Löökpillid: määratlus, häälestatud ja häälestamata instrumendid
Avasta löökpillide maailm: häälestatud ja häälestamata instrumendid, orkestriline roll ning ajalugu Mozartist kuni 20. sajandi katseteni — kõik, mida löökpillidest teadma peaksid.
Löökpillid on muusikainstrumendid, mida mängitakse löögiga, raputamisega või muul viisil pekses/puudutades. Need võivad olla kas häälestatud (millel on määratavad helikõrgused) või häälestamata (mis annavad peamiselt rütmilisi ja värvitooni efekte). Isikut, kes löökpille mängib, nimetatakse löökpillimängijaks. Löökpillimängijal on tavaliselt laiapõhjalised oskused, sest erinevate löökpilli tehniliste põhimõtete — näiteks löökide tugevuse, löökriistade (malletid, kepid, käed) ja dünaamikaga töötamise — mõistmine on sarnane.
Häälestatud löökpillid
Häälestatud (või meloodilised) löökpillid võimaldavad mängida täpseid meloodiaid ja harmooniaid, sest neil on selged helikõrgused. Näited:
- ksülofon
- glockenspiel
- vibrafon (vibrafonil on sageli ka elektriline await/vibrato-mehhanism)
- torukellad
- timpani (timpani on häälestatavad trummid, mida trummimängija sageli häälestab pedaali või kruvimehhanismi abil)
Häälestamata löökpillid
Häälestamata löökpillid annavad peamiselt rütmi ja tekstuuri, mitte selgelt määratletud noote. Mõned näited:
- põhitrumm (bass drum)
- küljetrumm (snare drum)
- marakad
- kastanetid
- tamburiinid
- tamburiin
- klavessiinid — kuigi klavessiin on tavaliselt klahvipedaliga instrument, on mõnikord selle keha või keeled kasutatud perkusioonilistel efektidel
- ja palju muid löökpille ning efekte (triangel, cowbell jt)
Löökpillide roll orkestris ja ajalooline areng
Orkestris leidub sageli rohkelt erinevaid löökpille — rohkem kui paljudes teistes instrumentaalperekondades nagu keelpillid, puupuhkpillid ja puhkpillid. Siiski ei olnud varajases klassikalises muusikas löökpillide kasutus nii lai: enamik orkestriteoseid autoritelt nagu Mozart ja Beethoven sisaldasid peamiselt vaid timpani. Alates 19. sajandist hakkasid heliloojad lisama orkestrisse rohkem löökriistu — näiteks tämbrid, tamburiini ja triangel — ning 20. sajandil kasvas löökpillide mitmekesisus veelgi, sest paljud heliloojad kasutasid eksperimentaalsemaid heliallikaid ja laiendatud perkusioonitonilist paletti.
Mängutehnikad, tööriistad ja notatsioon
Löökpillide mängimiseks kasutatakse erinevaid löökriistu: pehmeid ja kõvasid malleteid, trumplitõrpe, harju või käsi. Erinevad löökriistad muudavad heli iseloomu — näiteks pehmem mallet tekitab ümarama ja vähem terava kõla, kõvem mallet annab selgema ja lühema heli. Timpani häälestatakse sageli pedaaliga, vibrafonil on sageli käsitsi käivitatav vibrato ja glockenspiel annab väga eredalt kõlavad kõrged noodid.
Notatsioonis märgitakse löökpillidele sageli täpsed rütmid ja efektid, kuid mõned efektid (näiteks raputused, vahetuvad löögitehnikad või käsitsi mutriga tekitatavad helid) võivad olla kirjutatud kirjeldava teksti või erimärkide abil. Löökpillimängija peab sageli kiiresti vahetama instrumente orkestri partituuri mitmetes kohanimedes.
Klassifikatsioon ja eripärad
Löökpille võib akadeemiliselt jagada näiteks järgmistesse kategooriatesse:
- Idiophonid — pillid, mille heli tekib instrumenti endasse puutudes või seda löödes (ksülofon, triangel, cowbell).
- Membranophonid — pillid, mille heli tekib pingul vastu löödud nahast või sünteetilisest ketast (põhitrumm, küljetrumm, timpani).
