Kronos (kreeka keeles Κρόνος, Krónos) on kreeka mütoloogias titaanide juht ja aja titaan. Ta oli Gaia (ema Maa) ja Ouranose (isa Taevas) poeg, noorim oma vendadest. Gaia õhutusel kastreeris Kronos oma isa Ouranose viigiga ja kukutas ta, valitsedes nn kuldse ajastu ajal kosmost kuningana. Kronos abiellus oma õe Rheaga ja sigitas olümpose jumalate esimese põlvkonna: Hestia, Demeter, Hera, Hades, Poseidon ja Zeus. Hirmus ettekuulutuse ees, mis rääkis, et tema enda lapsed kukutavad teda, neelas Kronos igaühe kohe pärast nende sündi alla. Ainult noorim, Zeus, pääses sellest saatusest ja pärast oma õdede-vendade vabastamist pidas sõda Kronose ja teiste titaanide vastu. Selle titaanivõitluse käigus tulid olümplased võitjaks, sest Zeus võttis oma isa kääru ja lõikas ta tükkideks, visates tema jäänused Tartarosesse, allmaailma sügavaimasse ossa. Mõnes versioonis vabastas Zeus Kronose hiljem ja temast sai Elysia saarte valitseja.
Päritolu ja valitsemisaeg
Kronos kuulub kõige varasemasse jumalate ja olendite suguvõssa: ta sündis Gaia ja Ouranose liidust. Kreeka mütoloogias tähistab tema valitsemine tihti kuldset aega — rahu, küllust ja maailma algset korra- ja rikkust. Tema kõige tuntumaks teoks on isa Ouranose kastreerimine, mille abil titaanid vabastasid end Ouranose autoritaarsest valitsusest ja võtsid üle maailma juhtimise.
Lapsed, ettekuulutus ja nende neelamine
Kronose ja Rhea järglased moodustasid hiljem olümpose jumalate tuumiku. Ettevaatlikult kirjeldatakse, et Kronos neelas sündinud lapsi, et ennast võimult kaitsta — see motiiv esineb selgelt Hesiodose Theogonias. Rhea päästis nooreima lapse, Zeuse, pettes Kronost kiviga mässitud rätikuga. Erinevates allikates selgitatakse, et Zeus hiljem sundis Kronost oma õdesid-vennasid välja oksendama (mõnel juhul Metise antud rohu abil) või et Kronos langes titaanide sõjas.
Titaanide võitlus (Titanomachia)
Titaanide ja olümplaste vahel puhkes pikk sõda, mida nimetatakse tavaliselt Titanomachia-ks. Olümplased said abi teistelt olenditelt, näiteks tsüklopidelt ja hekatonkheiridelt (sajad käed), kes aitasid Zeusil võita: tsüklopid valmistasid Zeusile välgu, Poseidonile kolmharulise odaja ja Hadesile varjamise kiivri. Pärast titaanide lüüasaamist on üldlevinud versioon see, et Kronos ja teised titaanid langetati ja vangistati Tartarosesse, kust paljud allikad ei lubanud neil tagasi tulla.
Variatsioonid ja hilisemad tõlgendused
Antiikallikates leidub mitu erinevat versiooni Kronose saatuse kohta: mõnedes jutustustes vabaneb Kronos lõpuks ja pühitsetakse Elysiumi saarte valitsejana või taandatakse varjulisemasse ja rahulikuma rolli. Roomlased identifitseerisid Kronose jumal Saturniga — selle ühinemise tulemusena tekkisid sajandeid kestnud kultuurilised traditsioonid, nagu Saturnalia. Kunstis ja kirjanduses seguneb sageli Kronose kujutamine aja isikustamisega (kreeka sõna Χρόνος, Chronos), mistõttu hilisemas ikonograafias ilmub Kronos tihti vana mehe ja sirbiga — sellest sai aluseks kujutisele "Isa Aeg" (Father Time).
Ikonograafia ja pärand
Kronost kujutatakse tavaliselt tugeva, vahel vanahõlmikuna mehega, kelles on sageli näha sirpi või kääri — instrumenti, millega ta Ouranose kastreeris. Tema legend rõhutab võimu, aeglust ja kordamise tsüklilisust: jumal, kes vallutas oma isa, kuid keda samas ennast ähvardas lastelt tulev oht. Tänapäeva kultuuris elab ta edasi nii kirjanduses, kunstis kui populaarsetes tõlgendustes, kus teda vahel segatakse abstraktse ajajumala Chronosega.
Oluline eristamine: Kreeka mütoloogias tuleb teha vahet Kronose (Κρόνος) ja aja abstraktse isikustuse Chronose (Χρόνος) vahel — kuigi hilisemates traditsioonides need kaks mõistet tihti segunevad, on algallikates tegemist eri mõistetega.
Kokkuvõtlikult on Kronos tähtis figuur kreeka mütoloogias: titaanide juht, kuldse ajastu valitseja, laste neelaja ja lõpuks kas allilma vang või Elysiumi vana valitseja sõltuvalt versioonist. Tema lugu kajastab teemasid võimust, eeskuulutusest ja perekonnas tekkiva tragöödia tõttu võimalusest langetada need, kes kord valitsesid.
