Nüüdisaegsed olümpiamängud

Muistsed olümpiamängud

Vana-Kreeka olümpiamängudel toimusid peamiselt kergejõustikuvõistlused, kuid ka võitlusvõistlused ja vankerjooksud. Olümpiamängude ajal lükati kõik võitlused osalevate linnriikide vahel edasi, kuni mängud olid lõppenud. Nende olümpiamängude päritolu on müsteeriumi ja legendi varju jäänud. Legendi kohaselt oli Herakles see, kes esimest korda nimetas mänge "olümpiamängudeks" ja kehtestas tava korraldada neid iga nelja aasta tagant. Kõige laialdasemalt aktsepteeritud kuupäev antiikaja olümpiamängude alguseks on 776 eKr; see põhineb alates sellest ajast iga nelja aasta tagant peetavate jalgpallivõistluste võitjate üleskirjutustel. Antiikmängudel toimusid jooksuvõistlused, viievõistlus (mis koosnes hüppevõistlusest, ketta- ja odaheitmisest, jalavõistlusest ja maadlusest), poks, maadlus ja ratsaspordivõistlused.

Ei ole kokku lepitud, millal mängud ametlikult lõppesid, kuid paljud ajaloolased arvavad, et see oli 393 pKr, kui keiser Theodosius I kuulutas, et kõik paganlikud religioossed tavad peaksid lõppema. Teine kuupäev võib olla 426 pKr, kui järgmine keiser Theodosius II käskis hävitada kõik kreeka templid. Pärast olümpiamängude lõpetamist ei peetud neid uuesti enne 19. sajandi lõppu.

Olümpia staadion, Kreeka

Muistsed olümpiamängud

Vana-Kreeka olümpiamängudel toimusid peamiselt kergejõustikuvõistlused, kuid ka võitlusvõistlused ja vankerjooksud. Olümpiamängude ajal lükati kõik võitlused osalevate linnriikide vahel edasi, kuni mängud olid lõppenud. Nende olümpiamängude päritolu on müsteeriumi ja legendi varju jäänud. Legendi kohaselt oli Herakles see, kes esimest korda nimetas mänge "olümpiamängudeks" ja kehtestas tava korraldada neid iga nelja aasta tagant. Kõige laialdasemalt aktsepteeritud kuupäev antiikaja olümpiamängude alguseks on 776 eKr; see põhineb alates sellest ajast iga nelja aasta tagant peetavate jalgpallivõistluste võitjate üleskirjutustel. Antiikmängudel toimusid jooksuvõistlused, viievõistlus (mis koosnes hüppevõistlusest, ketta- ja odaheitmisest, jalavõistlusest ja maadlusest), poks, maadlus ja ratsaspordivõistlused.

Ei ole kokku lepitud, millal mängud ametlikult lõppesid, kuid paljud ajaloolased arvavad, et see oli 393 pKr, kui keiser Theodosius I kuulutas, et kõik paganlikud religioossed tavad peaksid lõppema. Teine kuupäev võib olla 426 pKr, kui järgmine keiser Theodosius II käskis hävitada kõik kreeka templid. Pärast olümpiamängude lõpetamist ei peetud neid uuesti enne 19. sajandi lõppu.

Olümpia staadion, Kreeka

Olümpiamängude kasv

Püüe kopeerida antiikseid olümpiamänge oli L'Olympiade de la République, riiklik olümpiafestival, mida korraldati igal aastal aastatel 1796-1798 revolutsioonilises Prantsusmaal. Võistlusel oli mitmeid antiik-Kreeka olümpiamängude spordialasid.

Kreeka huvi olümpiamängude taastamise vastu sai alguse Kreeka Vabadussõjast Osmanite impeeriumist 1821. aastal. Esimest korda tegi selle kohta ettepaneku luuletaja ja ajalehe toimetaja Panagiotis Soutsos oma 1833. aastal avaldatud luuletuses "Dialoog surnutest". Evangelis Zappas, jõukas kreeka-rooma filantroop, kirjutas 1856. aastal esimest korda Kreeka kuningale Ottole, pakkudes välja olümpiamängude alalise taaselustamise rahastamist. Zappas rahastas 1859. aastal Ateenas toimunud esimesi olümpiamänge. Osalesid sportlased Kreekast ja Osmanite impeeriumist. Zappas rahastas iidse Panathenaicumi staadioni restaureerimist, et see saaks tulevikus korraldada kõiki olümpiamänge.

