärjed, hukkunud, põgenikud ja inimõiguste rikkumised.

Süüria kodusõda, tuntud ka kui Süüria ülestõus (araabia keeles الثورة السورية) või Süüria kriis (araabia keeles الأزمة السورية), on käimasolev relvastatud konflikt Süürias. Baathi valitsus võitleb inimeste vastu, kes tahavad seda valitsust kõrvaldada. Konflikt algas 15. märtsil 2011. aastal meeleavaldustega. Need meeleavaldused olid sarnased teistes araabia riikides toimunud meeleavaldustega, mida on nimetatud araabia kevadeks. Süüria meeleavaldajad nõudsid, et president Bashar al-Assad astuks tagasi. Tema perekond on olnud Süürias presidendiks alates 1971. aastast. Paljud Assadi toetajad on šiiidid, samas kui enamik opositsiooni liikmeid on sunniidid.

2011. aasta aprillis tulistas Süüria armee meeleavaldajaid üle kogu riigi. Pärast kuude kestnud sõjalisi lahinguid muutusid protestid relvastatud mässuks. Opositsiooniväed olid Süüria armeest lahkunud sõdurid ja vabatahtlikud tsiviilisikud. Opositsioonivõitlejatel puudus keskne juhtkond. Lahingud toimusid paljudes linnades üle kogu riigi. 2011. aasta lõpus hakkas islamistlik rühmitus al-Nusra Front jõudades suuremat rolli mängima. 2013. aastal astus Süüria armee toetuseks sõjategevusse Hezbollah.

Süüria valitsus sai sõjalist toetust Venemaalt ja Iraanilt. Katar ja Saudi Araabia andsid mässulistele relvi. 2013. aasta juuliks kontrollis Süüria valitsus umbes 30-40 protsenti riigi territooriumist ja 60 protsenti Süüria elanikkonnast. ÜRO 2012. aasta aruandes öeldi, et lahingud toimusid erinevate sektide või rühmituste vahel. Lahingud toimusid šiiitlike rühmituste ja sniňiitlike mässuliste rühmituste vahel,.

ÜRO andmetel hukkus 2013. aasta juuniks üle 100 000 inimese. Kokku oli 2013. aasta septembriks tapetud 120 000 inimest. Lisaks pandi kümneid tuhandeid meeleavaldajaid vangi. Oli teateid, et Süüria valitsus piinab vange. Rahvusvahelised organisatsioonid süüdistasid nii valitsust kui ka opositsioonijõude inimõiguste rikkumises. ÜRO ütles, et enamiku rikkumistest pani toime Süüria valitsus. Üle 4 miljoni süürlase oli sunnitud lahingute tõttu ümber asuma ja üle 2 miljoni põgeniku lahkus oma riigist. Miljonitel kodanikel on endiselt puudus elektrist, toidust ja joogiveest.

2013. aastal kasutas Süüria režiim mässuliste vastu keemiarelvi. See äratas rahvusvahelise üldsuse tähelepanu. Valitsus loobus väidetavalt 2014. aastal oma keemiarelvadest, kuid jätkas sõda, kasutades muid relvi. Hiljem, 2014. aastal, sai Iraagi ja Levandi Islamiriik kõige võimsamaks vastase armeeks, mis kontrollis rohkem territooriumi kui Süüria valitsus ise.

Kõigi nende sündmuste tõttu Süürias oli 5,6 miljonit süürlast sunnitud põgenema teistesse riikidesse.

Taust ja algus

Sõja juured ulatuvad Süüria autoritaarse valitsemise, majandusprobleemide, korruptsiooni ja usulisi-eetilisi pingeideni. 2011. aasta meeleavaldused algasid osaliselt vahendajate, sotsiaalmeedia ja regionaalsete poliitiliste muutuste mõjul. Valitsuse jõuline vastus protestidele — massilised vahistamised, tulistamised ja repressioonid — eskaleeris kiiresti laiemaks relvastatud konfliktiks.

Peamised osapooled

• Assadi valitsus ja sõjavägi — kontrollib peamist osa riigijuhtimisest, toetavad Iraan ja Venemaa poolt pakutud relvastus ja õhuväeabi.
• Rahvusvahelised ja regionaalsed liitlased — Iraan, Hezbollah ja Venemaa on pakkunud otsest sõjalist ja logistilist tuge; samas Katar ja Saudi Araabia on toetanud erinevaid opositsioonigruppe.
• Opositsioon ja mässulised — lai valik rühmitusi alates sekulaarsest Rahvuslikust Koalitsioonist kuni mitme islamistliku ja džihadistliku rühmani (al‑Nusra, hiljem ka teised).
• Kurdi jõud ja SDF — Põhja-Idas moodustusid kurdi juhitud autonoomsed piirkonnad (nn Rojava); neid toetati osaliselt USA juhitud koalitsiooni poolt lahingutes ISIS-e vastu.
• Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIS) — kontrollis 2014–2017 suurt territooriumi Süürias ja Iraagis, kuni rahvusvahelised jõud ja kohalikud väed neid peamiselt survetasid ja ümberasustasid; ISIS jäi edasi aktiivseks insurgentrühmituseks.
• Türgi — on korraldanud sõjalisi operatsioone põhja‑Süürias, toetades mõningaid türgisõbralikke opositsioonigruppe ja takistades kurdide levikut Türgi piirialadel.

Rahvusvaheline sekkumine ja võimsuspoliitika

Venemaa 2015. aasta õhutoetus ja märkimisväärne sõjaline abi olid pöördepunktiks, aidates valitsusel tagasi vallutada suuri alasid. USA juhtis koalitsiooni ISIS-e vastu, pakkus piiratud relvastusabi teatud opositsioonigruppidele ning toetas kurdi juhitud SDF‑i. Regionaalsed mängijad, nagu Iraan, Saudi Araabia ja Katar, panustasid erinevatesse rühmadesse, mis muutsid konflikti laiemaks võimuvõitluseks Lähis‑Ida geopoliitikas.

