Neo-Assüüria impeerium: Mesopotaamia suurim rauaaegne võim (911–609 eKr)
Neo‑Assüüria impeerium (911–609 eKr) — Mesopotaamia rauaaegne suurvõim: vallutused, sõjataktika ja kultuuripärand, mis kujundas antiikse Lähis‑Ida ajalugu.
Neo-Assüüria impeerium oli Mesopotaamias rauaajal tegutsenud impeerium. Oma eksisteerimise ajal 911-609 eKr oli see selle aja suurim impeerium maailmas, tehes mitmeid varajasi imperialismi võtteid, mis muutusid tavaliseks hilisemates impeeriumides. Paljude ajaloolaste arvates oli see esimene tõeline impeerium ajaloos. Samuti oli see paljude taktikate, näiteks raudrelvade relvastuse ja täiustatud, tõhusa sõjataktika kasutamise teerajajaks.
Pärast Adad-nirari II vallutusi 900. aastal eKr sai uusassüüria impeeriumist Vana-Assüüria impeeriumi (2025-1378 eKr) ja Kesk-Assüüria impeeriumi (1365-934 eKr) järeltulija, kes valitses Vana-Vahemere, Ida-Vahemere, Väike-Aasia ja Kaukaasia alasid, ja nii Araabia poolsaare kui ka Põhja-Aafrika osa, vallutades ja kestes kauem kui nende konkurendid, nagu Babüloonia, Eelam, Pärsia, Urartu, Lüüdia, Meedlased, Früügia, Kimeri, Iisrael, Juuda, Foiniikia, Neo-Babüloonia impeerium, Kaanan, Kušiidi impeerium ja Vana-Egiptus.
Impeerium hakkas langema aastal 631 eKr, kui Ashurbanipal suri ja paljud kodusõjad võimaldasid Pärsia ja Meedia kuningal Küaksaresel sõlmida liidu Babüloonia ja Kimmeri valitseja Nabopolassariga ning tungida Assüüria kallale. Assüüria liitus Egiptusega, kuid mõlemad langesid Harrani langemisel 609. aastal eKr. Teine Harrani piiramine lõpetas Assüüria lõplikult. Siiski elab tänapäevalgi veel assüürlasi Iraanis, Iraagis ja mujal.
Peamised valitsejad ja ajalooline kronoloogia
Neo-Assüüria tippperioodist annavad ülevaate mitmed tuntud valitsejad, kelle tegevus kujundas impeeriumi struktuuri ja laienes ka kaugemale:
- Adad-nirari II (ca 911–891 eKr) – alustas Assüüria uuest ärkamisest ja vallutustest, andes alguse Neo-Assüüria perioodile.
- Tiglath-Pileser III (pul) (ca 745–727 eKr) – viis läbi ulatusliku sõjalise ja administratiivse reformi: lõi püsiva armee, korraldas provintsisüsteemi ja asus otse kontrollima vallutatud alade üle.
- Sargon II (722–705 eKr) – kindlustas võimu, rajas uue pealinna Dur-Šarrukin (tänane Khorsabad) ja jätkas laienemist.
- Sennacherib (705–681 eKr) – nihutas administratiivset keskpunkti Nineveasse, viis läbi suuri ehitusprojekte ning osales Jordani ja Palestiina kampaaniates.
- Esarhaddon (681–669 eKr) – lõpetas sõjad Babüloonias ja vallutas Egiptuse (671 eKr), suurendades impeeriumi ulatust.
- Ashurbanipal (668–ca 631 eKr) – tuntud nii sõjaliste kampaaniate kui ka kultuuriliste saavutuste, eelkõige Ashurbanipali raamatukogu tõttu.
