Kiilkiri — kiilkirjasüsteemi ajalugu ja dešifreerimine

Avasta kiilkirja ajalugu ja dešifreerimise lugu — iidsetest sumeri piktogrammidest neoassüüria lõpuni. Teadmised, meetodid ja tähtsad leiud.

Kiilkirjakiri on üks varaseimaid teadaolevaid kirjasüsteeme. Selles kasutati savitahvlitele kantud kiilukujulisi märke, mida tehti pillirooga. Nimi kiilkirjas tähendab "kiilukujuline" ja tuleneb ladina keelest cuneus "kiil" ning forma "kuju". Inglise keelde jõudis see tõenäoliselt läbi vanaprantsuse sõna cunéiforme.

Ajalooline taust ja levik

Kiilkirja tekkis Mesopotaamias, kus seda hakati kasutama esimest korda umbes 4. aastatuhande lõpus eKr (Uruk IV perioodil). Alguses oli tegemist peamiselt piktogrammide ehk kujundiliste märgiste süsteemiga, mis kajastasid ühiskonna majanduslikke ja administratiivseid vajadusi. Aja jooksul — eriti 3. aastatuhandel eKr — muutusid märgid lihtsamaks ja aina abstraktsemaks, kuni neist kujunesid nii logogrammid (sõnamärgid) kui ka foneetilised (silbi- ja konsonant) märgid.

Kiilkirja levis kiiresti Mesopotaamia kõrval ka naaberpiirkondadesse: algne sumeri kirjaviis kohandati teiste keelte kirjutamiseks, näiteks akkadi, eblaiidi, elamiidi, hetiidi, luwiidi, hattia, huuria ja urartia jaoks. Samuti mõjutas see hiljemugariidi ja vanapersia tähestikku. Kirja kasutus ja tähtsus püsisid kõrged mitmel sajandil, kuni 1. aastatuhandel eKr tähestikupõhised süsteemid (näiteks foiniiklaste tähestik) muutusid levinumaks ja kiilkirja kasutus vähenes.

Kirjutusvahend, tehnika ja märgisüsteem

Kirjutamiseks kasutati pehmest savist tahvleid, millele märgid löödi terava, kiilukujulise stylusega (tavaliselt pilliroost). Märkide kiilukujulisus tulenes just sellest löömistehnikast: erinevate nurkade ja rõhulangete kombinatsioonist moodustusid erinevad märkelemendid.

• Algne stiil oli piktogrammiline, kuid üleminekuga abstraktsematele märkidele tekkisid süsteemid, kus üks märk võis olla nii logogramm (tähenduslik sõnamärk) kui ka foneetiline märk (silbi- või konsonantvärtus).
• Tavaliselt kasutati ka determinatiivseid märke — mittelohendavaid lisamärke, mis andsid teada sõna klassist (näiteks isikute, kohtade või jumalate nimedest) — ning foneetilisi täiendusi, mis selgitasid lugemist.
• Märke oli algselt palju (sadu kuni üle tuhande), aga tavapärases ametlikus ja halduslikus kirjas kasutati tavaliselt paarisajast mõnesajani märki.
• Kirjutussuunad ja vormid muutusid ajas: varasemad kujud olid mõnikord vertikaalsed, hilisemad kaldusid standardiseeritult horisontaalselt ning paljud tekstid on kirjutatud vasak- või paremalt vasakule sõltuvalt ajast ja piirkonnast.

Kasutusalad ja kultuuriline tähendus

Kiilkirja kandis edasi kogu avaliku elu: see oli administratsiooni, maksustamise, kaubanduse ja õiguse keel; selle abil fikseeriti lepingud, kohtulahendid ja majandusandmed. Samuti on kiilkirjas säilinud rikkalik kirjandus ja teadus: eeposed (näiteks Gilgameši eepos), müüdid, ajalookirjutus, astroloogia- ja matemaatikatekstid ning keeleõpikud. Savi- ja kiviobjektidel leidub nii igapäevaseid kirju kui ka ametlikke monumente.

