Inglismaa ajalugu

·         1 Inglismaa enne inglise keelt

·         2 Anglosaksi Inglismaa

o    2.1 Viikingid

·         3 Inglismaa keskajal

·         4 Tudori Inglismaa

·         5 Stuartid ja kodusõda

·         6 Viited

·         7 Muud veebisaidid

·         8 Täiendav lugemine

Inglismaa enne inglise keelt

Peamised artiklid: Britannia eelajalooline ja Rooma aegne Britannia

Arheoloogia näitab, et inimesed tulid Lõuna-Inglismaale ammu enne ülejäänud Briti saari, tõenäoliselt tänu sõbralikule kliimale ammuste jääaegade vahel ja nende ajal.

Julius Caesar tungis 55. ja 54. aastal eKr Gallia sõdade raames tänapäeva Inglismaale ja sai lüüa. Ta kirjutas teoses De Bello Gallico, et seal oli palju hõime, mis olid väga sarnased teiste keldi hõimudega Euroopas. Mündid ja hilisemad Rooma ajaloolased on andnud meile mõnede hõimude valitsejate nimed ja selle, mida nad tegid.

Aastal 43 pKr tungis Claudius edukalt Inglismaale, kus 40 000 sõdurit maabus Gallias Richborough's, Kentis.

Sadu aastaid oli praegune Inglismaa Rooma provintsi Britannia. Hiljem loobusid roomlased sellest provintsist ja jätsid keldirahva omapead, kui Rooma impeerium hakkas lagunema. Roomlaste mõju tähendas, et Inglismaa territoorium oli juba enne anglosaksi saabumist kogenud ühtsust.

Stonehenge, mis arvatakse olevat ehitatud umbes 2000-2500 eKr.

Anglosaksi Inglismaa

Inglismaa Abingdoni lähedal asuvast iidsest kalmistust leitud inimkehade analüüs näitab, et saksi immigrandid ja põlisrahvad elasid kõrvuti.

Romaani-briti elanikkond (britid) assimileeriti. Inglismaa asustamist (või sissetungi) nimetatakse Sakside vallutuseks ehk anglosaksi või inglise vallutuseks.

Alates 4. sajandist pKr lahkusid paljud britid Walesist, Cornwallist ja Lõuna-Britanniast üle La Manche'i väina ning hakkasid asustama Gallia lääneosa (Armorica), kus nad rajasid uue rahva: Bretagne. Britid andsid oma uuele riigile nime ja bretooni keele, bretooni keele, mis on waleslaste ja korniši keele sõsarkeel. Sel ajal tekkis nimi "Bretagne" (sõnast "Väike-Britannia"), et eristada uut Britanniat "Suurbritanniast". Brezhonegi keelt räägitakse Bretagne'is tänapäevalgi.

Viikingid

Pärast rüüsteretkede aega hakkasid viikingid ka Inglismaal elama ja kaubitsema, kontrollides lõpuks alates 9. sajandi lõpust Danelaw'iks nimetatud piirkonda. Üks viikingite asula oli Yorkis, mida viikingid nimetasid Jorvikiks. Viikingite valitsemine jättis jäljed inglise keelde - kuna vanainglise keel oli juba vanapõhja keelega seotud, hakati sel ajal inglise keeles kasutama paljusid norra keele sõnu.

Inglismaa ja Danelaw aastal 878

Inglismaa keskajal

Kuningas Harold Godwinsoni lüüasaamine Hastingsi lahingus 1066. aastal Normandia hertsogi William II, hilisema nimega William I Inglismaa hertsogi vastu ja sellele järgnenud normannide vallutus Inglismaal põhjustas olulisi muutusi Suurbritannia ajaloos. William andis käsu kirjutada Domesday Book. See oli kogu elanikkonna ning nende maade ja vara ülevaatamine, mis oli abiks maksude kogumisel.