Administratsioon ja valitsemine
Neo-Assüüria arendas välja keeruka administratiivse süsteemi, mille aluseks oli provintside ühetaoline haldus. Iga provintsi eesotsas oli kindel ametnik või kuberner ning otse kuninga kontrolli all tegutsesid riiklikud inspektorid — nii-öelda kuninga silmad ja kõrvad —, kelle ülesanne oli tagada truu võimule ja korruptsiooni vältimine. Vallutatud rahvaid hoiti allutatud liikmete, vasallkuningate või kolonistide kaudu; oluline oli ka maksude ja tribuudi korrapärane kogumine.
Sõjalised uuendused ja taktika
Assüürlased arendasid sõjatehnikaid ja taktikaid, mis andsid neile ülekaalu. Nende armeed olid hästi organiseeritud, koosnesid püsivast jalaväest, tugevast koosseisust kergete ja raskejalaväeüksustest, hilisemal ajal ka ratsaväest. Sõjavägi kasutas raudrelvi, seadis sisse spetsialiseeritud osakonnad murdmiseks (näiteks rööprähkli- ja sisselõigemeeskonnad), rabasid palju tähelepanu ka kindlustuste ja piiride vallutamisel. Assüüria oli tuntud ka seinte murdmise ja kindluste allasurumise tehnikate poolest: kasutati härmasid rammu, kaevetöid ja sisselõikeid linna kaitse alla murdmiseks.
Majandus, kaubandus ja infrastruktuur
Impeeriumi majandus tugines põllumajandusele (äravoolu- ja niisutussüsteemidele), tribuutidele, sõjasaakidele ja rahvusvahelisele kaubandusele. Assüürlased rajasid maanteid ja sõlmpunkte, mis võimaldasid kiiret sõjalist liikumist ja kaupade transporti. Kaubanduses olid tähtsal kohal puidukaup, metallid, luksuskaubad Foiniikiast ja Vahemere äärest ning vürtsid edasi idast ja lõunast.
Kultuur, kunst ja Ashurbanipali raamatukogu
Assüüria kunsti tuntuimaks väljenduseks on paleede kivireliefid — sõjaväeülevaated, jahistseenid ja vallutuste kujutised, mis annavad tänapäeval väärtusliku pildi poliitikast ja ideoloogiast. Assüüria ametlik kirjakeel oli akkadikeelne kumerkirjas ning administratiivne kiri püsis laialdaselt kasutusel. Kõige tuntum kultuuriline saavutus on Ashurbanipali raamatukogu Nineveas, kust on pärit suur hulk savitahvleid — muuhulgas ka eepos „Gilgameš“ —, mis on andnud hindamatu panuse Lähis-Ida varasema ajaloo ja kirjanduse uurimisse.
Võim ja repressioonid: deportatsioonid ja terror
Assüüria poliitika vallutatud aladel tugines sageli sunniviisilisele ümberasustamisele ehk deportatsioonidele, mille abil püüti murda vastupanu ja segada paikseid rahvastikke. Samuti kasutati hirmutamistaktikat — avalik hukkamine, peksud ja piinamine —, et näidata kuninga võimu ja hoida kontrolli üle suurte territooriumite. Need poliitikad aitasid küll lühiajaliselt säilitada korda, kuid tekitasid ka püsivat vaenu ja vastupanu.
Lagunemine ja langus
Pärast Ashurbanipali surma tekkis riigis järjestikuseid sisemisi pingeid ja troonivaidlusi. 7. sajandi keskel kasvasid välised ohud: Meedia ja Babüloonia ühinesid, mida juhtisid Küaksares (Cyaxares) ja Nabopolassar. 612 eKr langes Nineve — see oli pöördepunkt; järgnevalt langesid Assüüria tugevuspesad ning viimased järelejäänud linnused (sh Harran) ja kuninglikud katsetused riiki päästa väljasuremiseni 609 eKr. Egiptus sekkus Assüüria puudujääkide ajal, kuid ei suutnud impeeriumi kokku panna.
