Vaslav Nijinski: 20. sajandi tipptantsija ja mõjukas koreograaf
Vaslav Nijinski (Kiiev, Ukraina, 12. märts 1890 - London, Inglismaa, 8. aprill 1950) oli 20. sajandi alguse kuulsaim meesballetitantsija ja oluline koreograaf. Ta sündis poola vanematele, kes mõlemad olid tantsijad.
Nijinski oli kuulus oma tantsuoskuse ja oskuse poolest näidata oma rolli iseloomu. Ta oskas tantsida en pointe, mis oli tollal meestantsijate seas haruldane oskus. Tema võime sooritada näiliselt raskust ületavaid hüppeid oli legendaarne. Balleriin ja koreograaf Bronislava Nijinska oli tema õde. Nad mõlemad tantsisid Mariinski teatri Imperial Balletis ja hiljem Serge Diagilevi Ballets Russes'is.
Karjäär ja looming
Nijinski haridustee kulges Imperial Balleti koolis Peterburis, kust ta jõudis kiiresti professionaalsesse trupisse. 1909. aastal kutsus Serge Diagilev ta Pariisi Ballets Russes'i, kus Nijinski tõusis lühikese ajaga trupi staariks. Tema intensiivne lavaline kohalolek ja muusikaline tunnetus tekitasid kaasaegsete seas imetlust: ta oli hinnatud tantsija nii klassikalistes kui ka uuenduslikes rollides.
Nijinski kehastas ja lõi mitmeid meeldejäävaid rolle. Ta oli tuntud lavalistest rollidest nagu Le Spectre de la Rose ja Petrushka, ning tema koreograafilised katsetused — eelkõige L'Après-midi d'un faune (1912), Jeux (1913) ja eriti vastuoluline ning revolutsiooniline Le Sacre du printemps (1913) — murdsid klassikalise tantsu konventsioone. "Kevade ohverdamine" tekitas etenduse esietendusel Pariisis läbikukkumise ja skandaali, mis muutis tantsuajaloo kulgu, sest teosed rõhutasid primitiivset, teravat liikumist ja rütmimuutusi.
Isiklik elu, katkestus ja vaimne tervis
Nijinskiga seostusid ka tugevad isiklikud suhted: ta oli Diagilevi jaoks nii professionaalne kui ka isiklik olulisus ning Diagilevi ja Nijinski suhe mõjutas tema karjääri. 1913. aastal abiellus Nijinski Ungari aristokraadi Romola de Pulszkyga — see abielu lõi lõhe tema ja Diagilevi vahele ning tõi kaasa tema väljakutsed Ballets Russes'ist jätkamisel.
Esimese maailmasõja ja rida isiklikke pingeid tasakaalustades langes Nijinski 1919. aastal vaimse tervise kriisi tõttu. Talle diagnoositi hiljem skisofreenia ning ta veetis suure osa ülejäänud elust psühhiaatrilises hoolduses. Tema tööde ja päevikute osas on teadlaste vahel palju arutlusi: Romola publitseeris pärast tema haigestumist tema päevikuid, mis aitas hoida Nijinski nime avalikkuse huvis, kuid nende toimetamise ja tõlgenduse kohta on tekkinud küsimusi.
Pärand ja mõju
Nijinski tehniline meisterlikkus — eriti tema hüppeid ning en pointe'i kasutust meestantsijana — ja tema lavaline intensiivsus mõjutasid tugevalt nii klassikalist kui moodsa tantsu arengut. Tema koreograafiline keelekasutus, mis rõhutas ruumi, rütmi ja kehast väljendust tavapärase klassikalise formaadi asemel, avas uksi uuele loomingule ja eksperimendile 20. sajandi tantsus. Hoolimata varajasest karjääri katkestusest ja aastaid kestnud vaikusest laval, on Nijinski nimi jäänud oluliseks märkiks tantsuajaloo uurimuses ning tema etendused ja koreograafilised ideed inspireerivad endiselt koreograafe, tantsijaid ja uurijaid.
Kuigi tema elu lõppes Londonis 1950. aastal, jääb Vaslav Nijinski 20. sajandi tantsu üks mõjukamaid ja legendaarsemaid figuure — nii oma tehnilise võimekuse, lavalise magnetismi kui ka julgete koreograafiliste sammude poolest.
Nijinski ja Anna Pavlova Le Pavillon d'Armide'is
Nijinski "L'Aprés Midi d'un Faune'is": Barbier' joonistus, 1913.
Vaslav Nijinski hauakivi Cimetière de Montmartre'is Pariisis. Serge Lifari annetatud kuju kujutab Nijinskit kui nukkujat Petruška.
Imperial Ballet
1900. aastal astus Nijinski Peterburi keiserlikku balletikooli, kus ta õppis selliste suurte treenerite juures nagu Enrico Cecchetti. 18-aastaselt anti talle rida juhte. 1910. aastal valis kompanii priimabaleriina assoluta Mathilde Kschessinska Nijinski tantsima Marius Petipa "Le Talismani" uuslavastuses. Nijinsky tekitas sensatsiooni tuulejumal Vayou rollis.
