Suurbritannia Kuningriik, mida 1707. aasta ühinemisaktides nimetati Suurbritanniaks ja kirjeldati kui "Suurbritannia Ühendatud Kuningriiki" ja "Ühte Kuningriiki", oli Lääne-Euroopas Briti saartel asuv riik, mis eksisteeris aastatel 1707-1800. See loodi Šotimaa Kuningriigi ja Inglismaa Kuningriigi liitmisel Acts of Unioni alusel, et luua ühtne kuningriik, mis hõlmas kogu Suurbritannia saart ja paljusid seda ümbritsevaid saari. Uut riiki kontrollis uus ühtne parlament ja valitsus, mis asus Londonis Westminsteris. Kaks varasemat kuningriiki - Šotimaa ja Inglismaa - olid olnud personaalunioonis, jagades sama riigipead alates sellest, kui Šoti kuningas James VI sai 1603. aastal pärast kuninganna Elizabeth I surma Inglismaa kuningaks.
1801. aastal liideti Suurbritannia ja Iirimaa Kuningriik 1800. aasta ühinemisaktiga pärast 1798. aasta Iiri mässu mahasurumist Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigiks (United Kingdom of Great Britain and Ireland).
Taust ja põhjused
Ühinemise peamised motiivid olid nii poliitilised kui majanduslikud. Inglismaa soovis kindlustada kontrolli Põhja‑Euroopa poliitilises süsteemis ning vältida, et Šotimaa sõlmitaks liite Prantsusmaaga. Šoti eliit leidis, et ühinemine avab ligipääsu Inglismaa ja tema kolooniate rikkalikule kaubandusele ning rahvusvahelisele kapitalile. Samuti mängis rolli kuninganna Anne'i valitsus ja see, et mõlema kuningriigi õukonnad püüdsid stabiilsust pärast 17. sajandi konflikte.
Poliitiline ja õiguslik korraldus
- Parlamendi ümberkorraldus: Ühinemise tulemusel lakkasid eraldi Inglise ja Šoti parlamendid ning tekkis Ühendatud Parlamendi instituut Londonis. Šotimaa sai Parlamendis esindatuse — traditsiooniliselt 45 alamkoja (MP) kohta ja 16 esinduspeerit ülkojas.
- Monarhia: Püsis sama monarh, kelle järeltulijaid järgiti vastavalt pärimisreeglitele. 18. sajandi teisel poolel määrasid sündmusi Hannoveri dünastia valitsejad (nt George I, George II, George III).
- Õigus ja kirik: Šotimaa säilitas oma eraldi õigussüsteemi (Scots law) ja presbüterlik enamuskirik (Church of Scotland), mis olid ühinemisdokumentides eraldi kaitstud. Samas korralduslike ja maksuküsimuste osas hakati rakendama ühtseid reegleid.
Majandus, kaubandus ja koloniaalpoliitika
Ühinemine andis Šotimaale ligipääsu Inglismaa koloonikaubandusele, mis soodustas laienemist Atlandi‑kaubanduses, talupoegade ja kaupmeeste migratsiooni ning investeeringuid. 18. sajandi jooksul kasvas London rahanduse keskuseks: tekkisid uued pangad ja kapitali turud, mis aitasid rahastada kaubandust ja tööstuse arengut. Samas sai Suurbritannia suurema osa tuludest ja poliitilisest mõjust tänu kasvavale mererajale ning koloniaalimpeeriumi laienemisele Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.
Jakobitlus ja sisemine vastuseis
Mõnele šotlasele oli ühinemine vastuvõetamatu. See andis tõuke jakobitlikele liikumistele, mille eesmärk oli taastada Stuartide dünastia troonile. Jakobitlikud ülestõusud 1715. ja 1745. aastal lõppesid ebaõnnestumisega ning 1745. aasta ülestõusu mahasurumine lõi Šotimaa kõrgemate kildude ja sõjalise võimu ümberkujundamise. Pärast 1746. aastat kehtestati meetmeid, mis vähendasid klannivõimu ja traditsioonilisi relvastusõigusi, kuid Šotimaa õigus- ja haridussüsteem säilis.
Kultuurilised ja sotsiaalsed mõjud
Ühinemine tõi kaasa suurema kultuurilise vahetuse: inglise keel muutus ametlikult valdavaks poliitikas ja halduses, samal ajal kui Šotimaa edendas omal moel haridust ja teadust — Edinburghist sai oluline valgustusajastu keskus. Tööstusrevolutsiooni eelsed muutused (tekstiilitööstus, kaevandamine, masinaehitus) kiirenesid 18. sajandi lõpus, eriti Inglismaa ida‑ja keskosas, kuid mõjutusid kogu Suurbritannia linnastumist ja majandusstruktuuri.
Rahvusvaheline roll ja järgnevad sündmused
Suurbritannia 1707–1800 valitses maailma meredel tugeva laevastiku toel ning osales aktiivselt Euroopa poliitikas ja sõdades (sh Pürenee ja mandri‑operatsioonid 18. sajandil). Samas lõi 18. sajandi lõpuks sõjaliste ja poliitiliste sündmuste reas aluse laiemale Ühendkuningriigile, kui 1801. aastal liideti Iirimaa, moodustades Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi.
Oluline on märkida, et kuigi 1707. aasta ühinemine lõi poliitiliselt ühe kuningriigi, jäi Suurbritannial 18. sajandi jooksul mitmeid regionaalseid eripärasid — eelkõige Šotimaa omariikluslikud institutsioonid ja eriline ajalooline mälestus, mis mõjutasid edasist arengut.