Aastatel 1862-1867 korraldati Liverpoolis igal aastal Grand Olympic Festival. Selle lõid John Hulley ja Charles Melly, keda toetas dr Brookes. Need mängud olid oma olemuselt ebaõiglased, sest võistelda said ainult mehed. 1865. aastal asutasid Hulley, dr Brookes ja E. G. Ravenstein Liverpoolis Rahvusliku Olümpiaühingu, mis oli Briti Olümpiaühingu eelkäija. Selle põhikiri pani aluse rahvusvahelisele olümpiahartale.

Dr. Brookes kopeeris 1859. aastal Ateenas peetud olümpiamängudel osalenud spordialasid tulevastes Wenlocki olümpiamängudes (Brookes lõi selle esmalt 1850. aastal klassina ja seejärel 1856. aastal võistlusena). 1866. aastal korraldas Dr. Brookes Londonis Crystal Palace'is üleriigilised olümpiamängud Suurbritannias.

Panathinaiko staadionil toimusid 1870. ja 1875. aastal olümpiamängud. 1870. aasta mängudel osales kolmkümmend tuhat pealtvaatajat, kuigi 1875. aasta mängude kohta puuduvad ametlikud andmed. 1890. aastal lõi parun Pierre de Coubertin pärast Wenlocki Olümpiaühingu olümpiamängudel osalemist Rahvusvahelise Olümpiakomitee. Coubertin tugines Brookesi ja Zappase ideedele ja tööle eesmärgiga luua olümpiamängud, mis toimuksid iga nelja aasta tagant mõnes teises riigis. Ta esitas need ideed äsja loodud Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) esimesel koosolekul. See koosolek toimus 16.-23. juunil 1894 Pariisis Sorbonne'i ülikoolis. Koosoleku viimasel päeval otsustati, et esimesed olümpiamängud, mida hakkab kontrollima ROK, toimuvad kaks aastat hiljem Ateenas. Esimeseks presidendiks valis ROK kreeka kirjaniku Demetrius Vikelase.

1896 Mängud

Esimesed mängud, mis toimusid Rahvusvahelise Olümpiakomitee all, peeti 1896. aastal Ateenas Panathenaicumi staadionil. Nendel mängudel osales 14 riiki ja 241 sportlast, kes võistlesid 43 võistlusel. Zappas ja tema nõbu Konstantinos Zappas olid jätnud Kreeka valitsusele raha tulevaste olümpiamängude rahastamiseks. Seda raha kasutati 1896. aasta mängude eest tasumiseks. George Averoff maksis staadioni renoveerimise eest mängude ettevalmistamiseks. Kreeka valitsus andis samuti raha, mis maksti tagasi piletite müügist. Raha maksti tagasi ka esimese olümpiamärkide mälestuskomplekti müügist.

Kreeka ametnikud ja üldsus olid nende mängude korraldamise suhtes elevil. Seda tunnet jagasid ka paljud sportlased, kes isegi nõudsid, et Ateena oleks olümpiamängude alaline võõrustaja. ROK ei kiitnud seda taotlust heaks. ROK teatas, et iga mäng toimuks erinevas riigis.

Muudatused ja kohandused

Pärast 1896. aasta mängude edu sattusid olümpiamängud stagnatsiooniperioodi, mis ohustas nende püsimajäämist. Olümpiamängud, mis toimusid 1900. aasta Pariisi ekspositsioonil ja 1904. aasta maailmanäitusel St. Louis'is, olid kõrvalmängud. Pariisi mängudel ei olnud staadionit, kuid see oli esimene kord, kui naised osalesid mängudel. St. Louis'i mängudel osales 650 sportlast, kuid 580 olid pärit Ameerika Ühendriikidest. Nende pidustuste homogeensus oli olümpialiikumise madalseis. Mängud taastusid, kui Ateenas toimusid interkalaarsed mängud (nn. kuna need olid teise olümpiaadi (nelja aasta pikkune ajavahemik) raames peetud mängud). Neid mänge ei ole ametlikult tunnustanud Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja pärast seda ei ole interkalaatorilisi mänge korraldatud. Neid mänge peeti Ateenas Panathenaicumi staadionil. Mängud tõmbasid ligi rahvusvahelise osalejate ringi ja tekitasid suurt avalikku huvi.

