Vibrafon — mis see on? Ehitus, mängutehnika ja ajalugu

Vibrafon: ehitus, mängutehnika ja ajalugu — alumiiniumvardad, resonaatorid, mootorvibratsioon, löökpillitehnikad ja ajalugu alates 1921. aastast.

Vibrafon on löökpill, mis sarnaneb välimuselt ksülofonile, kuid selle rummud (vardad/klahvid) on puidu asemel tavaliselt alumiiniumist. Nii nagu ksülofonil ja marimbalgi, on klahvid paigutatud klaveri klaviatuuriga analoogiliselt: alumine rida annab täistoonid ja ülemine rida pooltoonid, mis võimaldab mängijal mängida meloodiat ja harmooniat. Lisaks on olemas alternatiivne paigutus, nimetusega 6-pluss-6-süsteem, kus igas reas on latid terviktoonide vahega ja mõlemad read on pooltoonide vahega.

Ehitus

Vibrafoni põhilised osad on:

• Alumiiniumist klahvid (vardad), millest igaühel on kindel häälestus;
• Resonaatortorud ehk kummid või metalltorud klahvide all, mis võimendavad ja annavad tooni kaalu ning soojuse;
• Vasarad (klahvivasarad) – pulgad, mille otsad on tavaliselt kaetud lõnga või nööriga ümber nööriga ümbritsetud kummipalli tuuma, et saada erinevaid kõlahäälestusi;
• Dämpimis-/sustain-süsteem – rõhtne dämper-lint klahvide all, mida juhitakse jalapedaaliga, et heli lühiajaliselt vaigistada või lasta vabalt kaja edasi kesta;
• Elektriline mootor ja vibrato-seade – mõnedes instrumentides on mootor, mis pöörab resonaatoritorude sisse ventilatsioonikettaid või labasid ning tekitab tremolo/vibrato-efekti.

Tavapärane ulatus on enamasti kolm oktaavi (näiteks F3–F6), kuid leidub ka laiemaid variatsioone (3,5 oktaavi jms). Mootori sisselülitamine ja kiiruse reguleerimine sõltub mudelist: mõnel instrumendil on lüliti või potentsiomeeter, teisel saab mootori tööle panna ka pedaali abil.

Mängutehnika

Mängitakse tavaliselt ühe või kahe vasaraga mõlemas käes; vibrafonile on levinud nii ühe- kui ka mitmeklahvilised käte meetodid. Vasarate (maltide) otsad on sageli kaetud lõnga või nööriga ja tuum on kummist, mis annab soojema ja pehmematooni kui puidust pulga ots. Vasarate varred tehakse sageli rotangist või pajust ning mõnikord ka kasest või nailonist.

• Käekujud ja haaramine: tähtsamad haaramisviisid on Stevensi- ja Burtoni-grip (eelkõige neljaväravalise tehnika jaoks), samuti kasutatakse lihtsamat pöidla–nimetissõrme haaret ühe- või kahekordseks kontrolliks.
• Neljaklahviline mängimine võimaldab akorde ja rikkalikku harmooniat; see on keerukam tehnika, mida kasutavad paljud džässi- ja muusikatehnika arendajad.
• Sustain ja dämpimine: jalapedaal kontrollib dämpimisriba asendit — pedaali allasurumisel lastakse kõlajal vabalt kesta; pedaali vabastamisel dämpitakse heli koheselt.
• Vibrato/tremolo: pöörlevad labad resonaatorites tekitavad amplitude- või sagedusmodulatsiooni, mida tuntakse kui vibratot või tremoloefekti; kiirust saab reguleerida vastavalt muusikalisele vajadusele.
• Erilised tehnikad: kasutatakse ka vibusid (näiteks tšello või kontrabassi vibu) klahvide serva kohal tõmmates, et saada pika, õhulise kõlaga toon; samuti eksperimentaalseid efekte nagu glissando või klahvi serva mööda libistamine teatud viisil (sõnaliselt nimetatud ka "helikõrguse painutamiseks").

Vasarad (maltid) ja hulk erinevusi

Vasarate kõvadus mõjutab tooni iseloomu: pehmemad vasarad annavad ümarama, soojema kõla; kõvemad vasarad toovad esile harmoonilisi osasid ja helitugevust. Vibrafonile valmistatud vasarad on tavaliselt veidi kõvemad kui marimbale kasutatavad, kuid samad tüübid võivad sageli olla vahetatavad.

Ajalugu ja repertoire

Vibrafoneid hakati valmistama esimestena Ameerika Ühendriikides 1921. aastal ning instrument saavutas kiiresti populaarsuse eelkõige džässis ja big-band muusikas. Džässis tõid vibrafonile suurt tuntust mängijad nagu Lionel Hampton, Milt Jackson, Gary Burton ja teised. Ka klassikalises muusikas on vibrafon leidnud oma koha: instrumenti on kasutanud mitmed heliloojad — artiklis mainitud teoste hulgas on Alban Bergi ooperi "Lulu" orkestratsioonis kasutus, samuti teoste hulgast on tuntud kasutused Olivier Messiaeni, Leonard Bernsteini, Benjamin Britteni ja Vaughan Williamsi teostes (näiteks 8. sümfoonia algus).

Kasutusala

Vibrafoni kasutatakse laialdaselt:

• džässis — soolos, kammer- ja komboansamblites;
• orkestris ja kontserimuusikas — helitekstuuride ja eriefektide loomiseks;
• soolo- ja kammermuusikas — soolo-instrumentina või solistilise partii esitlemiseks;
• filmimuusikas ja moodsa eksperimendimuusika helikeeles.

Hooldus ja häälestus

Klahvide häälestust korrigeeritakse eemaldades materjali klahvi alt (alune frezgav häälestusprotsess) ja kontrollides resonaatoritorude pikkust ning kuju. Regulaarne hooldus hõlmab tolmu eemaldamist, dämpimismehhanismi õige toimimise kontrolli ja mootorisüsteemi hooldust, kui seda kasutatakse.

Kokkuvõttes on vibrafon mitmekülgne instrument, mille tehnilised omadused (alumiiniumklahvid, resonaatorid ja võimalus tekitada vibratoefekti) annavad sellele erilise kõla, mis sobib nii džässi kui klassikalise muusika väljendikeelde.

Küsimused ja vastused

K: Mis on vibrafoon?

K: Kuidas on vardad paigutatud?

Küsimus: Millist tüüpi klahve kasutatakse vibrafonil?

K: Kuidas peaks pillimängu ajal hoidma?

K: Kas vibrafoni mängimisel kasutatakse mingeid erilisi võtteid?

K: Millal see esmakordselt valmistati?

K: Millistes muusikastiilides seda tavaliselt kuulatakse?

Otsing