Vibrafon
Vibrafon on löökpill. See näeb välja nagu ksülofon, kuid vardad on valmistatud puidu asemel alumiiniumist. Sarnaselt ksülofonile on vardad paigutatud sarnaselt klaveri klaviatuurile, nii et saab mängida lugusid. Alternatiivseks vormiks on 6-pluss-6-süsteem, kus igas reas on latid terviktoonide vahega ja mõlemad read on pooltoonide vahega. Mängija kasutab klahvpille (klahvpillid), kas ühte või kahte mõlemas käes. Iga riba all on torud. Neid nimetatakse "resonaatoriteks". Need muudavad heli valjemaks. Samuti on olemas elektrimootor, mida saab sisse lülitada pedaali abil. See paneb ventilaatorites ventilaatorid ringi käima ja tekitab väga tugeva, vibreeriva heli. Seepärast ongi pillile pandud selle nimi. Mõnikord kutsuvad inimesed vibrafoni vibraatoriks.
Vibrafoneid valmistati esimest korda Ameerika Ühendriikides 1921. aastal.
Vasarad on peksjad, mille otsas on kummipall. Lõng või kõva nöör keritakse tihedalt nende pallide ümber. Vibrafoniklotsid on tavaliselt veidi kõvemad kui need, mida kasutatakse marimba jaoks. Need koosnevad tavaliselt lõnga või nööriga ümbritsetud kummist palli südamikust, mis on kinnitatud kitsale tüüblile, mis on enamasti valmistatud rotangist või kasest (mõnikord kasutatakse ka muid materjale, näiteks nailonist). Vibrafonile sobivad pillid sobivad üldiselt ka marimbale. Nende hoidmiseks on erinevaid võimalusi. Levinud viis on hoida neid pöidla ja nimetissõrme vahel, kasutades teisi sõrmi pulkade kontrollimiseks. Nelja klahviga mängimine on raskem, kuid võimaldab mängida harmooniat (nelja noodiga akordi).
Mõnikord kasutatakse spetsiaalseid tehnikaid, nagu näiteks "helikõrguse painutamine". Selleks libistatakse ühte klahvlit mööda riba erilisel viisil. Mõnikord palutakse mängijatel kasutada vibu, näiteks tšello või kontrabassi vibu, ja vibu üle riba serva.
Vibrafoni kasutatakse Alban Bergi ooperi "Lulu" orkestris. Seda on kasutatud ka Olivier Messiaeni, Leonard Bernsteini, Benjamin Britteni ja Vaughan Williamsi teostes (8. sümfoonia algus). Vibrafoneid kuuleb sageli džässis, eriti kombodes.
Vibrafon koos klahvidega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on vibrafoon?
V: Vibrafon on löökpill, mis näeb välja nagu ksülofon, kuid millel on puidu asemel alumiiniumist vardad. Sellel on varraste all resonaatorid ja elektrimootor, mida saab pedaali abil sisse lülitada, et tekitada vibreerivat heli.
K: Kuidas on vardad paigutatud?
V: Rauad on paigutatud sarnaselt klaveri klaviatuurile, nii et saab mängida lugusid. On olemas ka alternatiivne vorm, mida nimetatakse 6-pluss-6-süsteemiks, kus igas reas on taktid terviktoonide vahega ja mõlemad read on pooltoonide vahega.
Küsimus: Millist tüüpi klahve kasutatakse vibrafonil?
V: Vibrafonil mängimiseks kasutatakse tavaliselt lõngaga või nööriga tihedalt kokku mähitud kummist pallidega klahve (klahvpillid). Need võivad olla valmistatud rotangist või kaskpuidust ning võivad olla ka veidi kõvemad kui need, mida kasutatakse marimbade puhul.
K: Kuidas peaks pillimängu ajal hoidma?
V: Klahvpille tuleb tavaliselt hoida pöidla ja nimetissõrme vahel, kasutades nende kontrollimiseks teisi sõrmi. Nelja klahviga mängimine võimaldab mängijatel mängida harmooniat (nelja noodiga akorde).
K: Kas vibrafoni mängimisel kasutatakse mingeid erilisi võtteid?
V: Jah, mõnikord kasutatakse spetsiaalseid tehnikaid, nagu näiteks "helikõrguse painutamine", libistades üht klahvpilli mööda riba teatud viisil või vibraažiga üle ühe riba serva, kasutades selleks tšello või kontrabassi vibu.
K: Millal see esmakordselt valmistati?
V: Vibrafoneid valmistati esmakordselt 1921. aastal Ameerikas.
K: Millistes muusikastiilides seda tavaliselt kuulatakse?
V: Vibrafoneid kuuleb tavaliselt jazzmuusikas, eriti kammerkoosseisus, aga ka selliste heliloojate teostes nagu Alban Bergi ooper "Lulu", Olivier Messiaen, Leonard Bernstein, Benjamin Britten ja Vaughan Williamsi sümfoonia nr 8 avapala.
