Timpani (mõnikord nimetatakse ka kateltrummideks) on trummid, mille kauss on tavaliselt käsitööna vormitud vasest materjalist. Kaussi ülaossa kinnitatakse üle pingutatud trummipea, mis varem oli valmistatud vellumist või töödeldud nahast, kuid tänapäeval kasutatakse peamiselt sünteetilisi materjale. Seda ülemist osa nimetatakse trummipeaks. Timpani on itaalia keelest pärinev sõna: üksikvorm on timpano ja mitmus timpani. Inglise keeles kasutatakse sageli vormi timpani (mitmusevorm) või harvem sõna timpano; inglise keeles leiab ka mitmesuguseid kõnekeelseid nimetusi. Kedagi, kes mängib timpani, nimetatakse timpanistiks.
Ehitus ja omadused
Timpani eristuvad teistest trummidest selle poolest, et neid saab häälestada konkreetsetele muusikalistele nootidele. Trummikauss annab noodile selge kõrguse ja soojuse, mistõttu timpani võib orkestris toimida nii rütmi- kui ka harmooniaelemendina. Tavaliselt ühendatakse trummipea kaussi serva ringikujulise raami abil, mida saab pingutada ja lõdvendada häälestussüsteemi kaudu.
Modernsetel timpani-del on mitu tüüpi häälestussüsteeme:
Timpani-d on erineva suurusega, tavaliselt mõõdetakse kaussi diameetrit tollides (näiteks 20", 23", 26", 29", 32"). Suurimad annavad madalamaid noote, väiksemad kõrgemaid. Orkestris istub timpanist tihti kahe kuni nelja trummi komplekti taga, mistõttu nimetus timpani on sageli mitmuses.
Mänguvahendid ja tehnika
Mängija kasutab spetsiaalseid trummipulki ehk timpani-dõrve, mille pead võivad olla villast, vildist, puidust või metallist, ja mille kõvadus mõjutab heli timbrit. Pehmemad dõrvad annavad ümarama ja soojema heli, kõvemad rõhutavad rütmi ja kontuuri. Timpanistid kasutavad ka rulli (rapid alternation of strokes) ja dampingut (käsitsi või jalaga heli lõpetamine) et saavutada puhas fraasijaotus ja soovitud astmelisus.
Timpanist peab valdama nii täpset häälestamist, lugemist orkestriskeenelt kui ka dünaamilist kontrolli — timpani-d võivad olla väga pehmed või väga valjud, olenevalt löökide jõust ja dõrvi tüübist.
Ajalooline taust ja orkestrikasutus
Timpani arendasid väljapaistva positsiooni 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse orkestrimuusikas. Neid kasutati algselt militaar- ja ametlikes ansamblites ning hiljem muusikalises teatrikeskkonnas. 1700ndatel ja 1800ndatel kirjutasid heliloojad nagu Händel ja Beethoven timpani jaoks osa, mis lisas orkestrile nii rütmilist jõudu kui ka harmoonilist tuge. Tänapäeval on timpani kõikide suurte orkestrite standardosa, kuid neid kasutatakse ka mõnes popmuusikat mängivas ansamblis ja filmimuusikas.
Löögi- ja pidulikku rolli näitab ka faktiline kasutus ametlikes paraadides ja kuninglike orkestrite koosseisus, näiteks Ühendkuningriigi kuninganna Elizabeth II kodukavalerite koosseisus, kus "paukpillide" (nagu neid nimetatakse) kandvad suured pillihobused. (Vt allpool olevat pilti)
Hooldus ja valik
Head timpani nõuavad regulaarset hooldust: trummipäid tuleb kontrollida kulumise eest, vaskkausse võib aeg-ajalt puhastada spetsiaalsete vahenditega ja häälestussüsteemi õlis või reguleerida vastavalt tootja juhendile. Sünteetilised trummipead on vastupidavamad ilmastiku- ja niiskusmuutustele kui nahast pead, mis võivad paisuda või kahaneda.
Timpanit valides tasub kaaluda järgmisi tegureid:
Roll orkestris ja mängija ülesanded
Timpanist vastutab tihti orkestri rütmi- ja dūnaamiliste hetkede rõhutamise eest ning peab olema valmis kiireks häälestamiseks ja täpseks intonatsiooniks. Orkestriteos võib nõuda nii lihtsaid löökide jadasid kui ka keerukaid muusikalisi efektid — seepärast nõuab timpani-mäng tehnilist oskust, kuulmist ja sõrme-/jalatalitust häälestuse juhtimisel.
Kokkuvõtvalt on timpani orkestri häälestatud trumm, mis ühendab rütmilise jõu ja täpse kõrguse, olles seetõttu üks olulisemaid löökpillide instrumente sümfoonilises repertuaaris.
