Rehv (inglise keeles tyre) on materjalist ring, mis katab velje velge. Enamik maanteesõidukeid ja paljud teised sõidukid kasutavad kummist rehve. Rehvid aitavad sõidukitel sujuvalt liikuda. Ka mõned metroorongid ja trammid kasutavad oma terasratastel kummist rehve, et tagada parem veojõud kui teiste rongide terasrehvid.

Rehvid tuleb vahetada pärast nende turvise kulumist. Kulunud rehvidega sõitmine on väga ohtlik. See võib põhjustada rehvi lõhkemist ja juhi kontrolli kaotamist.

Rehve valmistati tuhandeid aastaid nahast ja sadu aastaid rauast või terasest. Pneumaatilised rehvid leiutati 1840ndatel ja uuesti 1880ndatel. Need muutusid tavaliseks 20. sajandi alguses.

Rehvi ülesehitus ja peamised osad

Kaasaegne rehv ei ole lihtsalt kummiketas — see koosneb mitmest kihist ja erinevatest materjalidest, mis annavad sellele tugevuse, elastsuse ja haardevõime. Peamised osad:

  • Turvis (tread): kontaktpind teega — muster ja kummisegu mõjutavad läbisõitu, haardumist märjal ning pidurdusomadusi.
  • Külgsein (sidewall): tagab kõrre ja velje vahelise tugevuse, sisaldab rehvi marki- ja suuruseandmeid.
  • Keerd (bead): tugev terastraat või niit, mis hoiab rehvi veljel kindlalt paigal.
  • Rehvikere (carcass): kihi- ja vööstruktuur (näiteks radiaal- või diagonaalkonstruktsioon), mis kandvad koormust.
  • Vööd (belts): tavaliselt terasvööd turvise all, suurendavad stabiilsust ja väldivad deformeerumist.

Tüübid ja erisused

Rehve liigitatakse mitmeti vastavalt kasutusotstarbele, konstruktsioonile ja hooajalisusele:

  • Suverehvid: optimeeritud soojemate olude ja kuiva või märja asfaldi jaoks; pehmemad segud annavad parema pidamise suvel.
  • Talverehvid: spetsiaalsed kummisegud ja kulumustrid, mis jäävad paindlikumaks madalatel temperatuuridel; talverehvidel võivad olla ka naastud (studded).
  • All-season (kõik-aastased) rehvid: kompromiss suve ja talve omaduste vahel — sobivad alaliste ilmastikutingimuste puhul, kuid ei asenda spetsiaalseid talve- või suverehve eritingimustes.
  • Maastikurehvid: tugevam konstruktsioon ja sügavam muster maastikusõiduks.
  • Radiaalrehvid ja diagonaalrehvid: radiaalrehvid on tänapäeval levinumad (parem kütuseefektiivsus, väiksem kulumine); diagonaalkonstruktsioon on jäigem ja kasutatakse mõnikord raskete koormuste puhul.
  • Run-flat rehvid: võimaldavad sõita piiratud kiiruse ja distantsi ka pärast rõhu kaotust.
  • Rehviõõneta (tubeless) vs siserehviga (tube): enamik tänapäeva autorehve on tubeless – sisemust pole, mis vähendab lõhkemisohtu ja parandab sooritusvõimet.

Lühike ajalugu

Inimkond kasutas rattaid ja nende järel erinevaid katteid juba väga ammu — alguses nahka, puis- või rauakihte. Pneumaatilise rehvi idee sai alguse 19. sajandil: Robert William Thomson patenteeris 1845. aastal pneumaatilise rehvi idee. Hiljem, 1887–1888, leiutas ja populariseeris John Boyd Dunlop uuesti pneumaatilist rehvi, et parandada oma poja jalgratta sõitu. 1890ndatel ja 20. sajandi alguses arendasid ka muud tootjad (sh erinevad ettevõtted nagu Michelin) tehnoloogiat edasi, muutes pneumaatilised rehvid autode ja jalgrataste standardiks. Radiaalrehvi tehnoloogiat tõi laiemale turule Michelin 20. sajandi keskel, mis muutis rehvide jõudlust tähendusrikkalt.

Hooldus- ja ohutusnõuanded

Õige hooldus pikendab rehvi eluiga ja parandab ohutust. Peamised soovitused:

  • Kontrolli rehvirõhku regulaarselt: vähemalt kord kuus ja enne pikki sõite. Kasuta tootja soovitatud rõhku (tavaliselt leitav sõiduki ukseriivi kleebiselt või juhistest).
  • Jälgi turvisesügavust: miinimum sügavus paljudes maades on 1,6 mm, kuid ohutuse huvides vaheta rehvid enne seda (palju soovitatakse vähemalt 3 mm talveks).
  • Ratta tasakaalustamine ja suunaväline kontroll: tasakaalustamine ja velje joondus (geomeetria) vähendavad ebaühtlast kulumist ja parandavad juhitavust.
  • Rehvide vahetus ja pööramine: rehvide pööramine iga ~8 000–12 000 km aitab ühtlustada kulumist; vaheta rehvid paari kaupa või aksli kaupa (välja kirjutatud juhistes).
  • Vananemise jälgimine: kumm kõduneb ajas — isegi vähese kulumisega rehv võib vananeda. Soovituslik vahetusintervall on tavaliselt 6–10 aastat sõltuvalt tootjast ja seisukorrast; vaata rehvi tootmiskuupäeva DOT-koodi.
  • Tõsiste kahjustuste puhul: lõhed, bulgid, suuremad lõiked või külgseinapõletused nõuavad rehvi kohest ülevaatust või asendamist. Ära paigalda parandamata või tugevasti kahjustatud rehvi.
  • Kõrge koormuse ja kiiruse puhul: kasuta vastavaid rehve (koormus- ja kiirusindeks), et vältida ülekoormust ja liigset soojenemist.
  • Paigaldus ja tasakaal: paigaldust tohib teha kvalifitseeritud teeninduspunkt – vale paigaldus võib põhjustada õnnetuseohu.

Säilitamine, taaskasutus ja keskkond

Rehvide tootmine ja utiliseerimine avaldab keskkonnamõju. Oluline on rehvide õige käitlemine:

  • Hävita vanad rehvid kohalikus jäätmekäitluses või ära vii neid spetsialiseeritud taaskasutuspunkti — mitmed ettevõtted võtavad vanu rehve vastu ja töötlevad neid edasi.
  • Retreading (rehvi uuendamine) on tööstuslik protsess, mis pikendab raskeveokite ja lennunduse rehvide eluiga ning vähendab jäätmeid.
  • Vali rehvid vastavalt kütuseefektiivsusele ja mürataset vähendavatele omadustele — energiasäästlikumad rehvid aitavad vähendada kütusekulu ja CO2 heidet.

Kokkuvõte

Rehv on sõiduki ohutuse ja sõidumugavuse seisukohalt üks tähtsamaid komponente. Õige rehvi valik, regulaarne hooldus ja õigeaegne asendamine vähendavad õnnetusohu riski, parandavad kütusekulu ja pikendavad sõiduki jõudlust. Kui tekib kahtlus rehvi seisukorra üle, soovitatav konsulteerida autoriseeritud rehvitöökoja või tootja juhistega.