Talimängud

Taliolümpiamängud loodi lume- ja jääspordialade jaoks, mis ei olnud osa suvemängudest. Suveolümpiamängudel olid iluuisutamine (1908. ja 1920. aastal) ja jäähoki (1920. aastal) olümpiavõistlused. 1921. aasta olümpiakongressil Lausanne'is otsustati korraldada olümpiamängude talvine versioon. Talispordinädal (tegelikult 11 päeva) toimus 1924. aastal Prantsusmaal Chamonix's. ROK otsustas, et taliolümpiamänge tuleb pidada iga nelja aasta tagant samal aastal kui suvemänge. See muster jätkus kuni 1992. aasta mängudeni Prantsusmaal Albertville'is. Pärast seda, alates 1994. aasta mängudest, toimusid taliolümpiamängud iga olümpiaadi kolmandal aastal.

Noorte mängud

Alates 2010. aastast aitavad Noorte Mängud arendada noori sportlasi olümpiamängude jaoks. Võistlevad 14-18-aastased sportlased. Noorte olümpiamängud loodi 2001. aastal Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Jacques Rogge poolt ja need kiideti heaks Rahvusvahelise Olümpiakomitee 119. istungil. Esimesed noorte suvemängud toimusid Singapuris 14.-26. augustil 2010. aastal. Esimesed talimängud toimusid 2012. aastal Austrias Innsbruckis. Need mängud on lühemad kui olümpiamängud. Suveversioon kestab kaksteist päeva ja talveversioon üheksa päeva. ROK lubab suvistel noortemängudel osaleda 3500 sportlasel ja 875 ametnikul. Noorte talimängudel osaleb 970 sportlast ja 580 ametnikku. Mängitavad spordialad on samad, mis olümpiamängudel.

Parun Pierre de Coubertin


Tempel esimesest olümpiakomplektist


Avamistseremoonia Panathinaiko staadionil


Jäähokimäng 1928. aasta taliolümpiamängudel St. Moritzis

Olümpiamängude kasv

Püüe kopeerida antiikseid olümpiamänge oli L'Olympiade de la République, riiklik olümpiafestival, mida korraldati igal aastal aastatel 1796-1798 revolutsioonilises Prantsusmaal. Võistlusel oli mitmeid antiik-Kreeka olümpiamängude spordialasid.

Kreeka huvi olümpiamängude taastamise vastu sai alguse Kreeka Vabadussõjast Osmanite impeeriumist 1821. aastal. Esimest korda tegi selle kohta ettepaneku luuletaja ja ajalehe toimetaja Panagiotis Soutsos oma 1833. aastal avaldatud luuletuses "Dialoog surnutest". Evangelis Zappas, jõukas kreeka-rooma filantroop, kirjutas 1856. aastal esimest korda Kreeka kuningale Ottole, pakkudes välja olümpiamängude alalise taaselustamise rahastamist. Zappas rahastas 1859. aastal Ateenas toimunud esimesi olümpiamänge. Osalesid sportlased Kreekast ja Osmanite impeeriumist. Zappas rahastas iidse Panathenaicumi staadioni restaureerimist, et see saaks tulevikus korraldada kõiki olümpiamänge.

Aastatel 1862-1867 korraldati Liverpoolis igal aastal Grand Olympic Festival. Selle lõid John Hulley ja Charles Melly, keda toetas dr Brookes. Need mängud olid oma olemuselt ebaõiglased, sest võistelda said ainult mehed. 1865. aastal asutasid Hulley, dr Brookes ja E. G. Ravenstein Liverpoolis Rahvusliku Olümpiaühingu, mis oli Briti Olümpiaühingu eelkäija. Selle põhikiri pani aluse rahvusvahelisele olümpiahartale.

Dr. Brookes kopeeris 1859. aastal Ateenas peetud olümpiamängudel osalenud spordialasid tulevastes Wenlocki olümpiamängudes (Brookes lõi selle esmalt 1850. aastal klassina ja seejärel 1856. aastal võistlusena). 1866. aastal korraldas Dr. Brookes Londonis Crystal Palace'is üleriigilised olümpiamängud Suurbritannias.

Panathinaiko staadionil toimusid 1870. ja 1875. aastal olümpiamängud. 1870. aasta mängudel osales kolmkümmend tuhat pealtvaatajat, kuigi 1875. aasta mängude kohta puuduvad ametlikud andmed. 1890. aastal lõi parun Pierre de Coubertin pärast Wenlocki Olümpiaühingu olümpiamängudel osalemist Rahvusvahelise Olümpiakomitee. Coubertin tugines Brookesi ja Zappase ideedele ja tööle eesmärgiga luua olümpiamängud, mis toimuksid iga nelja aasta tagant mõnes teises riigis. Ta esitas need ideed äsja loodud Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) esimesel koosolekul. See koosolek toimus 16.-23. juunil 1894 Pariisis Sorbonne'i ülikoolis. Koosoleku viimasel päeval otsustati, et esimesed olümpiamängud, mida hakkab kontrollima ROK, toimuvad kaks aastat hiljem Ateenas. Esimeseks presidendiks valis ROK kreeka kirjaniku Demetrius Vikelase.