Mõnikord kasutatakse orkestris või kaasaegsetes heliteostes ka ebatavalisi heliallikaid: kirjutusmasinad, piimapudelid, tolmuimejad või muud igapäevases kasutuses olevad objektid võivad anda huvitavaid heliefekte. Kui kasutatakse instrumenti, mis ei kuulu klassikalistesse perekondadesse (keelpillid, puupuhkpillid, puhkpillid või klahvpillid), mängib seda tavaliselt löökpillimängija.
Õppimine ja karjäär
Löökpillimängijad õpivad tihti mitut instrumenti, arendavad head rütmitunnet, dünaamikat ja kiiret koordinatsiooni. Profiil muusikuna võib hõlmata orkestris mängimist, soolo- või kammermuusikat, kaasaegset ja populaarset muusikat ning stuudiotööd (filmi- ja telemuusika salvestused). Hea löökpillimängija tunneb erinevaid malleteid, oskab häälestada timpani ja suudab kiiresti kohaneda eri stiilide ning heliloojate nõudmistega.
Kokkuvõte: Löökpillid on mitmekesine ja loov instrumentide rühm, mis lisab muusikale nii rütmi, värvi kui ka meloodilist ja harmoonilist sisu. Nende tehnika ja kasutus ulatuvad klassikalisest orkestrist kaasaegse eksperimendini.
Klass: löökpillid
On olemas palju erinevaid löökpillide klassi. Näiteks on olemas:
- Ladina löökpillid
- Klassikalised löökpillid
- Kaasaegsed löökpillid
Ameerika-ladina muusikas kasutatakse ladinakeelseid löökpille. Pillideks on maracas, congid, timbales...
Harmooniaorkestris kasutatakse klassikalisi löökpille. Pillideks on tampani, basstrumm, ksülofon...
Kaasaegseid löökpille kasutatakse rokk-, pop- ja jazzmuusikas. On olemas ainult trummikomplekt, kuid see on paljude võimalustega löökpill. Võib võtta näiteks trummikella või tamburiini. Meil on trummikomplektiga lugematuid võimalusi.
Trummikomplekt
Trummikomplektid võivad sisaldada basstrummi, küljetrummi, tom-tom'e, lehmakellasid, taldrikuid (ripp- ja hi-hat) jne. Koos keelpilliga (kontrabass) moodustavad nad jazzansambli "rütmisektsiooni". Löökpillimängijal peab olema väga hea rütmitunnetus. Teised mängijad sõltuvad temast, et ta hoiaks ühtlast rütmi ja ei mängiks nii valjusti, et teised ei kuuleks viisi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on löökpillid?
V: Löökpillid on pillid, mida mängitakse raputades või lüües.
K: Kes mängib löökpille?
V: Isik, kes mängib löökpilli, on löökpillimängija.
K: Millist tüüpi löökpillid võivad mängida lugusid?
V: Meloodiat võivad mängida häälestatud löökpillid, näiteks ksülofonid, glockenspielid, vibrafonid, torukellad ja timpani.
K: Millised löökpillid ei saa mängida meloodiat?
V: Häälestamata löökpillid, nagu basstrummid, küljetrummid (snare trummid), marakad, kastanetid, tamburiinid, tamburiinid ja klavessiinid, ei saa mängida lugusid.
K: Kui palju erinevaid löökpille võib orkestris olla?
V: Orkestris võib olla rohkem erinevaid löökpille kui teistes perekondades; keelpillide puupuhkpillid ja puhkpillid.
K: Kas sellised heliloojad nagu Mozart ja Beethoven kasutasid oma muusikas palju löökriistade elemente?
V: Ei, enamik heliloojate, nagu Mozart ja Beethoven, orkestrimuusikat kasutasid ainult timpani.
K: Millisel sajandil hakkasid heliloojad oma muusikas rohkem löökriistaseid elemente kasutama? V: 19. sajandil hakati lisama rohkem löökriistade elemente, näiteks tämbreid, tamburiinid ja trianglid. 20. sajandil võisid mõned heliloojad kasutada oma teostes väga palju erinevaid löökriistade elemente.
Otsige