Inglismaa ajalugu: anglosaksid, viikingid, Tudorid ja Stuartid

Sisu

· 1 Inglismaa enne inglaste saabumist keelt

· 2 Anglosaksi Inglismaa

o 2.1 Viikingid

· 3 Inglismaa keskajal

· 4 Tudori Inglismaa

· 5 Stuartid ja kodusõda

· 6 Viited

· 7 Muud veebisaidid

· 8 Täiendav lugemine

1 Inglismaa enne inglaste saabumist

Inglismaa aladel on inimtegevuse jälgi juba paleoliitikumi ja neoliitikumi ajast. Kuulsad kiviaegsed paigad nagu Stonehenge kuuluvad nõukaaegsete ja pronksiaegsete kogukondade pärandisse. Rauaajaks olid saartel elamas erinevad keldi sugulasrahvad, kelle kultuur ja keeled mõjutasid hilisemat arengut. 43. aastal pKr alustasid saarele sissetungi roomlased, kes rajasid selle aja jooksul teid, linnu ja kindlustusi ning lõid administratiivse süsteemi (Rooma-Britannia).

Pärast Rooma võimu taandumist 5. sajandil hakkasid Briti saared sattuma uute väliste mõjutuste ja rändrahvaste surve alla — selle perioodi edasiareng viis anglosakside saabumiseni.

2 Anglosaksi Inglismaa

5.–7. sajandil saabusid Inglismaale germaani päritolu hõimud — anglid, saksid ja jütid — ning asutasid mitu väikeriiki, mida hiljem nimetati koos Heptarchy'ks (näiteks Wessex, Mercia, Northumbria, East Anglia). Nende keelest kujunes oldinglise ehk anglosaksi keel, mis on kaasaegse inglise keele esivanem.

Olulised arengud anglosaksi perioodil:

Kiriku levik: 597. aastal saabunud Rooma missiooni juhatusel sai alguse kristluse tugevnemine, mis mõjutas haridust ja kirikupoolset haldust.
Poliitiline killustatus ja ühinemispüüdlused: Wessex'i kuningate, eriti Alfred Suure (9. sajand), roll oli rahu ja kaitse suunamisel viikingite surve vastu ning anglosaksi kultuuri tugevdamisel.
Õigus ja haldus: tekkisid maakondlikud (shire) ja ranniku kaitsesüsteemid ning kohalikud kohuskommetel põhinevad õigustraditsioonid.

2.1 Viikingid

Viikingite rünnakud ja asulad muutusid Inglismaale tõsiseks väljakutseks alates 8. sajandi lõpust. 793. aastal rünnati Lindisfarne'i kloostrit — sündmus, mida sageli peetakse viikingiaalgete alguseks. 9. sajandil tekkisid laiemad viikingite alalised kolooniad ja Danelaw' piirkond (ida- ja kesk-Inglismaa), kus kehtisid skandinaavia seadused ja mõjud.

Mõned olulised punktid:

Asustamine ja segunemine: viikingid ei piirdunud pelgalt röövretkedega, vaid asusid alale, tegutsesid kaubanduses ja abiellusid kohalikega.
Kuningriikide mõju: 11. sajandi alguses istus Inglismaa troonil ka taani päritolu kuningas Cnut (keskajal tuntud kui Canute), kes valitses anglosakside ja taanlaste huvides.

3 Inglismaa keskajal

1066. aasta Normandia vallutus (William Bastardist ehk William Vallutaja) muutis Inglismaa poliitilist ja kultuurilist maastikku. Normannide võim seadis tõhusa feodaalse süsteemi, toimus maa ümberjaotus ja tekkis rahvusvaheline aristokraatia, mis rääkis prantsuse keelt.

