Vaslav Nijinski (Kiiev, Ukraina, 12. märts 1890 - London, Inglismaa, 8. aprill 1950) oli 20. sajandi alguse kuulsaim meesballetitantsija ja oluline koreograaf. Ta sündis poola vanematele, kes mõlemad olid tantsijad.
Nijinski oli kuulus oma tantsuoskuse ja oskuse poolest näidata oma rolli iseloomu. Ta oskas tantsida en pointe, mis oli tollal meestantsijate seas haruldane oskus. Tema võime sooritada näiliselt raskust ületavaid hüppeid oli legendaarne. Balleriin ja koreograaf Bronislava Nijinska oli tema õde. Nad mõlemad tantsisid Mariinski teatri Imperial Balletis ja hiljem Serge Diagilevi Ballets Russes'is.
Karjäär ja looming
Nijinski haridustee kulges Imperial Balleti koolis Peterburis, kust ta jõudis kiiresti professionaalsesse trupisse. 1909. aastal kutsus Serge Diagilev ta Pariisi Ballets Russes'i, kus Nijinski tõusis lühikese ajaga trupi staariks. Tema intensiivne lavaline kohalolek ja muusikaline tunnetus tekitasid kaasaegsete seas imetlust: ta oli hinnatud tantsija nii klassikalistes kui ka uuenduslikes rollides.
Nijinski kehastas ja lõi mitmeid meeldejäävaid rolle. Ta oli tuntud lavalistest rollidest nagu Le Spectre de la Rose ja Petrushka, ning tema koreograafilised katsetused — eelkõige L'Après-midi d'un faune (1912), Jeux (1913) ja eriti vastuoluline ning revolutsiooniline Le Sacre du printemps (1913) — murdsid klassikalise tantsu konventsioone. "Kevade ohverdamine" tekitas etenduse esietendusel Pariisis läbikukkumise ja skandaali, mis muutis tantsuajaloo kulgu, sest teosed rõhutasid primitiivset, teravat liikumist ja rütmimuutusi.
Isiklik elu, katkestus ja vaimne tervis
Nijinskiga seostusid ka tugevad isiklikud suhted: ta oli Diagilevi jaoks nii professionaalne kui ka isiklik olulisus ning Diagilevi ja Nijinski suhe mõjutas tema karjääri. 1913. aastal abiellus Nijinski Ungari aristokraadi Romola de Pulszkyga — see abielu lõi lõhe tema ja Diagilevi vahele ning tõi kaasa tema väljakutsed Ballets Russes'ist jätkamisel.
Esimese maailmasõja ja rida isiklikke pingeid tasakaalustades langes Nijinski 1919. aastal vaimse tervise kriisi tõttu. Talle diagnoositi hiljem skisofreenia ning ta veetis suure osa ülejäänud elust psühhiaatrilises hoolduses. Tema tööde ja päevikute osas on teadlaste vahel palju arutlusi: Romola publitseeris pärast tema haigestumist tema päevikuid, mis aitas hoida Nijinski nime avalikkuse huvis, kuid nende toimetamise ja tõlgenduse kohta on tekkinud küsimusi.
Pärand ja mõju
Nijinski tehniline meisterlikkus — eriti tema hüppeid ning en pointe'i kasutust meestantsijana — ja tema lavaline intensiivsus mõjutasid tugevalt nii klassikalist kui moodsa tantsu arengut. Tema koreograafiline keelekasutus, mis rõhutas ruumi, rütmi ja kehast väljendust tavapärase klassikalise formaadi asemel, avas uksi uuele loomingule ja eksperimendile 20. sajandi tantsus. Hoolimata varajasest karjääri katkestusest ja aastaid kestnud vaikusest laval, on Nijinski nimi jäänud oluliseks märkiks tantsuajaloo uurimuses ning tema etendused ja koreograafilised ideed inspireerivad endiselt koreograafe, tantsijaid ja uurijaid.
Kuigi tema elu lõppes Londonis 1950. aastal, jääb Vaslav Nijinski 20. sajandi tantsu üks mõjukamaid ja legendaarsemaid figuure — nii oma tehnilise võimekuse, lavalise magnetismi kui ka julgete koreograafiliste sammude poolest.
