Ksülofon: mis see on, ehitus, ajalugu ja orkestrikasutus

Ksülofon: ehitus, ajalugu, orkestrikasutus, mängutehnika ja marimbaerinevused — põhjalik ja praktiline ülevaade löökpillidest orkestris ja solistina.

Ksülofon on muusikainstrument, mis kuulub löökpillide perekonda. Seda loetakse sageli „helikõrgusega löökpilliks“ ehk häälestatud löökpilliks, sest iga klahv (puittükk) annab löögil eri kõrgusega heli — noodid. Ksülofonidel on klahvid (plaadid), mis on tavaliselt valmistatud puidust; mängitakse löögipulkade ehk mallet’itega, mis sarnanevad trummipulkadele. Iga puutükk on erineva pikkuse ja kuju tõttu erineva kõla ja helikõrgusega. Klahvid on paigutatud ritta nagu klaveri klahvid; nende alla on sageli kinnitatud pikad torud või kastid (resonaatorid), mis pikendavad heli kestust ja suurendavad heli tugevust.

Ehitus ja tööpõhimõte

Peamised komponendid:

• puitklahvid (plaadid) — tavaliselt tamme-, rosepuu- või padauk-puit; tänapäeval kasutatakse ka sünteetilisi materjale;
• raam või riba, mis hoiab klahve paigal ja võimaldab neid löökida;
• resonaatorid — torud või kastid klahvide all, mis võimendavad ja pikendavad heli;
• löögipulgad (mallet’id) — erineva kõvaduse ja kattega (kumm, fliis, vilt vms), mis mõjutavad tooni ja kõla iseloomu.

Klahvide helikõrgus sõltub nende pikkusest, paksusest ja profiilist; häälestamisel lihvitakse klahvide alust või sisse tekkinud materjali eemaldatakse, et saavutada soovitud sagedus. Resonaatorite pikkus ja suurus vastavad madalamatele sagedustele ning aitavad helil kauem kesta — ilma resonaatoriteta oleks ksülofon palju lühematoimeline ja vaiksem.

Ajalugu ja päritolu

Tänapäevase orkestriksülofoniga seotud pillipere juured ulatuvad Aafrikasse ja Aasiasse, kus tekkisid mitmesugused puidust klahvidega pillid (näiteks Aafrika balafon ja idamaine gambang). Mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa rahvakultuuris levinud puitpillid hakkasid hiljem arenema tänapäevaseks orkestriksülofoniks. Ksülofon jõudis Euroopa klassikalisse muusikasse kui orkestripart ja sai tuntuks 19. sajandil.

Esimeste tuntud orkestrikasutuste hulka kuulub Humperdinck, kes kirjutas ksülofoni oma ooperisse "Hansel ja Gretel". Saint-Saëns kasutas instrumenti nii oma "Danse macabre"'is (kus see esitab kõla sarnasena skelettidele) kui ka "Loomade karnevalis", kus ksülofon imiteerib kivistunud kõla. 20. sajandi heliloojad kasutasid ksülofoni veelgi enam, andes sellele sageli erilise värvuse või eriefekti rolli orkestri tekstuuris.

Orkestrikasutus ja roll muusikas

Orkestris kasutatakse ksülofoni tavaliselt eriefektide, articulatsiooni ja säravate lühikeste motiivide esitamiseks. Selle kõla on terav ja selge, kuid üsna lühike ehk kiiresti vaiguv ning seetõttu sobib väga hästi lühikeste, punktitud või staccato-meloodiate ja trikitavate efektide jaoks. Tavaliselt kirjutatakse ksülofoni partii nii, et see kõlab oktaavi võrra kõrgemal kui noot on notatsioonis — helikirjutuse ja kuuldava heli suhtumine peab orkestris olema selgelt arvestatud.

Ksülofonide ja teiste löökpillide kasutusvaldkonnad hõlmavad:

• klassikaline orkestrimuusika ja ooper;
• filmimuusika ja teatriefektid;
• kooriteosed koos orkestriga (nt Kyle Reilly laulul "Island of Misfit Toys" SATB-koorile ja orkestrile kasutatakse ksülofoni);
• rahvamuusika ja traditsioonilised ansamblid;
• hariduslikud programmid, sh Orff-i pedagoogika, kus lihtsamaid ksülofone kasutatakse laste muusikahariduses.

Mängutehnika

Tavapärane mänguviis on kahe löögi-pulga kasutamine (üks kummaski käes). Kogenud mängijad kasutavad ka nelja pulga tehnikat (kaheksa- või neli-malleti tehnikat), mis võimaldab samaaegselt mängida akorde, polüfoonilisi ridu ja keerukamaid tekstuure. Mallet’i kõvadus mõjutab oluliselt tooni: kõvem kate annab helile teravuse ja suurema üleüldise esinemisjõu, pehmem kate aga soojema ja ümarama kõla.

Olulised tehnikad:

• lühikeste nota- ja staccato fraaside esitamine;
• urngrollid (roll) — kiire korduv löök pingul heli tekitamiseks;
• glissando — klahvide järjestikune libistamine ühe või mitme pulgaga;
• dämpimine — märkmete vaigistamine kas peopesa või käe abil, sest ksülofoni heli iseenesest on lühike, ent mõnikord on vaja täpset katkestust või teravat lõppu.

Marimba ja teised sugulased

Marimba on ksülofoniga seotud instrument, kuid eristub pehmema, soojema ja pikema kõlaga. Marimbal on pikemad resonandid ja tavaliselt madalam häälestus, mistõttu see katab sageli madalamaid helisid kui klassikaline orkestriksülofon. Marimba klahvid on samuti kas puidust (nt rosewood) või sünteetilistest materjalidest; tänapäeva marimba osutub eriti populaarseks soolo- ja kammermuusikas ning ka jazzis.

Muud lähedased pillid: Aafrika balafon, idamaine gambang, Orff-i metallofonid ja glockenspiel (viimane on metallklahvidega ning kõlab sagedamini palju kõrgemalt).

Hooldus ja häälestus

Puust klahvid on tundlikud niiskuse ja temperatuuri muutustele: liiga niiske või kuiv keskkond võib muuta puidu kõla ja kaasa tuua pragunemise. Sünteetilised klahvid on ilmastikukindlamad ja neid kasutatakse sageli õues või muusikutel, kes reisivad palju. Häälestus toimub peenhäälestuse teel, kus klahvide aluseid lihvitakse kuni soovitud kõrguseni; see nõuab kogenud tehnikat, sest liiga palju eemaldatud materjali ei ole hiljem võimalik taastada.

Ksülofon on mitmekülgne instrument, millel on eriline koht nii reedetes ettekannetes kui ka orkestri värvustamise vahendina — see toob muusikasse särava, tsirpiva ja rütmilise karakteri, mida teised instrumendid ei suuda täpselt imiteerida.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ksülofon?

K: Kuidas mängitakse ksülofonil?

K: Kust on pärit tänapäeva orkestriksülofon?

K: Millised kuulsad heliloojad on oma muusikas kasutanud ksülofoni?

K: Kuidas erineb ksülofoni heli tavaliselt kirjutatud muusikast?

K: Milline teine ksülofoniga sarnane instrument on veel olemas?

K: Kui palju klahve on vaja xlyphone'i või marimba mängimiseks?

Otsing