1896 Mängud

Esimesed mängud, mis toimusid Rahvusvahelise Olümpiakomitee all, peeti 1896. aastal Ateenas Panathenaicumi staadionil. Nendel mängudel osales 14 riiki ja 241 sportlast, kes võistlesid 43 võistlusel. Zappas ja tema nõbu Konstantinos Zappas olid jätnud Kreeka valitsusele raha tulevaste olümpiamängude rahastamiseks. Seda raha kasutati 1896. aasta mängude eest tasumiseks. George Averoff maksis staadioni renoveerimise eest mängude ettevalmistamiseks. Kreeka valitsus andis samuti raha, mis maksti tagasi piletite müügist. Raha maksti tagasi ka esimese olümpiamärkide mälestuskomplekti müügist.

Kreeka ametnikud ja üldsus olid nende mängude korraldamise suhtes elevil. Seda tunnet jagasid ka paljud sportlased, kes isegi nõudsid, et Ateena oleks olümpiamängude alaline võõrustaja. ROK ei kiitnud seda taotlust heaks. ROK teatas, et iga mäng toimuks erinevas riigis.

Muudatused ja kohandused

Pärast 1896. aasta mängude edu sattusid olümpiamängud stagnatsiooniperioodi, mis ohustas nende püsimajäämist. Olümpiamängud, mis toimusid 1900. aasta Pariisi ekspositsioonil ja 1904. aasta maailmanäitusel St. Louis'is, olid kõrvalmängud. Pariisi mängudel ei olnud staadionit, kuid see oli esimene kord, kui naised osalesid mängudel. St. Louis'i mängudel osales 650 sportlast, kuid 580 olid pärit Ameerika Ühendriikidest. Nende pidustuste homogeensus oli olümpialiikumise madalseis. Mängud taastusid, kui Ateenas toimusid interkalaarsed mängud (nn. kuna need olid teise olümpiaadi (nelja aasta pikkune ajavahemik) raames peetud mängud). Neid mänge ei ole ametlikult tunnustanud Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja pärast seda ei ole interkalaarsete mänge korraldatud. Neid mänge peeti Ateenas Panathenaicumi staadionil. Mängud tõmbasid ligi rahvusvahelise osalejate ringi ja tekitasid suurt avalikku huvi.

Talimängud

Taliolümpiamängud loodi lume- ja jääspordialade jaoks, mis ei olnud osa suvemängudest. Suveolümpiamängudel olid iluuisutamine (1908. ja 1920. aastal) ja jäähoki (1920. aastal) olümpiavõistlused. 1921. aasta olümpiakongressil Lausanne'is otsustati korraldada olümpiamängude talvine versioon. Talispordinädal (tegelikult 11 päeva) toimus 1924. aastal Prantsusmaal Chamonix's. ROK otsustas, et taliolümpiamänge tuleb pidada iga nelja aasta tagant samal aastal kui suvemänge. See muster jätkus kuni 1992. aasta mängudeni Prantsusmaal Albertville'is. Pärast seda, alates 1994. aasta mängudest, toimusid taliolümpiamängud iga olümpiaadi kolmandal aastal.

Noorte mängud

Alates 2010. aastast aitavad Noorte Mängud arendada noori sportlasi olümpiamängude jaoks. Võistlevad 14-18-aastased sportlased. Noorte olümpiamängud loodi 2001. aastal Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Jacques Rogge poolt ja need kiideti heaks Rahvusvahelise Olümpiakomitee 119. istungil. Esimesed noorte suvemängud toimusid Singapuris 14.-26. augustil 2010. aastal. Esimesed talimängud toimusid 2012. aastal Austrias Innsbruckis. Need mängud on lühemad kui olümpiamängud. Suveversioon kestab kaksteist päeva ja talveversioon üheksa päeva. ROK lubab suvistel noortemängudel osaleda 3500 sportlasel ja 875 ametnikul. Noorte talimängudel osaleb 970 sportlast ja 580 ametnikku. Mängitavad spordialad on samad, mis olümpiamängudel.

