Noodikiri
Noodikirjeldus või muusikaline märkimine on viis, kuidas kirjutada muusikat nii, et igaüks saaks seda mängida. Minevikus on muusika kirjutamiseks kasutatud mitmeid süsteeme. Tänapäeval kirjutab enamik muusikuid läänemaailmas noote noodijoonele: viis paralleelset joont, mille vahel on neli tühikut. Siiski on palju teisi, millest mõned on tänapäeval erinevates kultuurides kasutusel.
Muusika üleskirjutamine võimaldab heliloojal, kes koostab (komponeerib) muusikapala, anda teistele inimestele teada, kuidas muusika peaks kõlama. Seda muusikat saab seejärel mängida või laulda igaüks, kes oskab "muusikat lugeda". Kui muusikat ei kirjutata üles, siis saavad inimesed õppida teiste inimeste muusikat ainult kuulates ja püüdes seda kopeerida. Traditsiooniliselt õpiti rahvamuusikat just nii.
Mõned varased viisid muusika kirjutamiseks
Kiilkirjas
Varaseimad märkmed kirjutati tahvlitele, kasutades kirjaviisi, mida nimetatakse kiilkirjaks. Nippurist on leitud umbes 2000. aastast e.m.a. pärit noodid, mis näivad andvat ligikaudse ettekujutuse sellest, kuidas muusikat peaks mängima. Aastast 1250 eKr pärineval tahvlil on muusikalised märkmed, mis näitavad lüüra keelte nimetusi. Need on varaseimad kirjaliku muusika andmed, mis meil on olemas.
Vana-Kreeka
Vana-Kreeka muusikalised märkmed näitasid noote üksikasjalikumalt kui varasem kiilkirjas. See näitab helikõrgust (kui kõrge või madal on noot) ja selle kestust. Mõnikord annab see aimu harmooniast. Seda kasutati vähemalt 6. sajandist eKr kuni umbes 4. sajandini pKr.
Varane Euroopa muusikaline notatsioon
Kui Euroopas hakati muusikat kirja panema, siis oli see roomakatoliku kiriku muusika. Mungad, kes seda üles kirjutasid, kasutasid punktide ja löökide süsteemi, mida nimetati neumadeks. Need andsid aimu, kui kõrged või madalad olid noodid, kuid ei näidanud noodi pikkust. Neid võisid kasutada inimesed, kes juba teadsid muusikat ja vajasid lihtsalt meeldetuletust, millal üles ja alla minna.
Inimesed mõistsid järk-järgult, et on vaja leida süsteem, mis näitaks noodi täpset helikõrgust. Esimene noodijoonis oli lihtsalt üks horisontaalne joon. Tasapisi kasvas see nelja jooneni. Guido d'Arezzo, 11. sajandil elanud itaalia benediktiini munk, töötas välja selle süsteemi, mis viis peagi meile tuntud muusika kirjutamise viisini. Sajandiks 16. sajandiks kasutasid kõik 5-realist noodikirja. Taktide süsteemi kasutati 17. sajandi lõpuks kõikjal. Alguses olid taktirid selleks, et näidata, milliseid noote tuleks mängida või laulda koos. Järk-järgult kujunes välja tänapäeval tuntud süsteem, kus iga takt kestis sama kaua ja iga takti kohta oli kindel löökide arv (loend). sajandi lõpuks kasutas seda enamus muusikuid Euroopa klassikalises muusikas.
Foto Delfis asuvast originaalkivist, mis sisaldab teist Apollonile pühendatud hümni kahest. Muusikamärgistus on kreeka kirjade katkematu põhirea kohal olev juhuslike sümbolite rida.
Varane Euroopa muusikaline nootatsioon
Mõned muud süsteemid
Instrumendid, näiteks kitarrid, mängivad sageli akordikaardi või lihtsalt akordide nimede (C7, Em jne.) järgi, mis on kirjutatud muusika või laulu sõnade alla.
Muusikud on alates renessansiajast kasutanud süsteemi nimega solfedža. See näitab skaala nootide nimesid (do, re, mi jne).
Renessanss- ja barokiajastul kirjutati luutimuusikat tabulatsioonisüsteemis. Ka mõned 20. sajandi heliloojad on kasutanud tabulatsiooni.
Mõned kaasaegsed heliloojad, näiteks John Cage, on kirjutanud muusikat joonistuste abil, mida nimetatakse graafiliseks notatsiooniks.
Pimedate muusikute jaoks saab muusikat kirjutada ka punktkirjas.
Tänapäeval kasutatakse muusikaga tegelemiseks sageli arvuteid. See on viinud muude muusikaliste märkmete vormide tekkimiseni, mida kasutatakse erinevates tarkvarasüsteemides. MIDI-failiformaadis salvestatakse teave nootide helikõrguse, kestuse, kiiruse, helitugevuse jne kohta ning seda saab kasutada MIDI-instrumendi juhtimiseks.
Mõne mitte-lääne muusika puhul on tänapäeval kasutusel ka teised süsteemid.
Seotud leheküljed
- Noodid
- Stave (muusika)
- Clef (muusika)
- Guido d'Arezzo
- Tabulatsioon
| · v · t · e Muusika | |||||
| Muusika ajalugu ja |
| ||||
|
| ||||
| |||||
| Haridus ja õppimine |
| ||||
| Tootmine |
| ||||
| Kultuurilised ja |
| ||||
| Suveräänse riigi poolt |
| ||||
| Loetelud |
| ||||
| Seotud artiklid |
| ||||
| |||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on noodikirjeldus?
V: Muusikanotatsioon on viis, kuidas kirjutada muusikat nii, et igaüks saaks seda mängida.
K: Mitu rida on noodinoodis, mida enamik muusikuid läänemaailmas kasutab?
V: Enamik muusikuid läänemaailmas kirjutab noote noodijoonele, millel on viis paralleelset joont ja neli tühikut nende vahel.
K: Mis on muusika üleskirjutamise eesmärk?
V: Noodi üleskirjutamine võimaldab heliloojal, kes koostab (komponeerib) muusikapala, anda teistele inimestele teada, kuidas muusika peaks kõlama, nii et seda saaks seejärel mängida või laulda igaüks, kes oskab "noodi lugeda".
K: Kuidas rahvamuusikat traditsiooniliselt õpiti?
V: Rahvamuusikat õpiti traditsiooniliselt kuulates ja püüdes seda kopeerida.
K: Kas tänapäeval kasutatakse muusika üleskirjutamiseks ka muid süsteeme peale noodisüsteemi, mida enamik muusikuid läänemaailmas kasutab?
V: Jah, on palju teisi, millest mõned on eri kultuurides tänapäevalgi kasutusel.
K: Kas üleskirjutatud muusikapala mängimiseks või laulmiseks on vaja lugeda noodikirjeldust?
V: Jah, noodikirjelduse lugemine on vajalik üleskirjutatud muusikapala mängimiseks või laulmiseks.
