Must surm
Must surm oli haiguspuhang, mis tappis miljoneid inimesi kogu Euroopas ja Aasias. Umbes 50 miljonit inimest hukkus katku tõttu, mis oli kõige hullemal ajal aastatel 1347-1351. Haigus võis alguse saada Aasiast. Enamik inimesi arvab, et tegemist oli katkuga. Seda haigust kannavad ja levitavad rottidel elavad kirbud. Siiditee kaupmehed võisid nakatunud kirbud Euroopasse tuua.
Probleemi põhjustasid kirbud; nakatunud kirpude kandjad olid mustad rotid. Kirpude kandvad rotid läksid linnadesse. Kui kirbud hammustasid kedagi, süstisid nad natuke bakterit haavale. See põhjustas inimese nakatumise. Rotid olid sageli laevadel. See tähendas, et haigus levis väga kiiresti üle kogu Euroopa.
Inimestel põhjustas haigus turset kubemes, käte all ja kõrvade taga. Need tursed olid musta ja lillat värvi, sellest ka nimetus "Must surm". Tumedaid turseid nimetati buboeks. Inimesed kannatasid valu ja ohvrid surid kohutavalt. Sümptomid ilmnesid 3-7 päeva pärast seda, kui ohvrit hammustas haigust kandev kirp.
Katkuohvrite matmine Tournais. Fragment miniatuurist "Gilles Li Muisis'i (1272-1352), Püha Martini õiglase kloostri abt, kroonika". Bibliothèque royale de Belgique, MS 13076-77, f. 24v.
Musta surma levik üle Euroopa 1347-1353
Mõju
Haigus tappis umbes kolmandiku Euroopa elanikkonnast, kusjuures piirkonniti oli see erinev. See tappis vähemalt 75 miljonit inimest Euroopas, Lähis-Idas, Indias ja Hiinas.
Arvatakse, et sama haigus pöördus Euroopasse tagasi igal põlvkonnal erineva intensiivsuse ja surmaga kuni 1700. aastani. Hilisemate haiguspuhangute hulka kuuluvad Itaalia katk 1629-1631, Londoni suur katk (1665-1666), Viini suur katk (1679), Marseille'i suur katk 1720-1722 ja 1771. aasta katk Moskvas. Virulentsel kujul näib see olevat 18. sajandil Euroopast kadunud.
Haiguse identiteedi üle on mõningaid vaidlusi. Põrntõbi ja viiruslik hemorraagiline palavik on teised ideed selle kohta, milline konkreetne haigus võis olla must surm.
Mustal surmal oli väga suur mõju Euroopa elanikkonnale. See muutis Euroopa sotsiaalset struktuuri. See oli tõsine löök roomakatoliku kirikule ja tõi kaasa vähemuste, nagu juudid, moslemid, välismaalased, kerjused ja pidalitõbised, ulatusliku tagakiusamise. Igapäevase ellujäämise ebakindlus mõjutas inimesi elama hetkeks, nagu illustreeris Giovanni Boccaccio oma teoses "Dekameron" (1353).
Esialgset neljateistkümnenda sajandi Euroopa sündmust nimetasid kaasaegsed kirjanikud "suureks suremuseks" ja hilisemate puhangute puhul sai see tuntuks kui "must surm".
Meedia
Musta surma on kasutatud tänapäeva kirjanduses ja meedias teemana või lavastajana. Edgar Allan Poe'i novelli "Punase surma mask" (1842) tegevus toimub nimetamata riigis väljamõeldud katku ajal, mis sarnaneb tugevalt musta surmale.
Ka Albert Camus kasutab seda teemat. Tema romaani "Katk" (1947) tegevus on seotud katku puhkemisega Alžeerias ja sellega, kuidas inimesed sellega toime tulevad.
"Doktor Roomas" Paulus Fürsti kunstiteos 1656. Selliste riietega tahtsid Rooma arstid end kaitsta musta surma haigestumise eest (Roomas, 1656).
Meditsiinilised aspektid
Bupoonikatku põdejatel tekib palavik, rasked gripisümptomid ja puhangud, mis võivad paisuda keskmise õuna suuruseks. Need kublad ilmnevad peamiselt kubemes, kaenlaalustes ja ilmselt mõnikord ka reitel. Bublad ei olnud mitte ainult suured, vaid ka mädanikuga täidetud ja lillat värvi.
Tolleaegsed meditsiinilised teadmised põhinesid Hippokratese huumoriteoorial. See väitis, et keha koosneb erinevatest vedelikest. Kui need on harmoonias, on inimene terve. Kui nad ei ole, tekib haigus. Väga sageli peeti haigusi ka Jumala karistuseks.
Selline teooria ei saa muidugi seletada haiguse levikut ühelt inimeselt teisele. Nakatumine toimus väidetavalt halbade tuulte (nn miasma) mõjul. Halb õhk võis tulla ka maa seest ja põhjustada seeläbi haigust. Abinõu haiguse vastu oli, et aknad avatakse ainult põhja poole, päeval ei tohi magada ja ei tohi liiga palju töötada.
Pariisi ülikooli arstiteaduskond jõudis järeldusele, et musta surma põhjustas Jupiteri, Saturni ja Marsi halb konjunktsioon 20. märtsil 1345. aastal. Philipp VI küsis neilt 1348. aastal haiguse põhjuse kohta. Kuna vastus oli teaduslikult põhjendatud, peeti seda peagi tegelikuks põhjuseks ja tõlgiti paljudesse keeltesse.
Seetõttu piirdusid arstid sageli sellega, et soovitasid inimestel minna usutunnistusele, et nende patud saaksid surma korral andeks. Pikemas perspektiivis panid pandeemiad arstid muutma oma arusaamu inimkeha toimimisest, eemaldudes Hyppokratese ja Galenose teooriatest, liikudes rohkem empiirilise teaduse suunas. Alles 200 aastat hiljem avastas Girolamo Fracastoro, et haigused levivad nakkuse kaudu.
Seotud leheküljed
- Londoni suur katk
Küsimused ja vastused
K: Mis oli must surm?
V: Must surm oli 14. sajandil Euroopas ja Aasias toimunud pandeemia, mis tappis 75-200 miljonit inimest.
K: Mis põhjustas musta surma?
V: Enamik ajaloolasi usub, et musta surma põhjustas puhanguputukahjustus, mis on Yersinia pestis'e bakterite põhjustatud bakteriaalne nakkus.
K: Kust sai must surm alguse?
V: Arvatakse, et see sai alguse Kesk-Aasiast või Ida-Aasiast ja esmakordselt ilmus see 1347. aastal Krimmis.
K: Kuidas nakatusid inimesed katku?
V: Inimesed nakatusid, kui mustadel rottidel elavad kirbud neid hammustasid ja süstisid Y. pestis'e bakterid nende haavadesse.
K: Kui kaua pärast hammustamist ilmnevad sümptomid?
V: Sümptomid ilmnevad tavaliselt kolm kuni seitse päeva pärast hammustamist.
K: Kas on ka muid teooriaid selle kohta, mis põhjustas musta surma?
V: Jah, mõned ajaloolased on oletanud, et pandeemia põhjustajaks võis olla siberi katk või viiruslik hemorraagiline palavik.