Parun Pierre de Coubertin


Tempel esimesest olümpiakomplektist


Avamistseremoonia Panathinaiko staadionil


Jäähokimäng 1928. aasta taliolümpiamängudel St. Moritzis

Olympic Movement

Olümpialiikumine hõlmab suurt hulka riiklikke ja rahvusvahelisi spordiorganisatsioone ja -liite. Olümpialiikumise eest vastutava rühmana vastutab rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) vastuvõtva linna valimise eest. Järelevalvet olümpiamängude planeerimise üle. Kaasatavate spordialade muutmise eest. Sponsorluse ja ülekandeõiguste kokkuleppimine.

Olümpialiikumine koosneb kolmest peamisest elemendist:

• Rahvusvahelised föderatsioonid (IF) on juhtorganid, mis teostavad järelevalvet spordiala üle rahvusvahelisel tasandil. Näiteks on Rahvusvaheline Jalgpalliföderatsioon (FIFA) jalgpalli (jalgpalli) ja Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsioon (FIVB) võrkpalli rahvusvaheline juhtorgan. Olümpiamängudel on 35 rahvusvahelist föderatsiooni, mis esindavad kõiki olümpiaspordialasid.
• Riiklikud olümpiakomiteed esindavad ja reguleerivad olümpialiikumist igas riigis. Näiteks Ameerika Ühendriikide olümpiakomitee (USOC) on Ameerika Ühendriikide riiklik olümpiakomitee. Hetkel on olemas 205 ROKi poolt tunnustatud riiklikku olümpiakomiteed.
• Olümpiamängude korralduskomiteed (OCOG) on ajutised rühmad, mis vastutavad konkreetsete olümpiamängude korraldamise eest. Iga rühm saadetakse laiali (võetakse laiali) pärast iga mängu, kui lõpparuanne on esitatud ROKile.

Prantsuse ja inglise keel on olümpialiikumise ametlikud keeled. Teine keel, mida igal olümpiamängul kasutatakse, on võõrustajariigi keel.

Vastuolud

1998. aastal selgus, et mitmed ROKi liikmed olid võtnud altkäemaksu Salt Lake City 2002. aasta taliolümpiamängude korraldamise komitee liikmetelt. Seda tehti selleks, et tagada Salt Lake City võitmine. ROK uuris asja ning neli liiget astus tagasi ja kuus inimest vallandati.

BBC dokumentaalfilm Panorama: aasta augustis eetrisse jõudnud BBC dokument "Buying the Games", milles uuriti altkäemaksu võtmist 2012. aasta suveolümpiamängude pakkumisprotsessis. Dokumentaalfilmis väideti, et oli võimalik altkäemaksu anda ROKi liikmetele, et nad hääletaksid konkreetse kandidaatlinna poolt. Pärast seda, kui Pariisi linnapea Bertrand Delanoë oli 2012. aasta suvemängude kandideerimisel napilt kaotanud, süüdistas ta Briti peaministrit Tony Blairi ja Londoni kandideerimiskomiteed kandideerimisreeglite rikkumises.

Ka Torino 2006. aasta taliolümpiamängude kandideerimine oli vastuoluline. Üks silmapaistev ROKi liige Marc Hodler, kes oli tugevalt seotud Šveitsi Sioni konkureeriva pakkumisega, väitis, et Torino korralduskomitee liikmed on andnud ROKi ametnikele altkäemaksu. Need süüdistused tõid kaasa ulatusliku uurimise. Need süüdistused muutsid ka paljud ROKi liikmed Sioni pakkumise vastu hapuks ja aitasid potentsiaalselt Torinol saada võõrustajaks.

ROKi peakorter Lausanne'is

Olympic Movement

Olümpialiikumine hõlmab suurt hulka riiklikke ja rahvusvahelisi spordiorganisatsioone ja -liite. Olümpialiikumise eest vastutava rühmana vastutab rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) vastuvõtva linna valimise eest. Järelevalvet olümpiamängude planeerimise üle. Kaasatavate spordialade muutmise eest. Sponsorluse ja ülekandeõiguste kokkuleppimine.