Keskaja Inglismaa tähtsaimad sündmused ja arengud:

Domesday Book (1086) — ulatuslik maatute ja varanduse andmebaas William I ajal.
Magna Carta (1215) — kuninga võimu piiramine ja õiguslike tavade aluste paika panemine baronide ja kuninga vahel.
Plantagenet'ide võimuperiood, sajandite pikkused konfliktid Prantsusmaaga ja Saja-aastane sõda (1337–1453).
Punane surm ehk must surm (1348–1350) hävitas suure osa elanikkonnast ja muutis majandus- ning sotsiaalstruktuure.
Sotsiaalsed pinged: 1381. aasta talupoegade ülestõus ning hilisem Wars of the Roses (Ruuside sõjad 1455–1487), mis tõi lõpuks troonile Tudorite dünastia.

4 Tudori Inglismaa

Tudori ajastu algas 1485. aastal Henry VII võiduga Bosworthi lahingus. Tudorite periood tõi kaasa tugevama keskvalitsuse ja suured religioossed ning poliitilised muutused.

Olulised sündmused Tudori valitsemise ajal:

Henry VIII (1509–1547) katkestas Rooma katoliku kirikuga suhted, kui paavst keeldus abielulahutust heaks kiitmast — sellest sai alguse Inglise kiriku (Church of England) loomine ja kloostrite likvideerimine.
Religioosne kõikumine: pärast Henry surma järgnesid usulised tagasipöörded Edward VI (protestantlik suund) ja Mary I (katoliku taastamine) ajal, kuni Elizabeth I stabiliseeris olukorda oma reegli all.
Elizabeth I (1558–1603) aeg oli kultuuriline õitseng (Elizabethan era): teater, kirjandus (Shakespeare), meresõit ja vastasseis Hispaaniaga (1588. aasta Hispaania armee lüüasaamine) ning algus mereriiklikele ettevõtmistele ja kolonisatsioonile.

5 Stuartid ja kodusõda

1603. aastal tõusid Inglismaa troonile Stuartid (James I), kes ühendasid Inglismaa ja Šotimaa kronid (personaalkroon). Stuartide valitsemise all suurenesid vastuolud kuningliku võimu, parlamendi ja usuliste rühmituste vahel.

Peamised sündmused Stuartite perioodil:

Kriisid ja konfliktid: Charles I poliitika (157?–1649) tekitas rahulolematust, kuna ta püüdis tugevdada monarhia võimu ja rakendas usupoliitikat, mida paljud nägid autoritaarse sammuna.
Inglise kodusõjad (1642–1651) — valitsuslik ja sõjaline vastasseis kuninglikkuse toetajate (royalistide) ja parlamendipoolsete jõudude vahel. Sõdade tulemusena kaotati ajutiselt kuningavõim, Charles I hukati 1649. aastal.
Kommonvealt (Commonwealth) periood ja Oliver Cromwelli roll Lord Protectorina (1653–1658) ning seejärel monarhia taastamine 1660. aastal (Charles II troonile). 1688. aasta Glorious Revolution ning Bill of Rights (1689) kindlustasid parlamendi tähtsuse ja viisid Inglismaa sujuva pooleliikme konsolideerumise poole kui konstitutsioonaalne monarhia.

6 Viited

Allpool on lühike valik üldtuntud ajaloolisi teoseid, kust saab põhiteavet Inglismaa ajaloo eri perioodide kohta:

Carpenter, D. — The Struggle for Mastery: Britain, 1066–1284
Green, J. — A Short History of the English People
Hill, C. — The Century of Revolution
Loades, D. — The Tudors: A Very Short Introduction

7 Muud veebisaidid

Lisaks raamatutele võib põhjalikumat ja ajakohast teavet otsida tuntud ajalooallikatest ning arhiividest nagu näiteks rahvusraamatukogud ja muuseumid (British Library, National Archives), samuti populaarsetelt ajalooportaalidelt (BBC History, Encyclopaedia Britannica).

