Zeus (kreeka keeles Ζεύς) on Vana-Kreeka religioonis ja legendides taeva, välgu ja äikese jumal ning kõigi jumalate valitseja Olümpose mäel. Ta on titaanide kuningapaari Kronose ja Rhea kuues laps. Kuna Kronos kartis ettekuulutust, et üks tema lastest kukutab ta troonilt, neelas ta oma järglasi kohe pärast sündi. Kui Zeus sündis, peitis Rhea ta Kreetal asuvas Ida mäe koopas, andes Kronosele alla neelamiseks mähkmete sisse mähitud kivi. Zeus kasvas üles varjatud ja temast sai hiljem titaanide vastu suunatud vabadusvõitluse juht.
Sõda titaanidega (Titanomakhhia)
Kui Zeus oli täiskasvanud, astus ta oma vendade ja õdedega titaanide vastu võitlusse. Koos oma liitlastega — Hekatonkheiride ja Vanemate Kükloopidega — puhkes pikk sõda, mida nimetatakse Titanomakhhiaks. Kükloopid valmistasid Zeusele võimsad äikesepildujad (välgud), mida Zeus hakkas relvana kasutama. Pärast Titanomakhhiat langes enamik titaane ning paljud neist vangistati Tartarosse; erinevates lugudes varieerub täpne saatus, mida Kronose endaga koges.
Valitsemine ja roll ühiskonnas
Zeus sai jumalate kuningaks ja jaotas koos oma vendadega maailma: tavapäraste allikate järgi pälvis Zeus taeva, Poseidon mere ja Hades allilma. Kreeka panteoni kõrgeimana oli Zeus laialdaselt tuntud ja austatud üle Vana-Kreekas. Tema auks peeti iga nelja aasta järel antiikolümpiamänge. Zeus oli seaduste, külalislahkuse (xenia) ja vandekaitse hoidja — teda peeti au ja õigluse tagajaks ning kuningate eeskujuks, et nad ei kuritarvitaks oma võimu.
Perekond ja järglased
Zeus oli abielus oma õe Heraga, kuid on tuntud ka lukustamatu kirepoolest: tal oli lugematu arv armukesi nii jumalannade kui inimnaiste hulgas, mille tulemusena sündis palju jumalikke ja pooljumalikke järglasi. Tema tuntumate laste hulka kuuluvad Athena (kes sünnitas vastavalt legendile Zeuse peast), Apollo ja Artemis (Leto lapsed), Hermes (Maia poeg), Perseus, Heracles (Herkules) ja Dionysos — igal tegelasel on oma eriline roll Kreeka mütoloogias.
Sümbolid, kultus ja kujutamine
Zeuse olulisimad sümbolid olid äikesepilduja (välk), *skepter* (troonikepp) ja tammepuu; pühad loomad olid kotkas ja härg. Üks kuulsamaid temale pühendatud kultuspaiku oli Dodona, kus tammeorakel andis ennustusi ja nõuandeid. Kunstis kujutatakse Zeust tavaliselt võimsa, habemega ja troonil istuva mehe kujul, tihti hoides käes skeptrit või hoides/visates välku. Rooma ekvivalendina tunnustati teda kui Jupiterit.
Allikad ja pärand
Zeuse kujutlus ja temaatika tulevad peamiselt eeposest ja templitekstidest — tähtsamad allikad on Hesiodose Theogon ja Homeros (näiteks Ilias ja Odüsseia). Tema roll jumalate ja inimeste suhete vahendajana, samuti õigluse ja suhete hoidjana, mõjutas sügavalt antiikset kultuuri, poliitikat ja kunsti. Zeuse mõju kandub edasi ka tänapäeva kirjandusse ja kunsti ning tema müüdid on osa laiemast Euroopas kujunenud mütoloogilisest pärandist.
Epiteedid ja vormid: Zeusil on palju epiteete, näiteks Zeus Olympios (Olümpose Zeus), Zeus Xenios (kõige külalislahkem/hoidja külalislahkusest) ja Zeus Horkios (vandetega seotud). Need rõhutavad tema erinevaid rolle religioosses ja ühiskondlikus elus.