Olümpialiikumine koosneb kolmest peamisest elemendist:

• Rahvusvahelised föderatsioonid (IF) on juhtorganid, mis teostavad järelevalvet spordiala üle rahvusvahelisel tasandil. Näiteks on Rahvusvaheline Jalgpalliföderatsioon (FIFA) jalgpalli (jalgpalli) ja Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsioon (FIVB) võrkpalli rahvusvaheline juhtorgan. Olümpiamängudel on 35 rahvusvahelist föderatsiooni, mis esindavad kõiki olümpiaspordialasid.
• Riiklikud olümpiakomiteed esindavad ja reguleerivad olümpialiikumist igas riigis. Näiteks Ameerika Ühendriikide olümpiakomitee (USOC) on Ameerika Ühendriikide riiklik olümpiakomitee. Hetkel on 205 ROKi poolt tunnustatud riiklikku olümpiakomiteed.
• Olümpiamängude korralduskomiteed (OCOG) on ajutised rühmad, mis vastutavad konkreetsete olümpiamängude korraldamise eest. Iga rühm saadetakse laiali (võetakse laiali) pärast iga mängu, kui lõpparuanne on esitatud ROKile.

Prantsuse ja inglise keel on olümpialiikumise ametlikud keeled. Teine keel, mida igal olümpiamängul kasutatakse, on võõrustajariigi keel.

Vastuolud

1998. aastal selgus, et mitmed ROKi liikmed olid võtnud altkäemaksu Salt Lake City 2002. aasta taliolümpiamängude korraldamise komitee liikmetelt. Seda tehti selleks, et tagada Salt Lake City võitmine. ROK uuris asja ning neli liiget astus tagasi ja kuus inimest vallandati.

BBC dokumentaalfilm Panorama: aasta augustis eetrisse jõudnud BBC dokument "Buying the Games", milles uuriti altkäemaksu võtmist 2012. aasta suveolümpiamängude pakkumisprotsessis. Dokumentaalfilmis väideti, et oli võimalik altkäemaksu anda ROKi liikmetele, et nad hääletaksid konkreetse kandidaatlinna poolt. Pärast seda, kui Pariisi linnapea Bertrand Delanoë oli 2012. aasta suvemängude kandideerimisel napilt kaotanud, süüdistas ta Briti peaministrit Tony Blairi ja Londoni kandideerimiskomiteed kandideerimisreeglite rikkumises.

Ka Torino 2006. aasta taliolümpiamängude kandideerimine oli vastuoluline. Üks silmapaistev ROKi liige Marc Hodler, kes oli tugevalt seotud Šveitsi Sioni konkureeriva pakkumisega, väitis, et Torino korralduskomitee liikmed on andnud ROKi ametnikele altkäemaksu. Need süüdistused tõid kaasa ulatusliku uurimise. Need süüdistused muutsid ka paljud ROKi liikmed Sioni pakkumise vastu hapuks ja aitasid potentsiaalselt Torinol saada võõrustajaks.

ROKi peakorter Lausanne'is

Sümbolid

Olümpiamängude logo, mida tuntakse ka olümpiarõngaste nime all, koosneb viiest omavahel seotud rõngast ja esindab viie asustatud kontinendi (Ameerika, Aafrika, Aasia, Austraalia, Euroopa) ühtsust. Rõngaste värviline versioon - sinine, kollane, must, roheline ja punane - valge väljal moodustab olümpialipu. Lipp võeti kasutusele 1914. aastal, kuid esmakordselt lehvis see 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis, Belgias. Alates sellest ajast on lippu heisatud kõigil mängudel. Olümpiamoto on Citius, Altius, Fortius, mis on ladinakeelne väljend ja tähendab "kiirem, kõrgem, tugevam".

Enne iga mängu süüdatakse olümpiatuli Olümpias tseremoonial, mis kajastab vanakreeka rituaale. Naissoost esineja, kes tegutseb preestrina, süütab tõrviku päikese abil. Seejärel süütab naine esimese teatejooksja tõrviku. Olümpiatule stardipauk, mis viib leegi vastuvõtva linna olümpiastaadionile. Leek on olümpiasümbol alates 1928. aastast ja tõrvikutaevutus võeti kasutusele 1936. aasta suvemängudel.

Olümpiamaskott võeti kasutusele 1968. aastal. Maskott on kas looma- või inimfiguur, mis esindab võõrustajariigi kultuuripärandit.

Olümpialippu

Sümbolid

Olümpiamängude logo, mida tuntakse ka olümpiarõngaste nime all, koosneb viiest omavahel seotud rõngast ja esindab viie asustatud kontinendi (Ameerika, Aafrika, Aasia, Austraalia, Euroopa) ühtsust. Rõngaste värviline versioon - sinine, kollane, must, roheline ja punane - valge väljal moodustab olümpialipu. Lipp võeti kasutusele 1914. aastal, kuid esmakordselt lehvis see 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis, Belgias. Alates sellest ajast on lippu heisatud kõigil mängudel. Olümpiamoto on Citius, Altius, Fortius, mis on ladinakeelne väljend ja tähendab "kiirem, kõrgem, tugevam".