8 Täiendav lugemine

Soovitused süvitsi minekuks:

Christopher Hill — English Revolutionary Experience
Norman Davies — Europe: A History (laiem kontekst Inglismaa arengutele)
Peter Ackroyd — Foundation: The History of England, Volume I

Kui soovite, võin lisada iga lõigu juurde kuupäevi, oluliste isikute lühibioograafiad või soovitada täpsemaid raamatuid ja artikleid just mõnele huvipakkuvale perioodile.

Inglismaa enne inglise keelt

Peamised artiklid: Britannia eelajalooline ja Rooma aegne Britannia

Arheoloogia näitab, et inimesed tulid Lõuna-Inglismaale ammu enne ülejäänud Briti saari, tõenäoliselt tänu sõbralikule kliimale ammuste jääaegade vahel ja nende ajal.

Julius Caesar tungis 55. ja 54. aastal eKr Gallia sõdade raames tänapäeva Inglismaale ja sai lüüa. Ta kirjutas teoses De Bello Gallico, et seal oli palju hõime, mis olid väga sarnased teiste keldi hõimudega Euroopas. Mündid ja hilisemad Rooma ajaloolased on andnud meile mõnede hõimude valitsejate nimed ja selle, mida nad tegid.

Aastal 43 pKr tungis Claudius edukalt Inglismaale, kus 40 000 sõdurit maabus Gallias Richborough's, Kentis.

Sadu aastaid oli praegune Inglismaa Rooma provintsi Britannia. Hiljem loobusid roomlased sellest provintsist ja jätsid keldirahva omapead, kui Rooma impeerium hakkas lagunema. Roomlaste mõju tähendas, et Inglismaa territoorium oli juba enne anglosaksi saabumist kogenud ühtsust.

Stonehenge, mis arvatakse olevat ehitatud umbes 2000-2500 eKr.

Anglosaksi Inglismaa

Inglismaa Abingdoni lähedal asuvast iidsest kalmistust leitud inimkehade analüüs näitab, et saksi immigrandid ja põlisrahvad elasid kõrvuti.

Romaani-briti elanikkond (britid) assimileeriti. Inglismaa asustamist (või sissetungi) nimetatakse Sakside vallutuseks ehk anglosaksi või inglise vallutuseks.

Alates 4. sajandist pKr lahkusid paljud britid Walesist, Cornwallist ja Lõuna-Britanniast üle La Manche'i väina ning hakkasid asustama Gallia lääneosa (Armorica), kus nad rajasid uue rahva: Bretagne. Britid andsid oma uuele riigile nime ja bretooni keele, bretooni keele, mis on waleslaste ja korniši keele sõsarkeel. Sel ajal tekkis nimi "Bretagne" (sõnast "Väike-Britannia"), et eristada uut Britanniat "Suurbritanniast". Brezhonegi keelt räägitakse Bretagne'is tänapäevalgi.

Viikingid

Pärast rüüsteretkede aega hakkasid viikingid ka Inglismaal elama ja kaubitsema, kontrollides lõpuks alates 9. sajandi lõpust Danelaw'iks nimetatud piirkonda. Üks viikingite asula oli Yorkis, mida viikingid nimetasid Jorvikiks. Viikingite valitsemine jättis jäljed inglise keelde - kuna vanainglise keel oli juba vanapõhja keelega seotud, hakati sel ajal inglise keeles kasutama paljusid norra keele sõnu.

Inglismaa ja Danelaw aastal 878

Inglismaa keskajal

Kuningas Harold Godwinsoni lüüasaamine Hastingsi lahingus 1066. aastal Normandia hertsogi William II, hilisema nimega William I Inglismaa hertsogi vastu ja sellele järgnenud normannide vallutus Inglismaal põhjustas olulisi muutusi Suurbritannia ajaloos. William andis käsu kirjutada Domesday Book. See oli kogu elanikkonna ning nende maade ja vara ülevaatamine, mis oli abiks maksude kogumisel.

