Must surm 1347–1351 – katk, põhjused, levik ja sümptomid
Must surm (tuntud ka kui must katk) oli 14. sajandi suurim haiguspuhang, mis tappis tõenäoliselt kümneid miljoneid inimesi Euroopas ja Aasias aastatel 1347–1351. Arvatakse, et Euroopas hukkus selle ajal umbes 25–50 miljonit inimest; kogu maailma haigestunute ja hukkunute arv võib olla suurem, sõltuvalt hinnangutest. Haiguse põhjustajaks oli bakter Yersinia pestis, mida levitasid peamiselt rottidel elavad kirbud, kuid esines ka inimeselt inimesele levivaid vorme.
Mis põhjustas katkupuhtangu?
Must surm oli põhjustatud bakterist Yersinia pestis. Peamiseks levitajaks olid kirbud, kes kandsid bakterit ja nakatasid inimesi hammustuse kaudu. Kirpude looduslikud kandjad olid sageli mustad rotid, kes levinesid tihti laevadel ning linnakodudes. Siiditee ning teised kaubateed ja mereliinid aitasid nakkust kaugemale levitada; on tõenäoline, et haigus jõudis Euroopasse Aasiast ja saabus 1347. aastal esialgu Vahemere äärsetesse sadamalinnadesse.
Oluline täpsustus: kuigi rotid ja kirbud olid peamised levitajad buboonilise katkuga, võib pneumooniline katk levida otsesel inimeselt inimesele kandumise teel õhu kaudu (nakkushaigete köhimisel tekkivate piiskade kaudu).
Leviku omadused
- Haigus levis kiires tempos linnade tiheasustuse ja kehva hügieeni tõttu.
- Kaubateed, laevad ja sõjaväeliikumised aitasid haigusel katta suuri distantsi lühikese ajaga.
- Kuna tollased teadmised nakkushaigustest olid piiratud, olid tõhusad kaitse- ja tõrjemeetmed vähe levinud; hiljem hakati kasutama karantiine ja kaugeeraldust.
Sümptomid ja haiguse kulg
Buboonilise katku iseloomustasid valulikud tursed ehk buboed, mis tekkisid sageli kubemes, kaenlaalustes ja kaela piirkonnas. Need tursepaistused võisid olla tumedad või lillakad ning andsid haiguse nime "Must surm". Sümptomiteks olid ka järsk palavik, külmavärinad, nõrkus ja peavalu. Inkubatsiooniperiood ehk aeg nakatumise ja sümptomite ilmnemise vahel oli tavaliselt paarist päevast kuni nädalani (tihti 2–6 päeva, vahel 3–7 päeva).
Lisaks buboonilisele vormile esines ka:
- Septitseemiline katk – veri muutus nakatuse tõttu, võib põhjustada naha tumevärvust ja kiiret surma.
- Pneumooniline katk – kopsupõletiku sarnane haigus, mis levib piisknakkuse teel ja võib olla äärmiselt kiiresti surmav ilma ravita.
Mõjud ühiskonnale ja majandusele
Must surm põhjustas ulatuslikku ühiskondlikku ja majanduslikku segadust: tööjõupuudus tõi kaasa palkade tõusu ja talupoegade seisundi paranemise mõnes piirkonnas; paljud linnad ja külad jäid tühjaks; kiriklikku ja sotsiaalset autoriteeti pandi proovile; esines juutide, rändrahvaste ja teiste vähemuste tagaotsimist ja tagakiusamist süüdistustena haiguse põhjustamises. Puhang jättis ka püsivaid muutusi meditsiinipraktikas, avalikus tervises ja demograafias.
Vastused ja ravi tol ajal ning tänapäeval
14. sajandil eksisteerisid vähesed kehtivad ravimeetodid: inimesed kasutasid verevalamist, taimeravimeid ja erinevaid rituaalseid võtteid, kuid need olid enamasti ebaefektiivsed. Mõned linnad proovisid karantiini (sõna tuleneb itaaliakeelsest "quaranta", neljakümne päevast), piirates laevu ja kaupa kuni haigusperioodi möödumiseni.
Tänapäeval on Yersinia pestis ravitav antibiootikumidega, kui haigus diagnoositakse õigeaegselt. Samuti aitavad kaasa kaasaegne hügieen, näriliste tõrje ja surveillance-süsteemid, et takistada suuremaid epideemiaid.
Kokkuvõte
Must surm oli katastroofiline epideemia, mida põhjustas bakter Yersinia pestis ja mis levitas peamiselt kirpude kaudu, kelle looduslikud kandjad olid rotid. Haigus mõjutas sügavalt Euroopa ja Aasia ühiskondi, muutes demograafiat, majandust ja sotsiaalseid suhteid. Tänapäeval on katku ravimeetodid olemas ning sellised suured puhanguid on tänu meditsiinile ja avalikule tervisele palju tõenäolisemalt ärahoitavad.
Katkuohvrite matmine Tournais. Fragment miniatuurist "Gilles Li Muisis'i (1272-1352), Püha Martini õiglase kloostri abt, kroonika". Bibliothèque royale de Belgique, MS 13076-77, f. 24v.
Musta surma levik üle Euroopa 1347-1353
Mõju
Haigus tappis umbes kolmandiku Euroopa elanikkonnast, kusjuures piirkonniti oli see erinev. See tappis vähemalt 75 miljonit inimest Euroopas, Lähis-Idas, Indias ja Hiinas.