Enne iga mängu süüdatakse olümpiatuli Olümpias tseremoonial, mis kajastab vanakreeka rituaale. Naissoost esineja, kes tegutseb preestrina, süütab tõrviku päikese abil. Seejärel süütab naine esimese teatejooksja tõrviku. Olümpiatule stardipauk, mis viib leegi vastuvõtva linna olümpiastaadionile. Leek on olümpiasümbol alates 1928. aastast ja tõrvikutaevutus võeti kasutusele 1936. aasta suvemängudel.

Olümpiamaskott võeti kasutusele 1968. aastal. Maskott on kas looma- või inimfiguur, mis esindab võõrustajariigi kultuuripärandit.

Olümpialippu

Tseremooniad

Avamine

Nagu olümpiaharta ette näeb, moodustavad olümpiamängude avatseremoonia erinevad elemendid. Enamik neist rituaalidest kehtestati 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis. Tseremoonia algab tavaliselt võõrustajariigi lipu heiskamise ja tema hümni esitamisega. Seejärel esitleb vastuvõttev riik oma kultuuri esindavaid kunstinäidendeid muusika, laulu, tantsu ja teatri näol.

Pärast tseremoonia kunstilise osa lõppu suunduvad sportlased staadionile rahvuste kaupa rühmitatuna. Kreeka on traditsiooniliselt esimene riik, kes siseneb, et austada olümpiamängude algupära. Seejärel sisenevad riigid staadionile tähestikulises järjekorras vastavalt võõrustajariigi valitud keelele. Vastuvõtva riigi sportlased sisenevad alati viimasena. 2004. aasta suveolümpiamängudel, mida korraldati Ateenas, Kreekas. Kreeka lipp sisenes staadionile esimesena ja viimasena. Kui see sisenes staadionile teist korda, järgnesid sellele sportlased. Seejärel peetakse kõnesid, millega avatakse ametlikult mängud. Lõpuks ütlesid sportlased vande. Seejärel tuuakse olümpiatuli staadionile ja antakse edasi, kuni see jõuab viimase tõrvikukandja juurde, kes süütab katla.

Sulgemine

Olümpiamängude lõputseremoonia toimub pärast kõigi spordivõistluste lõppu. Iga osaleva riigi lipukandjad sisenevad staadionile. Neile järgnevad sportlased, kes sisenevad üheskoos, ilma rahvuslike erinevusteta. Kolm riigilippu heisatakse, samal ajal kui kõlavad vastavad hümnid. Kreeka lipp olümpiamängude sünnimaa auks. Praeguse võõrustajariigi lipp. Samuti heisatakse järgmiste suve- või taliolümpiamängude võõrustajariigi lipp. Korralduskomitee president ja ROKi president peavad oma lõpukõned. Mängud lõpetatakse ametlikult ja olümpiatuli kustutatakse. Antwerpeni tseremoonial (kuna see traditsioon sai alguse Antwerpenist) annab mänge korraldanud linna linnapea erilise olümpialipu üle ROKi presidendile. Seejärel annab president selle edasi järgmisi olümpiamänge korraldava linna linnapeale. Pärast neid kohustuslikke elemente tutvustab järgmine võõrustajariik end lühidalt oma kultuuri esindavate tantsu- ja teatrietendustega.

Medali üleandmine

Pärast iga olümpiavõistluse lõppu toimub medalitseremoonia. Võitja, teise ja kolmanda koha saanud võistleja või võistkond seisab kolmeastmelise poodiumi peal, et saada oma medalid. Pärast medalite jagamist ROKi liikme poolt heisatakse kolme medalivõitja riigilipud, samal ajal kui kõlab kuldmedali võitja riigi hümn.

Stseen 1984. aasta suveolümpiamängude avatseremoonial Los Angeleses


Sportlased kogunevad staadionil 2008. aasta suveolümpiamängude lõputseremoonia ajal


Medalitseremoonia 2008. aasta suveolümpiamängudel

Tseremooniad

Avamine

Nagu olümpiaharta ette näeb, moodustavad olümpiamängude avatseremoonia erinevad elemendid. Enamik neist rituaalidest kehtestati 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis. Tseremoonia algab tavaliselt võõrustajariigi lipu heiskamise ja tema hümni esitamisega. Seejärel esitleb vastuvõttev riik oma kultuuri esindavaid kunstinäidendeid muusika, laulu, tantsu ja teatri näol.

