Les Noces — Stravinski ja Bronislava Nijinska ballett (1923)

Les Noces (inglise keeles: The Wedding) on neljast stseenist koosnev ballett, mis on algselt loodud Sergei Diagilevi Ballets Russes'ile. Balleti koreograafia autoriks on Bronislava Nijinska, muusika ja sõnad kirjutas Igor Stravinski. Muusika on kirjutatud häälele, neljale klaverile ja löökpillidele.

Balletti esitati esmakordselt 13. juunil 1923. aastal Pariisi Théâtre Gaîte-Lyrîqué's. Balletti nimetatakse mõnikord "tantsukantaadiks" ja muusikat esitatakse mõnikord kontsertteosena.

Taust ja teksti allikas

Stravinski töötas teose kallal 1914–1923, perioodiliselt ideid arendades ja ümber kirjutades. Teose libretto põhineb vene talupoegade pulmarituaalidel ja rahvalauludele omastel fraasidel: kujutatakse pulma ettevalmistust, tseremooniaid ja vastuvõttu. Tekst on tihti stroofiline ja ritualistlik, rõhutades gruppide ja kollektiivse käitumise kujutamist pigem kui üksikisikute näitlemist.

Muusika ja instrumentatsioon

Stravinski muusika on tuntud oma terava rütmi, korduvate motiivide ja percussiivse kõlapildi poolest. Originaalpartituur nõuab vokaalpartiid — neli solisti koos koori osaga — ning nelja klaveri ja ulatusliku löökpillikomplekti kasutamist. Selline ebaharilik koosseis annab teosele eriti metallilise ja ritmilise kõla, mis eristab seda traditsioonilisest sümfoonilisest orkestratsioonist. Tekst ja meloodilised ainestikud on tihti lihtsad ja folkloorset päritolu, ent Stravinski käsitleb neid modernistliku keele ja harmooniaga.

Koreograafia, lavakujundus ja esitusstiil

Bronislava Nijinska lõi koreograafia, mis rõhutab grupi liikumist, sümmeetriat ja geomeetrilisi kujundeid. Liikumine on sageli stiliseeritud, täpne ja ritmiline, peegeldades muusika metsikumat ning ka arhitektuurilisemat külge. Lavakujunduse ja kostüümide autoriks oli tihti Goncharova-stiilis kunstnik (seda tööd on ajalooliselt sidunud Natalia Goncharovaga), kelle kubistlikud ja rahvuslikku ornamentikat kasutavad lahendused lõid laval abstraktse, ritualistliku atmosfääri.

Esietendus ja vastuvõtt

13. juuni 1923. a Pariisi esietendus oli mõne kriitiku ja publiku jaoks šokeeriv oma külma modernismi ja etnosestemeotri tõttu. Kuigi algne vastuvõtt oli mitmetahuline — mõni hindas uuendust, teine jäi külmaks — on teos aja jooksul pälvinud kõrgeima hinnangu ja kujunenud täiesti omanäoliseks meistriteoseks 20. sajandi balletikunstis.

Tähendus ja pärand

"Les Noces" mõjutas oluliselt tulevasi koreograafe ja heliloojaid, olles eeskujuks ritmipõhisele ja visuaalselt rangemale lavalisusele. Teose tööstuslikult täpne rütm ja minimalismi eellasena tajutavad kordused on mõjutanud hilisemat 20. sajandi muusikat ja tantsu. Samuti on ta oluline näide sellest, kuidas rahvalik materjal võib muunduda modernistlikuks kunstiteoseks.

Esitused ja salvestused

"Les Noces" esitatakse nii täieliku balletti kui ka kontserdiversioonina, kus muusika kõlab ilma lavalise koreograafiata. Teose eripärane instrumentatsioon tähendab, et etendamiseks on vaja spetsialiseerunud viiendusmeeskonda (neli klaverit ja löökpillid) ning eraldiseisvaid vokaalparteisid; sellest tulenevalt on lavastusi suhteliselt harva, kuid need on alati oodatud ja tähelepanuväärsed. Olemas on mitmeid muusikalisi salvestusi, mis annavad edasi teose ainulaadset kõla ja rütmika jõudu.

Kust alustada, kui soovite teost näha või kuulata

• Otsige salvestusi, kus on selgelt märgitud koosseis (neli klaverit + löökpillid + vokaalpartiid) — see tagab originaalse kõlapildi.
• Kui on võimalik, vaadake lavalist esitust: Nijinska koreograafia visuaalne jõud lisab muusikale uut tähendust.
• Lugege taustatekste Stravinski loomingust ja vene rahvamuusikast, et mõista paremini teose allikat ja temaatikat.

Kõnealune teos jääb oluliseks sillaks rahvusliku pärandi ja modernistliku eksperimendi vahel ning on jätkuvalt vürtsitava ning mõtlemapaneva iseloomuga osaks balletirepertuaarist.

Otsing