Helikõrgus (muusikas): määratlus, sagedus (Hz) ja absoluutne kuulmine
Helikõrgus muusikas selgitatud: mis on Hertz, kuidas tajume noodikõrgust, näited (keskmine C), absoluutne kuulmine ja selle roll muusikalises loomeprotsessis.
Muusikas tähendab noodi helikõrgus seda, kui kõrge või madal on see noot. Füüsikas mõõdetakse seda ühikus Hertz. Noodi, mis vibreerib 261 Hz, tekitavad helilained, mis vibreerivad 261 korda sekundis. See on klaveril keskmine C. Helikõrguse ja sageduse vahe on oluline: sagedus on mõõdetav füüsikaline suurus (Hz), helikõrgus aga inimkuulmise ja muusikalise tajuna tajutud „kõrgus”. Näiteks tegelik „A4” ehk kontserditundlik noot on tavaliselt 440 Hz, kuid ajalooliselt ja eri muusikastiilide puhul on kontserdi-A varieerinud (näiteks 415 Hz või 432 Hz).
Kõik muusikainstrumendid ei tee teatud kõrgusega noote. Paljud löökpillid, nagu trummid, trianglid ja tämbrid, on rütmipillid, mida kasutatakse rütmide jaoks. Nad ei mängi noote, sest neil ei ole kindlat helikõrgust (kuigi sageli võib kindlat helikõrgust lihtsalt kuulda, kui hoolega kuulata). Samas on olemas löökpillid ja perkussoonne instrumendid, millel on selgelt määratletud helikõrgus — näiteks timpani, marimbad ja vibrafoon — ning need käituvad muusikaliselt sarnaselt string- ja puhkpillidele.
Mõned muusikud tunnevad absoluutset helikõrgust või perfektset helikõrgust. See tähendab, et nad teavad alati, millist nooti mängitakse, isegi ilma seda teise noodiga võrdlemata. Absoluutse kõrguse tunnetus ei pruugi teha kedagi heaks muusikuks, kuigi see võib olla väga kasulik. Tänapäevased uuringud näitavad, et absoluutne helitaju on suhteliselt haruldane (väiksem protsent üldpopulatsioonist, kõrgem professionaalsete muusikute hulgas) ja sageli seotud varajase muusikalise hariduse ning lapsepõlves oleva kuuldava keele- või muusikalise kogemusega. Absoluutset helitaju saab mingil määral harjutada ja testida — on erinevaid rakendusi ja harjutusi, mis aitavad helikõrgi äratundmist arendada — kuid enamik muusikuid kasutab töös pigem relatiivset helitaju (oskus määrata intervalle ja suhteid kahe või enama noodi vahel).
On tõendeid selle kohta, et tuntud klassikalise muusika heliloojad, nagu Haydn, Beethoven, Mozart ja Bach, olid arendanud ja võib-olla isegi omandanud oma helitaju. Sellised teated põhinevad nii ajaloolistel märkmetel, kirjavahetusel kui ka selgel muusikalise detaili tunnetusel nende heliteostes — näiteks suutlikkus täpselt kirja panna ja mälu järgi edasi anda meloodiaid. See ei tähenda automaatselt, et kõik neist oleksid imelise absoluutsusega inimestena olnud, kuid paljud olid väga tundlikud ja treenitud kuulajad.
Helikõrguse ja sageduse teaduslik selgitus
Sagedus (Hz) kirjeldab helilaine värinate arvu sekundis. Muusikalises kontekstis on mõned kergesti mõistetavad põhimõtted:
- Oktaavi tõustes kahe pilli sagedus kahekordistub (näiteks kui noot on 440 Hz, siis üks oktaav kõrgem on 880 Hz).
- Pooltoonides (equal temperament'i puhul) on oktaavi jagatud 12 võrdseks sammuks; nende vaheliste astmete suurust mõõdetakse ka sentides (100 senti = üks pooltoon ühe oktaavi 1/12 osa).
- Instrumentide heli koosneb põhitoonist (fundament) ja ületoonidest (harmoonikud); teatud ületoonide suhted mõjutavad seda, kuidas me tajume heli helikõrgust ja timbrit.