Pärand ja tähtsus
Neo-Assüüria impeerium jättis pikaajalise pärandi nii poliitilise kui ka sõjalise mõtlemise alal. Tema administratiivsed lahendused, provintskorraldus, püsivad armeed ja kaugeleulatuv logistika olid eeskujuks paljudele järgnevatele impeeriumitele — sealhulgas Persiale ja Roomale. Assüüria kunsti- ja arhitektuuritraditsioon on samuti andnud väärtuslikke allikaid antiikaja uurimiseks. Lisaks on assüürlastest ja nende järglastest rahvuslik kultuuriline mälestus tänini elus, eriti Lähis-Idas elavate assüürlaste kogukondades.
Kus neid inimesi tänapäeval leidub?
Tänapäeval on assüürlaste pärand mõjutanud mitmeid ühiskondi ja kultuure. Assüürlased kui rahvus ja etniline rühm elavad endiselt Iraagis, Iraanis ja mujal — kuigi nende kogukonnad on ajaloo vältel kogenud rännet ja vägivalla tagajärgi. Assüüria ajalugu ja arheoloogilised leiud jätkavad uurijaid ja laiemat avalikkust huvitamast ning annavad põhjaliku ülevaate ühest läänetsivilisatsiooni kujundajast.
Ajalugu
911-859 EKR.
Adad-nirari II kampaaniad võimaldasid Assüüria suurvõimuks saada pärast Egiptuse kahekümne viienda dünastia kukutamist ja Elami, Urartu, Meedia, Pärsia, Manneia, Gutiumi, Foiniikia/Kaanani, Araabia, Iisraeli ja Juuda vallutamist, vilistia, Edomi, Moabi, Samarra, Kilikeia, Küprose, Kaldea, Nabatea, Kommagene, Dilmun, Šutu ja neohetilased, samuti kõrvaldas Egiptusest nublased, kušiidid ja etiooplased ning sundis Früügia ja teisi maksma tribuuti. Lisaks vallutasid ta ja tema järeltulijad alasid, mis olid varem vaid mõnevõrra Assüüria kontrolli all, ning küüditasid aramealasi ja hurrialasi. Seejärel ründas ta kahel korral Babüloonia Šamash-mudammiqit ja alistas selle järeltulija Nabu-shuma-ukin I. ja võitis selle.
Järgmised kolm kuningat olid samuti võrdselt agressiivsed. Tukulti-Ninurta II 891 eKr. järgnes Adad-nirari II-le ja laienes Väike-Aasiasse ja Zagrose mägedesse, enne kui 883 eKr. järgnes talle Ashurnasirpal II, kes taastas suure osa territooriumist, mis oli kaotatud pärast Kesk-Assüüria impeeriumi langemist 1100 eKr. ja lõpetas Lullibi ja Guti rahva poolt põhjustatud ülestõusu. Ta ja tema järeltulija ja poeg Šalmaneser III olid tuntud oma halastamatuse ja küüditamispoliitika, aga ka kunstiarmastuse poolest. Ashurnasirpal II viis ka pealinna Kalhu'sse.
859-783 EKR.
Iga-aastased kampaaniad Shalmaneser III ajal võimaldasid nii pealinna sõjaväelaagriks muutmist kui ka tähtsate rivaalide hõivamist. Babüloonia okupeeriti ja Babüloonia sattus Assüüria võimu alla, kuid 853. aastal eKr toimunud Qarqari lahing Aramea riikide vastu lõppes patiseisuga. Aastal 849 eKr. okupeeriti Karchemes ja 842 eKr. oli Damaskus sunnitud maksma tribuuti, samuti Tüürose ja Siidon, mis kuulusid siis 841 eKr. foiniiklaste koosseisu.
Seejärel algas 828. aastal eKr kodusõda, kui tema vanim poeg Ashur-nadin-aplu ja 27 linna mässasid Assüüria valitsejate vastu, mis võimaldas Babüloonial, meedlastel, manneidel, aramealastel, neohetilastel ja pärslastel oma maa suures osas tagasi vallutada ja Urartul oma mõju piirkonnas maksma panna. Ashurnasirpali teine poeg Šamshi-Adad V lõpetas lõpuks kodusõja 824 eKr, samal aastal kui tema isa suri, ja veetis peaaegu kogu ülejäänud valitsemisaja, püüdes tagasi vallutada kaotatud maad enne oma surma 811 eKr, kui teda järgnesid tema abikaasa, kuninganna Sammuramat ja seejärel tema poeg Adad-nirari III 806 eKr.