Dešifreerimine

Kiilkirja kasutamine vähenes järk-järgult ja lõpuks unustati selle lugemine. See seadis dešifreerimisülesande 19. sajandil. Dešifreerimistöö sai tõuke peamiselt kolmest allikast:

• geograafilised ja arheoloogilised leiud (savitahvlid, kivireliefid),
• kolmikinskriptsioonid — eriti Behistuni kiri — kus sama tekst oli kirjutatud kolme keeles (vanapersia, elami ja akkadialik),
• võrdlev keeleteadus ja analüüs, mis aitas välja selgitada foneetilisi vastavusi.

Tuntud varajased uurijad olid Georg Friedrich Grotefend, kes tegi algsammud vanapersia kirjamärkide lahendamisel, ning Sir Henry Rawlinson, kes 19. sajandi 1830.–1840. aastatel kopeeris ja tõlgendas Behistuni kirja; nende tööde järel said võimalikuks akkadialike ja sumerike dešifreerimise edasised etapid. Ka Edward Hincks ja mitmed teised teadlased andsid olulise panuse signite väärtuste ja grammatika lahtimõtestamisse. Tänu neile sai võimalikuks suurte tekstitrivide lugemine ning sellest tulenev teadmiste plahvatus Mesopotaamia ajaloost ja kultuurist.

Tänapäev ja uurimine

19. ja 20. sajandil arheoloogid ja keeleuurijad kogusid ja tõlkesid suuri tekstitarusid — tänu sellele on säilinud miljonite tekstide hulgas rikkalik allikas ajaloolistele, majanduslikele ja kultuurilistele teadmistele. Kiilkirja uurimine on tänapäeval interdistsiplinaarne: kombineeritakse arheoloogiat, paleograafiat, keeleteadust ja digi­taaltehnoloogiaid (nt tekstide andmebaasid ja digifotokogu), et paremini mõista nii märgistikku kui ka seda, kuidas kirja kasutati igapäevaelus ja riigivalitsemises.

Kiilkirja pärand on oluline mitte ainult ajaloo- ja kirjanduslikul, vaid ka keelelisi ja kirjasüsteemide arengu mõistmiseks — näide, kuidas visuaalsetest kujunditest arenes välja keerukas foneetiline ja graafiline tähistus, mis mõjutas hilisemat idamaist ja läänelikku kirjakultuuri.

Algne tekst: Esimest korda kasutati seda suvel 4. aastatuhande lõpus eKr (Uruk IV perioodil). Kiilkirjakiri sai alguse piktogrammide süsteemina. Kolmandal aastatuhandel muutusid märgid lihtsamaks ja abstraktsemaks. Kasutati vähem märke, alates umbes 1000-st varajase pronksiaja algusest kuni umbes 400-ni hilispronksiajal (hetiidi kiilkirjakiri). Süsteemis kasutati foneetiliste, konsonantide tähestiku (ilma vokaalideta) ja silbimärkide kombinatsiooni. Algne sumeri kirjaviis kohandati akkadi, eblaiidi, elamiidi, hetiidi, luwiidi, hattia, huuria ja urartia keelte kirjutamiseks ning see inspireeris ugariidi ja vanapersia tähestikku. Kiilkirjakiri asendus neoassüüria ajal järk-järgult foiniiklaste tähestikuga. 2. sajandiks eKr oli see kiri välja surnud. Kõik teadmised selle lugemise kohta olid kadunud, kuni seda hakati 19. sajandil dešifreerima.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kiilkirjakiri?

K: Millal seda esimest korda kasutati?

K: Kuidas see aja jooksul arenes?

K: Milliste keelte jaoks kohandati seda?

K: Kuidas mõjutas see teisi kirjaviise?

K: Millal asendati see teise kirjaviisiga?

K: Millal kadusid teadmised kiilkirjakirja lugemise kohta?

Otsing