Itaalia 1629–1631 katkuepideemia: Milano ja Lombardia katk
Itaalia 1629–1631 katk: Milano ja Lombardia traagiline epideemia, mis tappis kümneid tuhandeid — põhjalik ajalooline ülevaade puhangu põhjustest, levikust ja tagajärgedest.
Itaalia katk aastatel 1629–1631 oli rida puhangupuhanguid aastatel 1629–1631 Põhja-Itaalias. See epideemia, mida sageli nimetatakse Milano suureks katkuks, tappis umbes 280 000 inimest. Lombardia linnades esines eriti palju surmajuhtumeid. Seda episoodi peetakse üheks viimaseks puhanguks sajandeid kestnud pommipandeemiast, mis sai alguse mustast surmast.
Levimine ja põhjused
Saksa ja Prantsuse väed tõid 1629. aastal kolmekümneaastase sõjaga (1618–1648) seotud vägede liikumise tulemusena katku Mantova linna. Haigusega nakatunud Veneetsia väed taganesid Põhja- ja Kesk-Itaaliasse, levitades nakkust. Suur osa nakkuse levikust oli seotud sõjaväe liikumise, kaupmeeste ja kaubateede ning linnade tiheda rahvastikutihedusega; soodsad keskkonnatingimused (nt tihendatud elamistingimused ja röövikute- ning pukside levik) aitasid katkul kiiresti linnades levida.
Oktoobris 1629 jõudis katk Lombardia kaubanduskeskusesse Milanosse. Paavsti linn Bologna kaotas katku tõttu hinnanguliselt 15 000 kodanikku, samuti kannatasid raskelt väiksemad naaberlinnad Modena ja Parma. See katkupuhang levis ka põhja poole Tirooli, Lääne-Austrias ja Põhja-Itaalias asuvasse alpi piirkonda.
Mõjud ja vastumeetmed
Roomlaste aja- ja tollisüsteemid ja linnade administratsioonid proovisid nakkuse vastu mitmesuguseid meetmeid. Levinud olid piirangud liikumisele, karantiinilaadsed korraldused sadamates ja piiripunktides, majade eraldamine ning hukkamistõuete ja haudade massiline rajamine. Kohalikud võimud sulgesid kirikuid, turgusid ja avalikke pidustusi, ning läsaõed, vaimulikud ja kohaliku tasandi abiorganisatsioonid (sotsiaalsed vennaskonnad) osutasid hooldust neile, kes olid järele jäänud.
Katkupuhangu sotsiaal-majanduslikud mõjud olid suured: linnade elanikkonna vähenemine tekitas tööjõupuuduse, maa- ja kaupmeestel tekkisid raskused, kaubandus vähenes ning majanduslikud tagajärjed tundusid veel aastaid pärast puhangu taandumist. Paljud pered kaotasid hulgaliselt liikmeid, mis mõjutas ka abielu- ja pärimiskorraldusi ning maapiirkondades aitas elanikkonna vähenemine kaasa mõnede majapidamiste ümberkorraldumisele.
Haiguse olemus ja teaduslik tõlgendus
Kuigi kaasaegsed kirjalikud allikad kirjeldavad haiguse sümptomeid, mis sarnanevad katkule (palavik, paistes lümfisõlmed ehk paunikud, hingamisraskused), määratlesid mikrobioloogid haiguse põhjust alles sajandeid hiljem. Tänapäeval peetakse enamikus juhtudest põhjustajaks bakteri Yersinia pestis, mis võib avalduda nii buboonilise kui ka pneumoonilise vormina. Arheoloogilised ja genoomilised uuringud on erinevates keskaegsetes ja varauusaegsetes katkukohtades leidnud Y. pestise DNA-jälgi, mis toetab seost teise pommipandeemiaga, kuhu see 1629–1631 puhangu laine kuulus.
Päevakajastus ja pärand
Hilisemad puhangud Itaalias hõlmavad Firenze linna 1630–1633 ning Napoli, Rooma ja Genova ümbruse piirkondi 1656–1657. 1629–1631 kanne jääb ajalukku kui hulkade ja kogukondade ränk ränk kannatus ning oluline episood varauusaegsetes demograafilistes muutustes Euroopas.
Katku mõju kajastub ka kultuuris ja hagiograafias: pealike, linnakirjanike ja vaimulike päevikutes ning ametlikes aruannetes, mis annavad tänapäeval olulist teavet nii haiguspiltide, võimumeetmete kui ka inimeste igapäevase ellujäämiskäitumise kohta. Selle perioodi kogemused mõjutasid hilisemaid avaliku tervise praktikaid ja linnaplaneerimist, sealhulgas nakkuse tõkestamise meetmete edasist arendamist.
Kokkuvõtlikult kujutas 1629–1631 katk Itaalias endast laastavat tervisekatastroofi, mille levikut soodustasid sõjalis-poliitilised liikumised ja tihedad kaubandussidemed; selle sotsiaal-majanduslikud ning kultuurilised tagajärjed olid tunda veel aastakümneid pärast puhangu lõppu.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli 1629-1631. aasta Itaalia katk?
V: 1629-1631. aasta Itaalia katk oli rühma aeg, mil paljud inimesed Põhja-Itaalias haigestusid 1629-1631. aastal paiserõugesse. See epideemia, mida sageli nimetatakse Milano suureks katkuks, tappis umbes 280 000 inimest.
K: Kuidas see levis?
V: Saksa ja Prantsuse sõdurid tõid 1629. aastal kolmekümneaastase sõja (1618-1648) tõttu katku Mantova linna. Haigusega nakatunud Veneetsia väed taganesid Põhja- ja Kesk-Itaaliasse, levitades haigust veelgi rohkematele inimestele. Oktoobris 1629 jõudis katk Milanosse, Lombardia kaubanduskeskusesse.
Küsimus: Kui palju inimesi suri Milanos?
V: Milanos suri umbes 64 000 inimest, mis moodustas 25% Milano elanikkonnast. See tappis 12-60% kõigist Itaalia inimestest.
K: Milliseid teisi linnu see haiguspuhang mõjutas?
V: Paavsti linn Bologna kaotas katku tõttu hinnanguliselt 15 000 kodanikku ning ka väiksemad naaberlinnad, nagu Modena ja Parma, olid samuti tugevalt mõjutatud. See puhang levis ka põhja poole Tirooli, mis on Lääne-Austrias ja Põhja-Itaalias asuv Alpide piirkond.
K: Kas Itaalias esinesid hiljem veel haiguspuhangud?
V: Jah, hilisemad haiguspuhangud toimusid 1630-1633 Firenzes ja 1656-1657 Napoli, Rooma ja Genova ümbruses.
K: Millisest pandeemiast see haiguspuhang tulenes?
V: See haiguspuhang tulenes pandeemiast, mida tuntakse musta surma või puhanguhaiguse nime all ja mis algas keskajal.
Otsige