Adad-nirari III oli agressiivne monarh, kes tungis Leevanti, alistas aramealased, foiniiklased, vilistid, iisraellased, neohetilased ja edomiidid, tugevdas Damaskuse suhtes maksu, tungis Pärsiasse ja alistas pärslased, meedlased ja mannealased kuni Kaspia mereni ning vallutas Lõuna-Mesopotaamia kaldealased ja sutu hõimud.
783-745 EKR.
Pärast Adad-nirari III surma 783. aastal eKr. järgnes stagnatsiooniperiood, mil Šalmaneser IV viis enne oma surma 773. aastal eKr. vaid väiksemaid võite Urartu vastu Til Barsipi, aramealaste ja neohetilaste vastu. Ašur-dan III, kes valitses aastatel 772-754 eKr, ja Ašur-nirari IV, kes valitses aastatel 754-745 eKr, valitsemisperioodi saatis veel üks rida kodusõdu, mille käigus puhkesid ülestõusud Ašuris, Arrapkhas ja Guzanas, Aram-Naharaimi või Babüloonia vallutamise ebaõnnestumine, katku puhkemine ja päikesevarjutust, mida peeti halvaks märgiks. Ashur-Nirari IV kukutati kindral Pulu poolt, kes muutis oma nime kuningaks saades 745 eKr Tiglath-Pileser III-ks, tuues Assüüria tagasi.
744-727 EKR.
Niipea kui Tiglath-Pileser 744. aastal troonile astus, ähvardasid Assüüriat nii kodusõda kui ka katk, samas kui sõda Uratru'ga oli kaotatud. Tiglath-Pileser III tegi Assüüria struktuuris siiski tohutuid muudatusi, parandades selle turvalisust ja tõhusust. Provintsid
TÖÖÖTLEMATU
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Neo-Assüüria impeerium?
V: Neo-Assüüria impeerium oli Mesopotaamias rauaajal eksisteerinud impeerium, mis eksisteeris aastatel 911-609 eKr. See oli selle aja suurim impeerium maailmas ja paljud ajaloolased peavad seda esimeseks tõeliseks impeeriumiks ajaloos.
K: Milliseid tehnikaid see kasutas?
V: Neoassüüria impeerium kasutas arenenud ja tõhusaid sõjataktikaid, näiteks relvastas end raudrelvadega ja oli paljude imperialismi taktikate teerajajaks, mis said hilisemates impeeriumides tavaliseks.
K: Kes olid selle rivaalid?
V: Selle konkurendid olid Babüloonia, Eelam, Pärsia, Urartu, Lüüdia, Meedlased, Früügia, Kimeri, Iisrael, Juuda, Foiniikia, Neo-Babüloonia impeerium, Kaanan, Kušiidi impeerium ja Vana-Egiptus.
K: Millal hakkas see langema?
V: Neo-Assüüria impeerium hakkas langema aastal 631 eKr, kui Ashurbanipal suri ja puhkesid kodusõjad. See võimaldas Küaxaresel (Pärsia ja Meedia kuningas) sõlmida liidu Nabopolassariga (Babüloonia ja Kimmeri valitseja), mis viis nende sissetungi Assüüria vastu.
K: Kuidas Assüüria reageeris?
V: Vastuseks sellele sissetungile liitus Assüüria Egiptusega, kuid mõlemad langesid Harrani langemisel 609. aastal eKr pärast Harrani teistkordset piiramist, mis lõpetas Assüüria kui impeeriumi eksistentsi.
K: Kas assüürlased on tänapäeval veel alles?
V: Jah - assüürlased elavad tänapäevalgi Iraanis, Iraagis ja mujal maailmas.
Otsige