William valitses ka Normandiat, tollast võimsat hertsogkonda Prantsusmaal. William ja tema aadlikud rääkisid ja pidasid õukonda nii Normandias kui ka Inglismaal anglo-norraani keeles. Anglo-norraani keele kasutamine aristokraatia poolt püsis sajandeid ja mõjutas oluliselt vanainglise keele arengut keskinglise keeleks.

Inglismaal oli keskaeg sõdade, kodusõdade, aeg-ajalt toimunud mässude ning paljude aadlike ja kuningate vaheliste vandenõude aeg. Inglismaal oli rohkem kui piisavalt teravilja, piimatooteid, veise- ja lambaliha. Riigi rahvusvaheline majandus põhines villakaubandusel, kus Põhja-Inglismaalt pärit villa müüdi Flandria tekstiilikaupmeestele, kes sellest kangast valmistasid. Ka keskaegset välispoliitikat kujundasid suhted flaami riidekaubandusega. Viieteistkümnendal sajandil arenes välja inglise riidekaubandus, mis võimaldas ka inglastel jõukamaks saada.

Henry II valitsemisajal sai kuningas osa võimu tagasi paruniteelt ja kirikult. Henriku järeltulija Richard I "Lõvisüda" osales kolmandal ristisõjal ja kaitses oma Prantsuse territooriume Prantsuse Philipp II vastu. Tema noorem vend Johannes, kes järgnes talle kuningaks, ei olnud nii õnnelik; ta kaotas Normandia ja paljud teised Prantsuse alad. Aastal 1215 korraldasid parunid relvastatud mässu ja sundisid teda allkirjastama Magna Carta't, mis seadis kuninga isiklike volituste seaduslikud piirid.

Edward I (1272-1307) valitsemisaeg oli üsna edukas. Edward tugevdas oma valitsuse volitusi ja kutsus kokku esimese Inglise parlamendi. Ta vallutas Walesi. Tema poeg Edward II kaotas Bannockburni lahingu Šotimaa vastu.

Must surm, epideemia, mis levis kogu Euroopas ja osades Aasia osades, jõudis Inglismaale 1349. aastal ja tappis võib-olla kuni kolmandiku elanikkonnast.

Edward III andis maad võimsatele aadliperekondadele, sealhulgas paljudele kuninglikku verd omavatele inimestele. Kuna maa oli sel ajal nagu võim, võisid mõned võimsad mehed nüüd püüda kroonile pretendeerida.

Pilt Hastingsi lahingust (1066) Bayeux' seinavaibal

Tudori Inglismaa

Rooside sõjad lõppesid Henry Tudori, kellest sai Inglismaa kuningas Henry VII, võiduga Bosworthi lahingus 1485. aastal, kus Yorki kuningas Richard III langes.

Tema poeg Henry VIII läks lahku roomakatoliku kirikuga seoses tema ja Katariina Aragoni lahutuse küsimusega. Kuigi tema usuline seisukoht ei olnud täielikult protestantlik, viis see Inglismaa kiriku lahkulöömiseni roomakatoliku kirikust. Järgnes suurte usuliste ja poliitiliste raskuste aeg ning Inglise reformatsioon.

Henry VIII-l oli kolm last, kes kõik kandsid krooni. Esimene neist oli Inglismaa kuningas Edward VI. Kuigi ta oli intelligentne, oli ta alles kümneaastane poiss, kui ta 1547. aastal troonile astus.

Kui Edward VI suri 1553. aastal tuberkuloosi, astus Maarja I troonile, kui rahvahulgad Londonis tema eest juubeldasid, mida tollased inimesed nimetasid suurimaks Tudori monarhile osutatud poolehoiuavalduseks. Maarja, lojaalne katoliiklane, keda oli tugevalt mõjutanud Hispaania katoliku kuningas ja Püha Rooma keiser Karl V, püüdis riiki tagasi katoliiklusele pöörata. See tõi kaasa 274 protestantide põletamise ja palju vihkamist tema rahva poolt. Maarja kaotas Calais', viimase Inglise valduse mandril, ja muutus oma valitsemise lõpus veelgi ebapopulaarsemaks (välja arvatud katoliiklaste seas).

