Absoluutne monarhia: määratlus, ajalugu ja tänapäeva näited

Avasta absoluutse monarhia olemus, ajalugu ja tänapäeva näited — kuidas võim keskendub, ajastu pöörded ja kaasaegsed valitsejad. Lugege põhjalikku analüüsi.

Absoluutne monarhia on monarhia vorm, kus ühel isikul, keda tavaliselt nimetatakse monarhiks, on absoluutne võim. See erineb konstitutsioonilisest monarhiast, mida piiravad või kontrollivad teised inimrühmad. Kontrollijateks võivad olla üksused, näiteks vaimulikud, seadusandjad, sotsiaalne eliit või kirjalik põhiseadus.

Põhijooned ja toimemehhanismid

Absoluutse monarhia tunnused ja vahendid, mille abil monarh oma võimu keskendub, on tavaliselt järgmised:

• Tsentraalse võimu kontsentratsioon – seadusandlik, täitevvõim ja sageli ka kohtuvõim on monarhi kontrolli all.
• Õiguslik ja ideoloogiline legitiimsus – võimu õigustatakse sageli traditsiooni, sunnitud norma või doktriiniga (nt jumaliku õiguse õigus, "divine right").
• Õiguskorra ja administratsiooni kontroll – monarh nimetab ametnikke, juhib riigiarveldust ja maksustamist ning kujundab poliitikat ilma parlamendi või põhiseaduslike piiranguteta.
• Sõjaväe ja julgeolekuaparaadi roll – staatuse säilitamiseks toetutakse tihti püsivale armeele, vägede juhtimisele ja julgeolekuteenistustele.
• Tsensorlus ja piiratud poliitiline osalus – poliitiline opositsioon ja vaba meedia võivad olla rangelt reguleeritud või allasurutud.

Ajalooline taust

Peaaegu kõik keskaja monarhid olid oma kuningriigi piires absoluutsed valitsejad. Absoluutse staatuse kujunemisele aitasid kaasa feodaalsüsteemi lagunemine ja centraliseeritud riigivõimu kasv. Tuntud ajaloolised näited on Prantsuse kuningas Louis XIV, kes tugeva bürokraatia ja sõjaväe toel püüdis tugevdada kuningavõimu, ning Venemaa tsaari Peter I, kes moderniseeris riiki ja koondas võimu.

18. sajandil tekkis ka nähtus, mida nimetatakse valgustatud absolutismiks — monarhid nagu Friedrich Suur, Katariina II ja Joseph II proovisid rakendada reforme (õigus, haridus, administratsioon), säilitades samal ajal keskse võimu. Kuid 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi olulised sündmused, eriti Prantsuse revolutsioon, muutsid poliitilist maastikku: kasvas nõudlus kodanikuõiguste, põhiseadusliku valitsemise ja esindusdemokraatia järele ning paljud absoluutmonarhiad konverteerusid konstitutsioonilisteks monarhiateks või kukkusid kokku.

Kuidas eristada absoluutset monarhiat konstitutsioonilisest?

• Absoluutmonarhias pole püsivaid ega tegelikke juriidilisi piiranguid monarhi otsustele; konstitutsioonilises monarhiast on võimud jaotatud ning monarhi roll on enamasti esinduslik.
• Seadusandliku võimu allmine: absoluutmonarhias monarh tihti määrab seadused ise või määrab seadusandjate koosseisu; konstitutsioonilises riigis on parlamendil ja kohtutel selged volitused.
• Põhiseaduslikud kaitsed: konstitutsioonilised süsteemid sisaldavad tavaliselt kodanikuõigusi ja sõltumatut kohtusüsteemi, mis võib monarhi otsuseid piirata.

Tänapäeva näited ja variatsioonid

Tänapäeval on täielikult absoluutseid monarhiaid maailmas vähe. Mõned riigid, kus monarhi võim on endiselt väga laialdane või praktiliselt piiramatud, paiknevad peamiselt Araabia ja Lähis-Ida piirkonnas, kuid absoluutse määratluse rakendamine sõltubki sellest, milliseid institutsioonilisi piiranguid ja praktikapõhiseid mehhanisme vaadeldakse.

Võtmekategooriad tänapäeva kontekstis:

• Riigid, kus monarh säilitab peaaegu kõik täidesaatva ja seadusandliku volitused (näiteks mõned Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida monarhiad võivad langevad selle kirjelduse alla sõltuvalt ajutistest konstitutsioonilistest ja poliitilistest uuendustest).
• Monarhiad, kus on olemas mõningane konsultatiivne institutsioon (nõukogud, kohalikud parlamentaarsed elemendid), kuid lõplik otsustusõigus jääb monarhile.
• Teokraatlikud või valitud monarhiad, kus valitseja on nii religioosse kui ka poliitilise autoriteediga (nt Vatikani riik – paavst kui valitseja –, mida mõnikord käsitletakse eriliigina).

Kriitika ja muutused

Absoluutset monarhiat on nii ajaloos kui ka tänapäeval kritiseeritud järgmiste peamiste argumentide alusel:

• Autoritaarne võim häirib õiguste ja vabaduste kaitset ning piirab kodanikualgatust ja poliitilist pluralismi.
• Läbipaistmatuse ja vastutuse puudumine võib viia korruptsiooni ja ebaefektiivse halduseni.
• Sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus – pikaajaline poliitiline stabiilsus sõltub sageli riigi majanduslikust baasist ja monarhi võimest kohaneda sotsiaalsete muutustega.

Paljud tänapäeva monarhid on reageerinud välisele survele ja sisemisele vajadusele reformide järele, viies sisse administratiivseid ja majanduslikke uuendusi, suurendades mõnel juhul ka esinduslikke institutsioone. Kuid reformide sügavus ja ulatus sõltuvad konkreetsest ajaloolisest, kultuurilisest ja geopoliitilisest kontekstist.

Kokkuvõte

Absoluutne monarhia tähistab võimu keskendumist ühe isiku kätte ning selle tunnuseks on vähene või olematu juriidiline kontroll monarhi otsuste üle. Ajalooliselt oli see valdav mitmetes ühiskondades, kuid 19. ja 20. sajandil taandus või muundus suurem osa neist süsteemidest konstitutsioonilisteks vormideks. Tänapäeval leidub maailmas siiski riike ja piirkondi, kus monarhi roll on endiselt väga tugev ning kus valitsemine sarnaneb klassikalisele absoluutsele monarhiale, kuigi iga juhtum on oma spetsiifika poolest erinev.

Küsimused ja vastused

K: Mis on absoluutne monarhia?

K: Mille poolest erineb absoluutne monarhia põhiseaduslikust monarhia?

K: Mis oli "kuninga seadus" Taani-Norra riigis?

K: Kas paljud monarhid olid varem absoluutsed valitsejad oma kuningriigis?

K: Millal hakkasid monarhid saama põhiseadusega piiratud?

K: Kas on veel absoluutseid monarhiaid?

K: Millised rühmad võivad piirata või kontrollida konstitutsioonilist monarhiat?

Otsing