Richard III – Inglismaa kuningas (1452–1485): valitsus ja pärand

Richard oli Yorki hertsogi Richardi noorim poeg. Tal oli kolm vanemat venda, Edward, Edmund ja George. Richard, Yorki hertsog, ja tema teine poeg Edmund langesid mõlemad Rooside sõdade ajal lahingus. Vanim poeg Edward oli väga hea sõdur ja võitis Inglismaa trooni lahingus valitseva kuninga Henry VI vastu. Edwardist sai seejärel Inglismaa kuningas Edward IV ning tema kahest vennast, George'ist ja Richardist, said väga võimsad mehed.

Richard abiellus Anne Neville'iga, kelle isa oli kunagi olnud pere sõber. Richard ja Anne olid teineteist tundnud juba lapsepõlvest saadik, kuid Anne oli viidud Prantsusmaale, kus ta abiellus Walesi printsi, Henry VI pojaga. Kui Walesi prints langes lahingus, jäi Anne leseks ja peagi oli ta abielus Richardiga, kuigi too oli olnud tema abikaasa vaenlane. Richard ja Anne elasid Middlehami lossis Põhja-Yorkshire'is. Neil oli üks poeg, kes sai nime Edward Richard'i venna, kuningas Edwardi järgi. Richard tülitses sageli oma venna George'iga, kes oli abielus Anne'i õe Isabeliga. Kuningas Edward vihastas nii väga, et pani George'i vangi, kus ta suri.

Kuningas Edward abiellus naisega nimega Elizabeth Woodville, kes oli juba varem abielus olnud ja kellel oli palju sugulasi. Peagi said tema sugulased väga rikkaks ja võimsaks, mis tekitas pahameelt nende seas, kes olid enne abielu olnud kuninga soosingus. Edwardil ja Elizabethil sündis mitu last, sealhulgas kaks poega, kes said nimed Edward ja Richard.

Kui Edward IV aprillis 1484 ootamatult suri, sai tema vanemast pojast kuningas Edward V, kuid ta oli veel poiss. Kuningavend Richard oli palunud oma vennal kuningal kahe poisi eest hoolitseda. Ta oli mures, et uus noor kuningas ei suuda riiki korralikult valitseda. Samuti oli ta mures, et Woodville'i perekond hakkab varsti kuningale ütlema, mida teha, ja valitsema riiki ise.

Richard võttis trooni oma vennapojalt kaks kuud hiljem. Ta väitis, et Edward IV abielu Elizabeth Woodville'iga ei olnud korralik abielu ja et see tähendas, et Edward V ei saa olla kuningas. Parlament võttis seejärel vastu seaduse, mis oli sellega nõus. Ta krooniti 3. juulil Richard III-ks.

Richard saatis Edwardi ja tema venna elama Londoni Towerisse. Mõni kuu hiljem kadusid printsid tornis ja neid ei nähtud enam kunagi. Sellest sai "Princes in the Toweri" müsteerium. Tol ajal uskusid paljud inimesed, et kuningas Richard oli käskinud kellegi neid tappa. Paljud ajaloolased nõustuvad sellega, kuid kindel olla ei saa. Richard ei viibinud sel ajal Londonis, kuid poisse valvasid talle lojaalsed mehed. Kui inimesed hakkasid uskuma, et Richard oli andnud korralduse poiste tapmiseks, pöördusid paljud inimesed tema vastu. Üks neist oli Richardi sõber Buckinghami hertsog, kes alustas mässu, mis ebaõnnestus. Henry Tudorist, Lancasteri suguvõsa kaugest sugulasest, sai seejärel Richardi peamine vaenlane. Ta naasis Inglismaale ja kogus armee.

Richard ja Henry armeed võitlesid teineteisega Bosworthi lahingus 1485. aastal. Henry võitis lahingu ja temast sai järgmine Inglismaa kuningas Henry VII. Richard sai lahingus surma, kuigi tõenäoliselt mitte Henry enda poolt. Ta oli viimane inglise kuningas, kes suri lahingus. Ta sai kaks peahaava, mis oleksid teda peaaegu kohe tapnud. Pärast lahingut riisuti tema keha riietest ja kanti alasti hobuse seljas Leicesterisse. Ta maeti Greyfriars'i kirikusse.

Greyfriars'i kirik lammutati hiljem ja sellest sai osa suure maja aiast. Umbes 200 aastat tähistas haua asukohta kivisammas. See oli 1844. aastaks kadunud. Aastate jooksul lisandusid sellele kohale ka muud hooned. Aastaks 1944 oli haua ümbrus muutunud lähedal asuva nõukogu büroo parklaseks. Mõnda aega arvati, et surnukeha oli visatud jõkke. Leicesteri Bow Bridge'i juures on silt, mis räägib seda lugu, kuid see ei olnud tõsi.

2012. aastal alustasid arheoloogid projekti, et püüda leida surnukeha. 24. augustil 2012 alustasid nad kaevamist parklas ja leidsid esimesel päeval skeleti. 12. septembril pakkusid nad välja, et tegemist on Richard III skeletiga. 4. veebruaril 2013 teatasid nad, et nad on kindlad, et see on tema. Nad olid kasutanud DNA-testi, et veenduda. Tema skelett näitab, et ta oli tapetud kahe peahaavaga, mis sarnaneb sellega, kuidas 15. sajandi kirjanikud olid öelnud, et ta oli surnud. Samuti näitab see, et keha oli pärast tema surma veelgi kahjustatud.

26. märtsil 2015 maeti Richard III surnukeha ümber. Nüüd asub ta Leicesteri katedraalis asuvas hauakambris.

Aastaid on arutletud selle üle, kas Richard III oli hea või halb kuningas. Tema valitsemise ajal, mis kestis vaid kaks aastat, oli ta väga populaarne osades riigi osades, eriti Põhja-Inglismaal. Siiski oli piisavalt inimesi, kes teda vihkasid, et tema vaenlased suutsid tema vastu suure armee koondada ja teda lahingus võita.

Sageli öeldakse, et "ajalugu kirjutavad võitjad". Pärast Henry VII võitu käsitleti Richard III-d sageli kirjutistes ja lugudes kurjategijana. Näiteks Shakespeare'i näidendis "Richard III" näidatakse teda täiesti kurjana. Teisest küljest teevad mõned kirjanikud Rikardi valitsemisajast temast kangelase ja ignoreerivad tema vigu.

1605. aastal kirjutas William Camden, et "ta elas kurjalt, kuid tegi häid seadusi". Ka tänapäeva ajaloolased püüavad olla ettevaatlikud Richard III üle otsustades. Näiteks on mõned ajaloolased kiitnud teda selle eest, et ta andis tavainimestele rohkem õigusi. Samas arvavad paljud ka, et ta tõepoolest andis käsu tappa vürstid Toweris.

Richard III seaduste hulgas olid raamatute trükkimise ja müügi piirangute kaotamine, rohkem õigusi kuriteos süüdistatavatele inimestele, seadused inimeste kaitsmiseks pettuse eest maa müümisel, muud liiki pettuste keelustamine ja seaduste muutmine prantsuse keelest inglise keelde. Ta lõi Põhjanõukogu, mis järgmise 150 aasta jooksul aitas lahendada Põhja-Inglismaa probleeme.