Tema etendus "Uinuvas kaunitaris" (muusika Tšaikovski) oli tohutu edu. 1910. aastal esines ta Giselle'is ning Fokine'i ballettides Carnaval ja Scheherazade (Rimski-Korsakovi orkestrisüidi põhjal). Tema partnerlust Tamara Karsavinaga Mariinski teatris kiideti kõrgelt: neid nimetati "oma aja kõige eeskujulikumateks kunstnikeks".
Nijinski jaoks oli pöördepunktiks tema kohtumine Sergei Diagileviga. Diagilev oli kuulus balleti- ja kunstinäituste korraldaja, kes edendas vene visuaalset ja muusikalist kunsti välismaal. Sellest hetkest alates lavastas ja juhtis Diagilev Nijinski karjääri ning neist said armastajad.
Les Ballets Russes
1909. aastal viis Diagilev Pariisi vene ooperi- ja balletitähtede kompanii, kus esinesid Nijinski ja Anna Pavlova. Värviliste vene ballettide ja ooperite, enamasti läänes uudsete teoste hooaeg oli suur edu. Selle tulemusena lõi Diagilev koos koreograaf Michel Fokine'i ja kujundaja Léon Bakstiga oma kuulsa kompanii Les Ballets Russes. Ballets Russes'i Pariisi hooaeg oli kunstiline ja ühiskondlik sensatsioon, mis määras kunsti-, tantsu-, muusika- ja moesuundumusi järgmiseks kümnendiks.
Nijinski tegi ka ballettide koreograafiaid. Need olid avangardistlikud ja vastuolulised. Tema balletid olid "L'après-midi d'un faune" (1912), "Kevadriitus" (1913), "Jeux" (1913) ja "Till Eulanspiegel" (1916).
Nijinski lõi kevadriituse (Le Sacre du Printemps) Stravinski muusikaga (1913) koreograafia, mis ületas traditsioonilise balleti piirid. Esimest korda sai tema publik näha kaasaegset tantsu. Nurgelised liigutused väljendasid Stravinski radikaalselt moodsa partituuri südant. Muusika ja tants põhjustasid Pariisis esietendunud Théâtre de Champs-Élysées's tormilise reaktsiooni. Nii muusika kui ka tants olid modernismi teetähised.
Abielu ja lagunemine
1913. aastal tegi Ballets Russes tuuri Lõuna-Ameerikas. Diagilev ei teinud seda reisi, sest kartis merereisi. Diagilevi järelevalve alt vabanedes tutvus Nijinski ungari krahvinna Romola de Pulszkyga. Lõpuks õnnestus naisel tema kiindumust võita. Nad abiellusid Buenos Aireses ja neil sündis hiljem tütar Kyra. Kui trupp Euroopasse naasis, sattus Diagilev raevu ja vallandas Nijinski.
Esimese maailmasõja ajal oli Nijinsky Ungaris interneeritud. Diagilevil õnnestus ta 1916. aastal Põhja-Ameerika turneele välja tuua. Sel ajal koreografeeris ja tantsis Nijinski peaosa lavastuses "Till Eulenspiegel". Umbes sel ajal märkasid trupi liikmed tema skisofreenia märke. Ta sai 1919. aastal närvivapustuse ja tema karjäär lõppes. Tal diagnoositi skisofreenia ja ta viidi oma naise poolt Šveitsi. Ta veetis oma ülejäänud elu psühhiaatriahaiglates ja hooldekodudes, kuna tema perekond reisis mööda Euroopat ringi. Ta ei tantsinud enam kunagi.
Seotud leheküljed
- Modernism
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Vaslav Nijinski?
V: Vaslav Nijinski oli 20. sajandi alguse kuulus meesballetitantsija ja oluline koreograaf. Ta sündis poola vanematele, kes mõlemad olid tantsijad.
K: Mille poolest oli Nijinsky kuulus?
V: Nijinsky oli kuulus oma tantsuoskuse ja oskuse poolest näidata oma rolli iseloomu. Ta oskas tantsida en pointe, mis oli tollal meestantsijate seas haruldane oskus. Tema võime sooritada näiliselt raskust ületavaid hüppeid oli legendaarne.
K: Mis oli Nijinski vanemate elukutse?
V: Nijinski vanemad olid tantsijad.
K: Kas Nijinski oli ainus kuulus tantsija oma perekonnas?
V: Ei, Nijinski õde Bronislava Nijinska oli samuti kuulus baleriin ja koreograaf.
K: Kus tantsisid Nijinski ja tema õde?
V: Nijinski ja tema õde tantsisid Mariinski teatri keiserlikus balletis ja hiljem Serge Diagilevi Ballets Russes'is.
K: Milline oli Nijinski rahvus?
V: Nijinski sündis Kiievis, Ukrainas, poola vanemate lapsena.
K: Millal ja kus Nijinski suri?
V: Nijinsky suri 8. aprillil 1950 Londonis, Inglismaal.
