Edward III (1312–1377): Inglismaa kuningas ja saja-aastase sõja algataja

Edward III (1312–1377) — 50 aastat valitsenud Inglismaa kuningas ja saja-aastase sõja algataja; Crécy ja Poitiers’ võidud, Brétigny, Rüütliristi asutaja ning keeruline pärand.

Edward III (13. november 1312–21. juuni 1377) oli Inglismaa kuningas, kes valitses umbes 50 aastat (1327–1377) ja kelle valitsemine kujundas oluliselt keskaegset Inglismaad. Ta krooniti neljateistkümneaastaselt pärast seda, kui tema isa oli sunnitud troonist loobuma. Edwardi aegne monarhia tugevdas sõjalist ja riiklikku võimu ning tõstis Inglismaa tähtsust Euroopa poliitikas.

Varane elu ja troonile asumine

Edward oli kuningas Edward II ja prantslanna kuninganna Isabella poeg. Noore kuningana olid tema võimu tagasilöögid ja algusajale iseloomulikud poliitilised pinged — osa valitsemisajast kontrollisid kuningavõimu tegelikke otsuseid tema ema ja teised mõjukad hertsogid. Aja jooksul tõusis Edward aga iseseisvasse ja tugevasse positsiooni ning võttis kontrolli riigi juhtimise üle.

Sõjalised saavutused ja saja-aastane sõda

Edwardi valitsemise ajal muutus Inglismaa märkimisväärseks sõjaliseks jõuks. Pärast varasemaid konflikte Šotimaaga ja edu seal, kuulutas ta end 1337. aastal Prantsusmaa troonile ning alustas sellega saja-aastast sõda. Tema nõue põhines osaliselt tema sugulussidemel Prantsuse kuningakoduga ja vaidlusel pärimisõiguse üle.

Sõjategevus algas edukalt: inglased võitsid tähtsaid lahinguid, näiteks Crécy (1346) ja Poitiersi (1356), kus inglaste ratsaväe ja jalgväe taktika ning arhailine jalaväe ja pika vibu kasutus tõid suure edu. Poitiersi lahingus võeti ka prantsuse kuningas Jean II vangi. Need võidud ja edasised sõjalised edud viisid 1360. aastal sõjategevuse vahendamiseni ning Brétigny lepingu sõlmimiseni, mille tingimused andsid Inglismaale ajutiselt palju maad ja privileege.

Valitsemine, seadusandlus ja sisepoliitika

Edward arendas kuningavõimu institutsioone: ta kasutas aktiivselt parlamendi abi maksude ja sõjalise rahastamise korraldamisel, tugevdas keskvalitsuse bürokraatiat ning algatas seadusandlikke samme, mis pidid stabiliseerima riiki pärast suuri sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi. Tema valitsemise ajal vastu võetud meetmed hõlmasid ka katseid reguleerida tööjõu ja palkade suhteid pärast suure hulga elanike surma.

Keset 1340ndaid tabas Inglismaad ja ülejäänud Euroopat aga epideemia: must surm (must surm) tappis suures mahus rahvastikku, põhjustades majanduslikke raskusi, tööjõupuudust ja sotsiaalseid pingeid. Selle tagajärjel, ja et hoida ära töötasude järsk tõus, võttis valitsus vastu seaduslikke piiranguid töötingimustele ja palkadele (näiteks hilisemad sarnased sätted nagu Statute of Labourers).

Edward oli ka õiguse ja rüütelluse asjus aktiivne. 1348. aastal asutas ta Rüütliristi ordu (Order of the Garter), mis sai Inglismaal kõrgeima rüütlikonna ordeni ikooniks. Tema hilisemal valitsemisperioodil sagenesid intriigid, lemmikute mõju ja rahapuudus, mis nõrgendasid mõnevõrra kuninglikku autoriteeti enne tema tervise halvenemist.

Perekond, järeltulijad ja pärand

Edward abiellus Philippa Hainault'iga ning neil oli palju lapsi. Kuna pere reisis sageli, tunti lapsi vahel sünnikoha järgi. Nende vanem poeg Edward "of Woodstock" on tuntud hilisemate põlvkondade poolt kui Edward, Must prints — kuigi ta predeediks suri enne oma isa (Must printsi surm 1376) ja ei jõudnud kuningaks saada. Teised tähtsamad pojad olid näiteks Lionel ja John, kelle järglased mängisid olulist rolli Inglismaa hilisemas kuninglikus võitluses.

Kui Edward III suri 21. juunil 1377 insuldi tagajärjel 64-aastasena, tõusis troonile tema lapselaps Richard, keda tuntakse kui Richard II. Hilisemad sündmused viisid sellele, et tema nõbu Henry IV Inglismaa ülestõus ja troonile tulnud Lancasteri dünastia (John "of Gaunt" oli selle haru keskne isik) tekitasid poliitilise lõhe, mis aastaid hiljem kandus edasi Rooside sõdadeks. Edwardi järeltulijate vahelised pärilussuhted andsid aluse vaidlustele, kus Lancasteri ja Yorki suguvõsad üritasid tõestada oma õigust troonile — Yorki suguvõsa oli tuletatud Edward III pojast Lionel "Antwerpeni".

Pärand ja ajalooline hinnang

Edward III-t on ajaloos erinevalt hinnatud. Tema eluajal ja sajandeid pärast seda kiideti teda sõjaliste saavutuste ja kuningliku autoriteedi taastamise eest. 19. ja 20. sajandi whig-ajaloolased nägid teda vahel seikluslikuna ja kulukana — kriitika keskendus eriti pika sõjategevuse kulule. Hilisemad ja tänapäeva ajaloolased on aga pakkunud tasakaalustatumaid hinnanguid: nad tunnistavad Edwardi tugevaid külgi — sõjalist annet, riiklikku visiooni ja institutsioonide arendamist — aga näevad ka tema ajutisi ebaõnnestumisi, majanduslikke raskusi ning hilisemat võimukorruptsiooni ja tervisega seotud loosungeid.

Kokkuvõttes on Edward III isik ja valitsemine tähtis lüli Inglismaa keskaegses ajaloos: tema sõjalised kampaaniad ja poliitilised otsused muutsid Euroopa tasakaalu, tema pärijad andsid aluse tulevastele võimukonfliktidele ning tema institutsioonilised uuendused ja ordud jätsid püsiva jälje Inglismaa kuninglikule traditsioonile.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Edward III?

K: Kui vana oli Edward, kui ta kuningaks sai?

K: Mida tegi Edward, mis tegi Inglismaast tema valitsemisajal tugevaima sõjalise võimu?

Küsimus: Milliseid muid saavutusi oli Edwardil valitsemise ajal veel?

K: Kuidas viitasid hilisemad põlvkonnad ühele Edwardi pojale?

K: Kes järgnes kuningas Edward III-le pärast tema surma?

K: Millest rääkisid Rooside sõjad?

Otsing