Arvatakse, et sama haigus pöördus Euroopasse tagasi igal põlvkonnal erineva intensiivsuse ja surmaga kuni 1700. aastani. Hilisemate haiguspuhangute hulka kuuluvad Itaalia katk 1629-1631, Londoni suur katk (1665-1666), Viini suur katk (1679), Marseille'i suur katk 1720-1722 ja 1771. aasta katk Moskvas. Virulentsel kujul näib see olevat 18. sajandil Euroopast kadunud.
Haiguse identiteedi üle on mõningaid vaidlusi. Põrntõbi ja viiruslik hemorraagiline palavik on teised ideed selle kohta, milline konkreetne haigus võis olla must surm.
Mustal surmal oli väga suur mõju Euroopa elanikkonnale. See muutis Euroopa sotsiaalset struktuuri. See oli tõsine löök roomakatoliku kirikule ja tõi kaasa vähemuste, nagu juudid, moslemid, välismaalased, kerjused ja pidalitõbised, ulatusliku tagakiusamise. Igapäevase ellujäämise ebakindlus mõjutas inimesi elama hetkeks, nagu illustreeris Giovanni Boccaccio oma teoses "Dekameron" (1353).
Esialgset neljateistkümnenda sajandi Euroopa sündmust nimetasid kaasaegsed kirjanikud "suureks suremuseks" ja hilisemate puhangute puhul sai see tuntuks kui "must surm".
Meedia
Musta surma on kasutatud tänapäeva kirjanduses ja meedias teemana või lavastajana. Edgar Allan Poe'i novelli "Punase surma mask" (1842) tegevus toimub nimetamata riigis väljamõeldud katku ajal, mis sarnaneb tugevalt musta surmale.
Ka Albert Camus kasutab seda teemat. Tema romaani "Katk" (1947) tegevus on seotud katku puhkemisega Alžeerias ja sellega, kuidas inimesed sellega toime tulevad.
"Doktor Roomas" Paulus Fürsti kunstiteos 1656. Selliste riietega tahtsid Rooma arstid end kaitsta musta surma haigestumise eest (Roomas, 1656).
Meditsiinilised aspektid
Bupoonikatku põdejatel tekib palavik, rasked gripisümptomid ja puhangud, mis võivad paisuda keskmise õuna suuruseks. Need kublad ilmnevad peamiselt kubemes, kaenlaalustes ja ilmselt mõnikord ka reitel. Bublad ei olnud mitte ainult suured, vaid ka mädanikuga täidetud ja lillat värvi.
Tolleaegsed meditsiinilised teadmised põhinesid Hippokratese huumoriteoorial. See väitis, et keha koosneb erinevatest vedelikest. Kui need on harmoonias, on inimene terve. Kui nad ei ole, tekib haigus. Väga sageli peeti haigusi ka Jumala karistuseks.
Selline teooria ei saa muidugi seletada haiguse levikut ühelt inimeselt teisele. Nakatumine toimus väidetavalt halbade tuulte (nn miasma) mõjul. Halb õhk võis tulla ka maa seest ja põhjustada seeläbi haigust. Abinõu haiguse vastu oli, et aknad avatakse ainult põhja poole, päeval ei tohi magada ja ei tohi liiga palju töötada.
Pariisi ülikooli arstiteaduskond jõudis järeldusele, et musta surma põhjustas Jupiteri, Saturni ja Marsi halb konjunktsioon 20. märtsil 1345. aastal. Philipp VI küsis neilt 1348. aastal haiguse põhjuse kohta. Kuna vastus oli teaduslikult põhjendatud, peeti seda peagi tegelikuks põhjuseks ja tõlgiti paljudesse keeltesse.
Seetõttu piirdusid arstid sageli sellega, et soovitasid inimestel minna usutunnistusele, et nende patud saaksid surma korral andeks. Pikemas perspektiivis panid pandeemiad arstid muutma oma arusaamu inimkeha toimimisest, eemaldudes Hyppokratese ja Galenose teooriatest, liikudes rohkem empiirilise teaduse suunas. Alles 200 aastat hiljem avastas Girolamo Fracastoro, et haigused levivad nakkuse kaudu.
Seotud leheküljed
- Londoni suur katk
Küsimused ja vastused
K: Mis oli must surm?
V: Must surm oli 14. sajandil Euroopas ja Aasias toimunud pandeemia, mis tappis 75-200 miljonit inimest.
K: Mis põhjustas musta surma?
V: Enamik ajaloolasi usub, et musta surma põhjustas puhanguputukahjustus, mis on Yersinia pestis'e bakterite põhjustatud bakteriaalne nakkus.
K: Kust sai must surm alguse?
V: Arvatakse, et see sai alguse Kesk-Aasiast või Ida-Aasiast ja esmakordselt ilmus see 1347. aastal Krimmis.
K: Kuidas nakatusid inimesed katku?
V: Inimesed nakatusid, kui mustadel rottidel elavad kirbud neid hammustasid ja süstisid Y. pestis'e bakterid nende haavadesse.
K: Kui kaua pärast hammustamist ilmnevad sümptomid?
V: Sümptomid ilmnevad tavaliselt kolm kuni seitse päeva pärast hammustamist.
K: Kas on ka muid teooriaid selle kohta, mis põhjustas musta surma?
V: Jah, mõned ajaloolased on oletanud, et pandeemia põhjustajaks võis olla siberi katk või viiruslik hemorraagiline palavik.