William valitses ka Normandiat, tollast võimsat hertsogkonda Prantsusmaal. William ja tema aadlikud rääkisid ja pidasid õukonda nii Normandias kui ka Inglismaal anglo-norraani keeles. Anglo-norraani keele kasutamine aristokraatia poolt püsis sajandeid ja mõjutas oluliselt vanainglise keele arengut keskinglise keeleks.

Inglismaal oli keskaeg sõdade, kodusõdade, aeg-ajalt toimunud mässude ning paljude aadlike ja kuningate vaheliste vandenõude aeg. Inglismaal oli rohkem kui piisavalt teravilja, piimatooteid, veise- ja lambaliha. Riigi rahvusvaheline majandus põhines villakaubandusel, kus Põhja-Inglismaalt pärit villa müüdi Flandria tekstiilikaupmeestele, kes sellest kangast valmistasid. Ka keskaegset välispoliitikat kujundasid suhted flaami riidekaubandusega. Viieteistkümnendal sajandil arenes välja inglise riidekaubandus, mis võimaldas ka inglastel jõukamaks saada.

Henry II valitsemisajal sai kuningas osa võimu tagasi paruniteelt ja kirikult. Henriku järeltulija Richard I "Lõvisüda" osales kolmandal ristisõjal ja kaitses oma Prantsuse territooriume Prantsuse Philipp II vastu. Tema noorem vend Johannes, kes järgnes talle kuningaks, ei olnud nii õnnelik; ta kaotas Normandia ja paljud teised Prantsuse alad. Aastal 1215 korraldasid parunid relvastatud mässu ja sundisid teda allkirjastama Magna Carta't, mis seadis kuninga isiklike volituste seaduslikud piirid.

Edward I (1272-1307) valitsemisaeg oli üsna edukas. Edward tugevdas oma valitsuse volitusi ja kutsus kokku esimese Inglise parlamendi. Ta vallutas Walesi. Tema poeg Edward II kaotas Bannockburni lahingu Šotimaa vastu.

Must surm, epideemia, mis levis kogu Euroopas ja osades Aasia osades, jõudis Inglismaale 1349. aastal ja tappis võib-olla kuni kolmandiku elanikkonnast.

Edward III andis maad võimsatele aadliperekondadele, sealhulgas paljudele kuninglikku verd omavatele inimestele. Kuna maa oli sel ajal nagu võim, võisid mõned võimsad mehed nüüd püüda kroonile pretendeerida.

Pilt Hastingsi lahingust (1066) Bayeux' seinavaibal

Tudori Inglismaa

Rooside sõjad lõppesid Henry Tudori, kellest sai Inglismaa kuningas Henry VII, võiduga Bosworthi lahingus 1485. aastal, kus Yorki kuningas Richard III langes.

Tema poeg Henry VIII läks lahku roomakatoliku kirikuga seoses tema ja Katariina Aragoni lahutuse küsimusega. Kuigi tema usuline seisukoht ei olnud täielikult protestantlik, viis see Inglismaa kiriku lahkulöömiseni roomakatoliku kirikust. Järgnes suurte usuliste ja poliitiliste raskuste aeg ning Inglise reformatsioon.

Henry VIII-l oli kolm last, kes kõik kandsid krooni. Esimene neist oli Inglismaa kuningas Edward VI. Kuigi ta oli intelligentne, oli ta alles kümneaastane poiss, kui ta 1547. aastal troonile astus.

Kui Edward VI suri 1553. aastal tuberkuloosi, astus Maarja I troonile, kui rahvahulgad Londonis tema eest juubeldasid, mida tollased inimesed nimetasid suurimaks Tudori monarhile osutatud poolehoiuavalduseks. Maarja, lojaalne katoliiklane, keda oli tugevalt mõjutanud Hispaania katoliku kuningas ja Püha Rooma keiser Karl V, püüdis riiki tagasi katoliiklusele pöörata. See tõi kaasa 274 protestantide põletamise ja palju vihkamist tema rahva poolt. Maarja kaotas Calais', viimase Inglise valduse mandril, ja muutus oma valitsemise lõpus veelgi ebapopulaarsemaks (välja arvatud katoliiklaste seas).