Elizabethi valitsemisaeg tõi 1558. aastal Inglismaale tagasi mingi korra. Usuküsimus, mis oli riiki alates Henry VIII-st alates lõhestanud, lõpetati Elizabethi usuasjade kokkuleppega, millega loodi Inglismaa kirik peaaegu samasugusel kujul, nagu see on tänapäevalgi.

Orjakaubandus, mis tegi Suurbritanniast suure majandusjõu, sai alguse Elizabethist, kes andis John Hawkinsile loa alustada kaubandust 1562. aastal.

Elizabethi valitsus oli rahulikum, kui põhjapoolsete krahvide mäss 1569. aastal välja arvata, ning ta suutis vähendada vana aadli võimu ja laiendada oma valitsuse volitusi. Üks kuulsamaid sündmusi Inglismaa sõjaajaloos oli 1588. aastal, kui Hispaania Armada kaotas Inglise mereväe vastu, mida juhtis Sir Francis Drake. Elizabethi valitsus tegi palju selleks, et muuta oma valitsus tugevamaks ning muuta tavaõigus ja haldus tõhusamaks kogu Inglismaal.

Kokkuvõttes peetakse Tudori ajastut oluliseks, mis tõi kaasa palju küsimusi, millele tuli vastata järgmisel sajandil Inglise kodusõja ajal. Need olid küsimused selle kohta, kui palju võimu peaks olema monarhil ja parlamendil ning kui palju üks peaks kontrollima teist.

Kuningas Henry VIII

Kuninganna Elizabeth

Stuartid ja kodusõda

Elizabeth suri ilma lasteta, kes oleksid võinud pärast teda trooni võtta. Tema lähim protestantidest meessoost sugulane oli Šotimaa kuningas James VI Stuartide suguvõsast, nii et temast sai Inglismaa James I, kogu Suurbritannia saare esimene kuningas, kuigi ta valitses Inglismaad ja Šotimaad eraldi riikidena.

Inglise kodusõda algas 1642. aastal, peamiselt Jakobi poja Charles I ja parlamendi vaheliste konfliktide tõttu. Royalistide armee lüüasaamine parlamendi uue mudeliarmee poolt Naseby lahingus 1645. aasta juunis hävitas suurema osa kuninga vägedest. Kaarli tabamine ja kohtuprotsess viis tema mahalöömiseni 1649. aasta jaanuaris Whitehall Gate'is Londonis. Välja kuulutati vabariik ja 1653. aastal sai lordprotektoriks Oliver Cromwell. Pärast tema surma järgnes talle ametis tema poeg Richard Cromwell, kuid lahkus peagi. Monarhia taastati 1660. aastal, pärast Inglismaa anarhiaperioodi, kui Londonis oli taas kuningas Karl II.

1665. aastal tabas Londonit katk ja seejärel, 1666. aastal, põles pealinna 5 päeva jooksul suur tulekahju, mis hävitas umbes 15 000 hoonet.

1689. aastal vahetas Hollandi protestant William Oranje kuningas James II katoliku kuninga välja, mida nimetatakse hiilgavaks revolutsiooniks. Šotimaal ja Iirimaal ei olnud Jakoobus II-le lojaalsed katoliiklased siiski nii õnnelikud ning sellele järgnesid mitmed verised ülestõusud. Need mässud jätkusid kuni 18. sajandi keskpaigani, mil Charles Edward Stuart sai 1746. aastal Cullodeni lahingus lüüa.

Esimene ühinemisakt tegi Šotimaast, Inglismaast ja Walesist ühe riigi. Inglismaa ajalugu pärast seda 1707. aasta akti on osa Suurbritannia ajaloost.

Kuninglike (punane) ja parlamentaristide (roheline) valduses olnud territooriumide kaardid Inglise kodusõja ajal (1642-1645).