Kus ja kui madal/kõrge helikõrgus on kuuldav
Inimkuulmine katab ligikaudu 20 Hz kuni 20 000 Hz, ent muusikalise heli olulisem osa jääb tavaliselt 20 Hz–5000 Hz vahemikku. Näiteks klaveri teatud madalaimad noodid asuvad ~27,5 Hz (A0) ja kõrgeimad kuni ~4186 Hz (C8). Inimese hääl, puhkpillid ja enamik keelpille paiknevad selles muusikalises vahemikus.
Sage segajate arusaam: helikõrgus vs sagedus
Sageli aetakse helikõrgus segamini sagedusega. Sagedust kasutatakse teadusliku vahendina heli ja selle võimalike helikõrguste mõõtmiseks ja muutmiseks, kuigi helikõrgust kasutatakse pigem psühholoogilise kirjelduse kirjeldamiseks. Psühhofüüsikas uuritakse, kuidas sama füüsiline sagedus võib eri tingimustes tajus erineda (nt madala helitugevuse korral võib sama sagedus tunduda madalam või vähem kindel).
Kokkuvõte olulisematest punktidest
- Helikõrgus on muusikaline tajumus, millele vastab heli füüsikaline sagedus (Hz).
- Oktaav tähendab sageduse kahekordistumist; temperamendis jagatakse oktaav 12 võrdseks pooltooniks.
- Mõned instrumendid (percussion) võivad olla mittespetsiifilise ehk ebamäärase helikõrgusega; teised on selgelt melodilised.
- Absoluutne ehk perfektne helitaju on haruldane, kuid kasulik — relatiivne helitaju on praktilisem kontserditegevuses ja improvisatsioonis.
- Täpsustamiseks kasutatakse nii füüsikalisi mõõtmeid (Hz) kui ka muusikalisi mõõtmeid (noodid, sendid, intervallid ja temperamendid).
Kui soovite, võin lisada näiteid sagedustest eri noodide jaoks (nt A4 = 440 Hz, C4 ≈ 261 Hz), seletada eri häälestussüsteeme (barokkne A=415, kaasaegne A=440) või pakkuda lihtsaid harjutusi helikõrguse tajumise ja relatiivse helitaju arendamiseks.
Seotud leheküljed
- noot (muusika)
- muusikaline nootatsioon
- skaala (muusika)
- laine (füüsika)
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on muusikas helikõrgus?
V: Helikõrgus muusikas on see, kui kõrgelt või madalalt noot kõlab.
K: Kuidas sõltub helikõrgus sagedusest?
V: Helikõrgus sõltub peamiselt heli sagedusest, mida mõõdetakse ühikuga Hertz ja mis viitab sellele, kui kiiresti õhk edasi-tagasi vibreerib.
K: Kas kõik muusikainstrumendid teevad teatud kõrgusega noote?
V: Ei, mitte kõik muusikainstrumendid ei tee teatud kõrgusega noote. Paljud löökpillid, nagu trummid, trianglid ja tämbrid, on mõeldud rütmimiseks ja ei mängi noote, sest neil puudub kindel helikõrgus.
K: Mis on absoluutne ehk täiuslik helikõrgus?
V: Absoluutne ehk täiuslik helikõrgus tähendab, et keegi teab alati, millist nooti mängitakse, ilma et ta võrdleks seda mõne teise noodiga.
K: Kas absoluutse või täiusliku helikõrguse omamine teeb kellestki hea muusiku?
V: Absoluutse või täiusliku helikõrguse omamine ei tee kedagi tingimata heaks muusikuks, kuigi see võib olla väga kasulik.
K: Kas tuntud klassikalised heliloojad on arendanud oma absoluutse/täiusliku kõrguse tunnetuse?
V: On tõendeid selle kohta, et tuntud klassikalised heliloojad, nagu Haydn, Beethoven, Mozart ja Bach, on arendanud ja võib-olla isegi omandanud absoluutse/täiusliku helikõrguse tunnetuse.
K: Kas sageduse ja helikõrguse vahel on mingit vahet?
V: Sagedust kasutatakse teadusliku vahendina heli ja selle võimalike helikõrguste mõõtmiseks ja muutmiseks, samas kui helikõrgus on pigem psühholoogiline kvaliteet, mis sõltub sellest, kuidas kõrv helisid tajub ja kuidas aju neid tõlgendab.
Otsige