Kaukaasia (pärsiapäraselt Qafqâz) on piirkond Euraasias, mis ulatub lääne-põhjasuunas Musta mere ja idas Kaspia mere vahele ning piirneb lõunas Iraani, edelas Türgi ja põhjas Venemaaga. Termin "Kaukaasia" viitab nii Kaukaasia mäestikule kui ka seda ümbritsevatele madalamatele aladele ja orgudele.
Kaukaasia mäestikku moodustavad peamiselt kaks põhivöötme: Suur Kaukaas ja Väike Kaukaas. See mäestik on ajalooliselt ja geograafiliselt käsitletud sageli kui Aasia ja Euroopa vaheline piir — sellest tulenevalt loetakse Kaukaasia maad mõnikord Euroopa, mõnikord Aasia osaks või asetsevaks mõlema mandri piiril. Piirkonna jagunemine hõlmab tihti põhjaosa ehk Tsiskaukaasia ja lõunaosa ehk Taga-Kaukaasia.
Geoloogiliselt on Kaukaasia tekkinud peamiselt Araabia ja Euroopa-Euraasia plaatide kokkupõrkel. See protsess tõstis üles kõrgeid mäeahelikke, tekitas aktiivseid kukkumisi ja põhjustab piirkonnas sagedasi maavärinaid. Mäestikus on nii teravaid kaljuseinu kui ka ulatuslikke liustikke; kõrgemates osades säilivad liustikud, mis varustavad allapoole jäävaid jõgesid suvekuudel sulamisveega.
Piirkonna loodus on mitmekesine: madalikel aladel leidub kuivemaid steppe ja põõsastikke, mereäärsetel aladel on kliima leebem ning mäestikes ulatuvad metsad leht- ja okasmetsadest alpiniidini. Kaukaasias esinevad mitmed endeemilised taime- ja loomaliigid, näiteks eri jõehobust meenutavad metsloomad, kaunid lilleliigid ning mägioad. Loomastikust on tuntud näiteks turid (mägikirjuhärjad) ja mitmed väiksemad imetajad ning linnuliigid.
Inimeste ajalugu Kaukaasias on väga rikkalik: ala on olnud tähtis kaubateede — sealhulgas Suure siiditee harude — ristumiskohaks, ning seda on mõjutanud mitmed imperaatorid ja kultuurid (pärslased, Bütsants, Osmanid, vene-impeerium jpt). Tänapäeval kuuluvad Kaukaasia piirkonnast orograafiliselt või kultuuriliselt erinevate riikide territooriumid: näiteks Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja Kaukaasia põhjaosad Venemaal; lõuna- ja lääneservad puutuvad kokku Türgi ja Iraaniga. Piirkonna keele- ja rahvuseline mitmekesisus on väga suur — siin räägitakse nii indoeuroopa, kagu-kaukaasia kui ka ningri-kaukaasia keeli ning paljudes piirkondades on rikkalik rahvakultuuri ja traditsioonide pank.
Majanduslikult on Kaukaasia mitmekesine: rannikualadel ja Kaspia lääneosal on oluline nafta- ja gaasitegevus, mägialadel elatusallikaks on põllumajandus, karjakasvatus, metsandus ning turism. Viimastel aastakümnetel on kasvanud matkamine, mäesuusatamine ja alpinism — piirkonna looduse, ajaloo ja rahvakultuuri tõttu on Kaukaasia populaarne sihtkoht nii seiklus- kui kultuurituristide seas.
Elbruse mägi (Elbrus) on Kaukaasia kõrgeim tipp, ulatudes 5642 meetrini. Asub Venemaa lääneosas Tsiskaukaasias ja on tuntud nii kui Kaukaasia ja sageli ka Euroopa kõrgeim tipp (sõltuvalt Euroopa-Aasia piiri tõlgendamisest). Elbrus on kahtlemata tuntud kui kergemini ligipääsetav viietuhandene tipp, mistõttu meeldivad siia nii algajad kui kogenud mägironijad. Mäel on kaks koopaliku silueti moodi tippu ning tegu on vulkaaniga — tänaseks loetakse seda enamasti tegevusetuks, kuid geoloogiline minevik on jätnud selgelt näha vulkaanilise pärandi.
Elbrusele ronimine nõuab head ettevalmistust: ilm võib muutuda kiiresti, kõrgus põhjustab hapnikupuuduse sümptomeid ning talvised tingimused on karmid. Tavaline ronimishooaeg kestab suve keskpaigast hilissügiseni, kui jäätumine on väiksem ja teekond on ligipääsetavam. Mäel on mitmeid rajaliike ning kohalikke giiditeenuseid ja baase, mis aitavad ronijatel ettevalmistuda ja ohutult tipule jõuda.
Kaukaasia jääb olulise teadusliku ja kultuurilise huvi keskpunktiks: siin uuritakse geoloogiat, bioloogilist mitmekesisust, ajaloolisi mälestisi ja rahvakultuuri. Piirkonna eripära — kõrged mäed, rikas looduskeskkond, mitmekesine inim- ja keeltekultuur ning strateegiline asend Euroopale ja Aasiale vahel — teeb Kaukaasiast tähtsa ja põneva osa Euraasiast.