Elizabethi valitsemisaeg tõi 1558. aastal Inglismaale tagasi mingi korra. Usuküsimus, mis oli riiki alates Henry VIII-st alates lõhestanud, lõpetati Elizabethi usuasjade kokkuleppega, millega loodi Inglismaa kirik peaaegu samasugusel kujul, nagu see on tänapäevalgi.

Orjakaubandus, mis tegi Suurbritanniast suure majandusjõu, sai alguse Elizabethist, kes andis John Hawkinsile loa alustada kaubandust 1562. aastal.

Elizabethi valitsus oli rahulikum, kui põhjapoolsete krahvide mäss 1569. aastal välja arvata, ning ta suutis vähendada vana aadli võimu ja laiendada oma valitsuse volitusi. Üks kuulsamaid sündmusi Inglismaa sõjaajaloos oli 1588. aastal, kui Hispaania Armada kaotas Inglise mereväe vastu, mida juhtis Sir Francis Drake. Elizabethi valitsus tegi palju selleks, et muuta oma valitsus tugevamaks ning muuta tavaõigus ja haldus tõhusamaks kogu Inglismaal.

Kokkuvõttes peetakse Tudori ajastut oluliseks, mis tõi kaasa palju küsimusi, millele tuli vastata järgmisel sajandil Inglise kodusõja ajal. Need olid küsimused selle kohta, kui palju võimu peaks olema monarhil ja parlamendil ning kui palju üks peaks kontrollima teist.

Kuningas Henry VIII


Kuninganna Elizabeth

Stuartid ja kodusõda

Elizabeth suri ilma lasteta, kes oleksid võinud pärast teda trooni võtta. Tema lähim protestantidest meessoost sugulane oli Šotimaa kuningas James VI Stuartide suguvõsast, nii et temast sai Inglismaa James I, kogu Suurbritannia saare esimene kuningas, kuigi ta valitses Inglismaad ja Šotimaad eraldi riikidena.

Inglise kodusõda algas 1642. aastal, peamiselt Jakobi poja Charles I ja parlamendi vaheliste konfliktide tõttu. Royalistide armee lüüasaamine parlamendi uue mudeliarmee poolt Naseby lahingus 1645. aasta juunis hävitas suurema osa kuninga vägedest. Kaarli tabamine ja kohtuprotsess viis tema mahalöömiseni 1649. aasta jaanuaris Whitehall Gate'is Londonis. Välja kuulutati vabariik ja 1653. aastal sai lordprotektoriks Oliver Cromwell. Pärast tema surma järgnes talle ametis tema poeg Richard Cromwell, kuid lahkus peagi. Monarhia taastati 1660. aastal, pärast Inglismaa anarhiaperioodi, kui Londonis oli taas kuningas Karl II.

1665. aastal tabas Londonit katk ja seejärel, 1666. aastal, põles pealinna 5 päeva jooksul suur tulekahju, mis hävitas umbes 15 000 hoonet.

1689. aastal vahetas Hollandi protestant William Oranje kuningas James II katoliku kuninga välja, mida nimetatakse hiilgavaks revolutsiooniks. Šotimaal ja Iirimaal ei olnud Jakoobus II-le lojaalsed katoliiklased siiski nii õnnelikud ning sellele järgnesid mitmed verised ülestõusud. Need mässud jätkusid kuni 18. sajandi keskpaigani, mil Charles Edward Stuart sai 1746. aastal Cullodeni lahingus lüüa.

Esimene ühinemisakt tegi Šotimaast, Inglismaast ja Walesist ühe riigi. Inglismaa ajalugu pärast seda 1707. aasta akti on osa Suurbritannia ajaloost.

Kuninglike (punane) ja parlamentaristide (roheline) valduses olnud territooriumide kaardid Inglise kodusõja ajal (1642-1645).