Les noces
Les Noces (inglise keeles: The Wedding) on neljast stseenist koosnev ballett, mis on algselt loodud Sergei Diagilevi Ballets Russes'ile. Balleti koreograafia autoriks on Bronislava Nijinska, muusika ja sõnad kirjutas Igor Stravinski. Muusika on kirjutatud häälele, neljale klaverile ja löökpillidele.
Balletti esitati esmakordselt 13. juunil 1923. aastal Pariisi Théâtre Gaîte-Lyrîqué's. Balletti nimetatakse mõnikord "tantsukantaadiks" ja muusikat esitatakse mõnikord kontsertteosena.
Taust
1915. aastal soovis balletiprodutsent Sergei Diagilev luua balletti nimega "La Liturgie". Selle taustaks oleks Kreeka õigeusu kirik. Stravinski oli tugevalt kristlane ja ei tahtnud seda balletti kirjutada. Selle asemel pöördus ta Les Noces'i jaoks vene rahvalaulude poole. Ta oli hakanud selle peale mõtlema juba 1913. aastal. Michel Fokine alustas koreograafiat, kuid Vaslav Nijinski võttis selle üle. Nijinski asemele astus Leonide Massine. Kui Massine lahkus, kujundas tantsu Bronislava Nijinska.
Balleti kujunduse (lavastused ja riided) tegi Natalia Gontšarova. Gontšarova, silmapaistev kunstnik, tegi kaks täielikku kujundust, enne kui tema kolmas kujundus vastu võeti. Kaks esimest kavandit lükati tagasi, sest need ei sobinud ei tantsu ega muusikaga. Kuigi ballett põhineb rahvajutul, oli see modernistlikus stiilis: Stravinski ja Nijinska pidasid oluliseks, et kujundus oleks sellega kooskõlas.
Lugu
Pruut, Nastasia, laseb endale juukseid teha. Ta kurdab, et tõmbamisel on valus. Koor laulab talle sellest, kui ilus on tema elu koos abikaasa Fétisega. Ööbikud laulavad neile aias. Koor laulab Neitsi Maarjale. Nad laulavad tulevast abikaasast ja tema heledatest juustest. Nad paluvad noorele paarile õnnistust. Tegelikku abielutseremooniat ei nähta. Viimases neljast stseenist näeme pulmapidu. Inimesed on õnnelikud ja hakkavad purju jooma. Mees ja naine viiakse magamistuppa.
Revivals
See ballett on endiselt mõnede suurte balletitruppide, näiteks Kuningliku Balleti repertuaaris. Seda esitas 1936. aastal Colonel de Basili Ballets Russes, üks Diagilevi tantsukompanii järeltulijatest. Teise maailmasõja järgset taaselustamist Londonis (1966) juhendas Nijinska isiklikult. Tänu sellele tantsitakse balletti ikka veel selle originaalkoreograafia järgi. Seda mängiti ka Stuttgardis (1974) ja Pariisis (1976). Jerome Robbins koreografeeris seda Ameerika Balletiteatri 1965. aasta versioonis.
