Must surm (tuntud ka kui must katk) oli 14. sajandi suurim haiguspuhang, mis tappis tõenäoliselt kümneid miljoneid inimesi Euroopas ja Aasias aastatel 1347–1351. Arvatakse, et Euroopas hukkus selle ajal umbes 25–50 miljonit inimest; kogu maailma haigestunute ja hukkunute arv võib olla suurem, sõltuvalt hinnangutest. Haiguse põhjustajaks oli bakter Yersinia pestis, mida levitasid peamiselt rottidel elavad kirbud, kuid esines ka inimeselt inimesele levivaid vorme.
Mis põhjustas katkupuhtangu?
Must surm oli põhjustatud bakterist Yersinia pestis. Peamiseks levitajaks olid kirbud, kes kandsid bakterit ja nakatasid inimesi hammustuse kaudu. Kirpude looduslikud kandjad olid sageli mustad rotid, kes levinesid tihti laevadel ning linnakodudes. Siiditee ning teised kaubateed ja mereliinid aitasid nakkust kaugemale levitada; on tõenäoline, et haigus jõudis Euroopasse Aasiast ja saabus 1347. aastal esialgu Vahemere äärsetesse sadamalinnadesse.
Oluline täpsustus: kuigi rotid ja kirbud olid peamised levitajad buboonilise katkuga, võib pneumooniline katk levida otsesel inimeselt inimesele kandumise teel õhu kaudu (nakkushaigete köhimisel tekkivate piiskade kaudu).
Leviku omadused
- Haigus levis kiires tempos linnade tiheasustuse ja kehva hügieeni tõttu.
- Kaubateed, laevad ja sõjaväeliikumised aitasid haigusel katta suuri distantsi lühikese ajaga.
- Kuna tollased teadmised nakkushaigustest olid piiratud, olid tõhusad kaitse- ja tõrjemeetmed vähe levinud; hiljem hakati kasutama karantiine ja kaugeeraldust.
Sümptomid ja haiguse kulg
Buboonilise katku iseloomustasid valulikud tursed ehk buboed, mis tekkisid sageli kubemes, kaenlaalustes ja kaela piirkonnas. Need tursepaistused võisid olla tumedad või lillakad ning andsid haiguse nime "Must surm". Sümptomiteks olid ka järsk palavik, külmavärinad, nõrkus ja peavalu. Inkubatsiooniperiood ehk aeg nakatumise ja sümptomite ilmnemise vahel oli tavaliselt paarist päevast kuni nädalani (tihti 2–6 päeva, vahel 3–7 päeva).
Lisaks buboonilisele vormile esines ka:
- Septitseemiline katk – veri muutus nakatuse tõttu, võib põhjustada naha tumevärvust ja kiiret surma.
- Pneumooniline katk – kopsupõletiku sarnane haigus, mis levib piisknakkuse teel ja võib olla äärmiselt kiiresti surmav ilma ravita.
Mõjud ühiskonnale ja majandusele
Must surm põhjustas ulatuslikku ühiskondlikku ja majanduslikku segadust: tööjõupuudus tõi kaasa palkade tõusu ja talupoegade seisundi paranemise mõnes piirkonnas; paljud linnad ja külad jäid tühjaks; kiriklikku ja sotsiaalset autoriteeti pandi proovile; esines juutide, rändrahvaste ja teiste vähemuste tagaotsimist ja tagakiusamist süüdistustena haiguse põhjustamises. Puhang jättis ka püsivaid muutusi meditsiinipraktikas, avalikus tervises ja demograafias.
Vastused ja ravi tol ajal ning tänapäeval
14. sajandil eksisteerisid vähesed kehtivad ravimeetodid: inimesed kasutasid verevalamist, taimeravimeid ja erinevaid rituaalseid võtteid, kuid need olid enamasti ebaefektiivsed. Mõned linnad proovisid karantiini (sõna tuleneb itaaliakeelsest "quaranta", neljakümne päevast), piirates laevu ja kaupa kuni haigusperioodi möödumiseni.
Tänapäeval on Yersinia pestis ravitav antibiootikumidega, kui haigus diagnoositakse õigeaegselt. Samuti aitavad kaasa kaasaegne hügieen, näriliste tõrje ja surveillance-süsteemid, et takistada suuremaid epideemiaid.
Kokkuvõte
Must surm oli katastroofiline epideemia, mida põhjustas bakter Yersinia pestis ja mis levitas peamiselt kirpude kaudu, kelle looduslikud kandjad olid rotid. Haigus mõjutas sügavalt Euroopa ja Aasia ühiskondi, muutes demograafiat, majandust ja sotsiaalseid suhteid. Tänapäeval on katku ravimeetodid olemas ning sellised suured puhanguid on tänu meditsiinile ja avalikule tervisele palju tõenäolisemalt ärahoitavad.
