Natalja Gontšarova (1881–1962) vene avangardne maalikunstnik ja disainer
Natalja Sergejevna Gontšarova (16. juuni 1881 – 17. oktoober 1962) oli vene maalikunstnik, disainer ja kirjanik. Kunstnikuna oli ta avangardistlik: tema kunstistiile mõjutasid fauvism, kubism ja futurism. Kujundajana paistis ta silma oma balleti- ja teatrikunsti lavastuste ja kostüümide loomisega.
Varajane elu ja haridus
Gontšarova kasvas üles Venemaal ja sai kunstihariduse Moskvas, kus ta õppis traditsioonilisi maali- ja joonistusvõtteid ning kohtus kaasaegsete kunstisuundadega. Noore kunstnikuna tõmbasid teda eriti rahvakunsti, ikoonimaalide ja lipsukujutiste (lubok) vormid ning värvikasutus. Need rahvuslikud ja religioossed mõjutused segunesid hiljem modernistlike ja avantgardistlike ideedega, andes tema loomingule iseloomuliku primitiivse ja samas energiarohke väljenduse.
Kunstiline areng ja rühmitused
1900. aastate algul kuulus Gontšarova edasiarendavate ja eksperimentaalsete kunstnike ringi. Ta oli seotud radikaalsete Moskva rühmitustega, mille hulka kuulusid nii "Jack of Diamonds" kui ka provokatiivsem "Donkey’s Tail" — need grupid propageerisid uute vormide ja värvikombinatsioonide otsingut ning püüdsid lõhkuda klassikalisi ilu- ja kompositsioonireegleid. Gontšarova ja tema partner Mikhail Larionov töötasid koos ja mõjutasid üksteise teid, sealhulgas uue suuna — rayonisimi — kujunemist, mis rõhutas valguse ja joonte vastastikust mängu.
Teatrikunst ja rahvusvaheline töö
Lisaks maalikunstile tegi Gontšarova märkimisväärse karjääri lavakujunduse ja kostüümide loomisel. Ta tegi koostööd Sergei Diagileviga ja tema kuulsaga Ballets Russes'iga, kus tema lavastused ja kostüümid võeti vastu kui eksootilised, värviküllased ja tugeva rahvusliku karakteriga. Tema disainid kasutasid sageli stiliseeritud rahvapilte, ikoonilisi motiive ja julgeid värvikontraste, tuues vene visuaalse traditsiooni rahvusvahelisele lavale.
Elu väljaspool Venemaad ja pärand
Pärast esialgset nähtavust kodumaal töötas Gontšarova suure osa oma hilisematest eluaastatest väljaspool Nõukogude Venemaad, eriti Pariisis, kus ta jätkas maalimist, graafilist tööd ja teatriprojekte. Tema looming hõlmab nii õlimaale, akvarelle, graafikat kui ka kostüüme ning kirjeldusi ja teoreetilisi kirjutisi kunstist. Gontšarova panus 20. sajandi alguse avangardile on tunnustatud nii Venemaal kui rahvusvaheliselt — tema teoseid eksponeeritakse suuremates muuseumikogudes ja neid uuritakse kunstiajaloo osana.
Huvi ja turuväärtus: Gontšarova tööde järele on tänapäeval suur huvi ja selle turuväärtus peegeldub ka oksjonitulemustes. Gontšarovale kuulub maailma rekord, mis puudutab naise poolt kunstiteose eest makstud hinda. Tegemist on Gontšarova 1912. aasta maaliga "Lilled", mis müüdi 10,8 miljoni USA dollari eest.
.jpg)

Jalgrattur , 1913, kubistlike ja futuristlike mõjutustega
.jpg)

Gontšarova kavand Püha Johannese jaoks. Osa Diagilevi tellimusel valminud balletist "Liturgia".
Elu ja töö
Natalja Gontšarova õppis Moskvas skulptuuri, kuid töötas ka maalikunstniku ja disainerina. Teda inspireeris nii huvi vene rahvakunsti kui ka modernismi vastu kunstis. Koos oma elukaaslase Mihhail Larionoviga töötas ta esmalt välja stiili, mida nimetatakse rajonismiks. Nad kuulusid revolutsioonieelsesse vene avangardisse. Nad aitasid korraldada 1912. aasta nn "Aasapuu" näitust ja näitasid oma töid samal aastal Münchenis toimunud näitusel "Der Blaue Reiter".
Gontšarova sai Venemaal kuulsaks oma futuristlike töödega, nagu "Jalgrattur" ja hilisemad rajonistlikud tööd. Nad korraldasid loenguõhtuid ning Gontšarova kirjutas ja illustreeris raamatu futuristlikus stiilis.
1913. aastal hakkas ta disainima balleti kostüüme ja lavastusi Diagilevi Ballets Russes'ile ja mujale. Ta tegi nende ballettide lava- ja kostüümikujunduse: Le Coq d'Or" (1914), "Liturgia" (1915), "Ygrushka" (1921), "Reynard" (koos abikaasaga; 1922), "Les Noces" (1923), "Une nuit sur le mont chauve" (1924), "Tulilind" (1926. aasta uusversioon), "Sur le Borsythène" (koos abikaasaga; 1932), "Cendrillon" (1938), "Bogatyri" (1938) ja "Tulilinnu" Sadler's Wells'i 1954. aasta lavastus.
Gontšarova kolis 1921. aastal Pariisi, kus ta regulaarselt oma kunsti eksponeeris. Prantsuse kodanik sai ta 1939. aastal. 1955 abiellus ta lõpuks Larionoviga ja suri Pariisis 1962. aastal.
Suurimad tema tööde kogud on Pompidou keskuses Pariisis, Vene muuseumis Peterburis ja Moskvas Tretjakovi galeriis.