Sõjategevuse iseloom ja peamised episoodid

• 2011–2012: protestid ja relvastatud vastasseis; opositsiooni killustumine.
• 2013: keemiarelvade kasutuse juhtumid (nt Ghouta) ja rahvusvaheline pahameel; diplomaatilised jõupingutused keemiarelvade kõrvaldamiseks.
• 2014–2017: ISIS‑e kiire tõus, seejärel selle territoriaalne pigistamine rahvusvahelise koalitsiooni, SDF-i ja kohalikul tasandil tegutsevate jõudude poolt.
• 2015→: Venemaa sekkumine aitas Assadil tagasi võita olulisi linnu (sh Aleppo 2016). 2017–2018: valitsus taastab kontrolli suurest osast Lääne‑Süüria asustusaladest.
• Idlibi provints jäi pikka aega opositsiooni ja islamistlike rühmade kontrolli alla ning on jätkuvalt põgenike tiheda asustusega ning sagedaste rünnakute sihtmärk.

Keemiarelvad ja rahvusvaheline vastus

2013. aasta Ghouta keemiarelvarünnak ning hilisemad juhtumid (näiteks 2017. aasta Khan Shaykhun) tõid kaasa rahvusvahelise hukkamõistu. OPCW ja teised uurijad jõudsid järeldustele keemiarelvade kasutuse kohta ning osa relvastusest loovutati/hävitati pärast rahvusvahelisi kokkuleppeid, kuid kaebused ja uurimised jätkuvad, ning keemiarelvakahtlused on korduvalt tekitanud uusi poliitilisi pingeid.

Humanitaarkriis

Konflikt on põhjustanud ulatusliku inimlikku kannatust:

• Surmade ja vigastuste arv on kümnete- või sadade tuhandete suhtes; hinnangud on erinevad ja aja jooksul on need kasvanud.
• Miljonid on sunnitud kodudest lahkuma — hinnanguliselt mitu miljonit sisepõgenikku ja üle 5 miljoni pagulase naaberriikides (Turkmeenia, Libanon, Jordaania jm) ning kaugemal.
• Olukord humanitaarabiga — infrastruktuuri laialdane hävitamine (kliinikud, koolid, vee- ja elektrisüsteemid), piiratud ligipääs abile, toidupuudus ning haiguste levik on miljoneid mõjutanud.
• Raporteeritud inimõigusrikkumised — piinad, massivangistamised, sihitud rünnakud tsiviilelanike vastu ja sieged (näljutamis‑taktika) — on leidnud laialdast hukkamõistu rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.

Õiguslikud ja poliitilised püüdlused

On toimunud mitmeid rahukõnelusi (Geneva protsess, Astana formaat, eriastmed ja vahendatud vaherahu katsetused), kuid püsivat lahendust pole saavutatud. Rahvusvahelised uurimised on dokumenteerinud sõjakuritegusid; süüdlaste vastutusele võtmine on olnud keeruline poliitiliste lõhesid ning geopoliitiliste huvide tõttu. Sanktsioonid (sh USA Caesar Act) on kehtestatud eesmärgiga mõjutada Assadi valitsuse käitumist, kuid neil on olnud ka mõjud humanitaarolukorrale ja majandusele.

Praegune olukord (seisuga viimaste aastate arengud)

• Assadi valitsus kontrollib nüüd suurt osa Süüria asustatud lääne- ja keskmistest piirkondadest, sealhulgas pealinnast Damaskusest ja suurtest linnadest.
• Põhja‑idast jääb kurdide juhitud SDF ja humanitaarprobleemid, sealhulgas vangistatud ISIS‑võitlejate ja nende perede küsimus.
• Idlib on jätkuvalt opositsioonile ja islamistlikele rühmitustele tähtis tugipunkt ning seal on suur põgenike kontsentratsioon.
• ISIS on territoriaalselt nõrgenenud, kuid tegutseb endiselt insurgendina teatud piirkondades.
• Majanduslik ja sotsiaalne olukord on kriitiline: inflatsioon, tööpuudus, infrastruktuuri hävimine ja rahvusvahelised sanktsioonid on süvendanud ühiskondlikke raskusi.

Väljavaated ja vajadused

Rahustamine ja püsiva lahenduse leidmine eeldavad keerukaid poliitilisi kokkuleppeid, osapoolte vahelisi kompromisse ning rahvusvahelist koostööd. Humanitaarabi laialdasem ja liigendatum ligipääs, tagamine pagulaste ja sisepõgenike kaitseks ning taastamis- ja stabiliseerimisprogrammide käivitamine on kriitilise tähtsusega, et peatada humanitaarkatastroofi süvenemine. Lisaks on vajalik õigusemõistmine ja kontode klaarimine sõjakuritegude eest, et toetada pikaajalist ühiskondlikku taastumist.

Kuigi süsteemsed lahendused on keerulised ja aeglased, jääb Süüria olukord rahvusvahelise tähelepanu teravikusse ehk kuni osapooled ei lepi sõja lõpetamiseks ega hakata juhtima ulatuslikke humanitaarabialgatusi ja taastamistöid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Süüria kodusõda?

K: Milliste teiste nimetuste all on see tuntud?

K: Kust see algas?

K: Kes on selles konfliktis osalenud?

K: Kuidas on see konflikt aja jooksul arenenud?

K: Mis toimus enne selle konflikti algust?

K: Miks viisid need meeleavaldused vägivaldse võitluseni?

Otsing