Pärast tseremoonia kunstilise osa lõppu suunduvad sportlased staadionile rahvuste kaupa rühmitatuna. Kreeka on traditsiooniliselt esimene riik, kes siseneb, et austada olümpiamängude algupära. Seejärel sisenevad riigid staadionile tähestikulises järjekorras vastavalt võõrustajariigi valitud keelele. Vastuvõtva riigi sportlased sisenevad alati viimasena. 2004. aasta suveolümpiamängudel, mida korraldati Ateenas, Kreekas. Kreeka lipp sisenes staadionile esimesena ja viimasena. Kui see sisenes staadionile teist korda, järgnesid sellele sportlased. Seejärel peetakse kõnesid, millega avatakse ametlikult mängud. Lõpuks ütlesid sportlased vande. Seejärel tuuakse olümpiatuli staadionile ja antakse edasi, kuni see jõuab viimase tõrvikukandja juurde, kes süütab katla.

Sulgemine

Olümpiamängude lõputseremoonia toimub pärast kõigi spordivõistluste lõppu. Iga osaleva riigi lipukandjad sisenevad staadionile. Neile järgnevad sportlased, kes sisenevad üheskoos, ilma rahvuslike erinevusteta. Kolm riigilippu heisatakse, samal ajal kui kõlavad vastavad hümnid. Kreeka lipp olümpiamängude sünnimaa auks. Praeguse võõrustajariigi lipp. Samuti heisatakse järgmiste suve- või taliolümpiamängude võõrustajariigi lipp. Korralduskomitee president ja ROKi president peavad oma lõpukõned. Mängud lõpetatakse ametlikult ja olümpiatuli kustutatakse. Antwerpeni tseremoonial (kuna see traditsioon sai alguse Antwerpenist) annab mänge korraldanud linna linnapea erilise olümpialipu üle ROKi presidendile. Seejärel annab president selle edasi järgmisi olümpiamänge korraldava linna linnapeale. Pärast neid kohustuslikke elemente tutvustab järgmine võõrustajariik end lühidalt oma kultuuri esindavate tantsu- ja teatrietendustega.

Medali üleandmine

Pärast iga olümpiavõistluse lõppu toimub medalitseremoonia. Võitja, teise ja kolmanda koha saanud võistleja või võistkond seisab kolmeastmelise poodiumi peal, et saada oma medalid. Pärast medalite jagamist ROKi liikme poolt heisatakse kolme medalivõitja riigilipud, samal ajal kui kõlab kuldmedali võitja riigi hümn.

Stseen 1984. aasta suveolümpiamängude avatseremoonial Los Angeleses


Sportlased kogunevad staadionil 2008. aasta suveolümpiamängude lõputseremoonia ajal


Medalitseremoonia 2008. aasta suveolümpiamängudel

Sport

Olümpiamängude programm koosneb 26 spordialast, 30 distsipliinist ja peaaegu 300 võistlusest. Näiteks maadlus on suveolümpia spordiala, mis koosneb kahest distsipliinist: Kreeka-rooma ja vabastiili. See on jaotatud neljateistkümneks võistluseks meestele ja neljaks võistluseks naistele. Iga võistlus esindab erinevat kaaluklassi. Suveolümpiamängude programmi kuulub 26 spordiala, taliolümpiamängude programmi aga 15 spordiala.

Olümpiaspordialasid juhivad rahvusvahelised spordialaliidud, mida ROK on tunnustanud kui nende spordialade ülemaailmset järelevalvet teostavat organisatsiooni. Rahvusvahelise Olümpiakomitee juures on esindatud 35 spordialaliitu. Olümpiamängude spordialade nimekirjas võib toimuda muudatusi. Spordialasid saab lisada või eemaldada nimekirjast ROKi liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

2002. aastal toimunud 114. ROKi kohtumisel piirati suvemängude programmi maksimaalselt 28 spordialale, 301 võistlusele ja 10 500 sportlasele. Kolm aastat hiljem, 117. ROKi istungil, tehti esimene suurem muudatus loetelus. Selle tulemusena eemaldati 2012. aasta Londoni mängude spordialade nimekirjast pesapall ja softball. Kuna kahe teise spordiala edendamises kokkuleppele ei jõutud, on 2012. aasta programmis vaid 26 spordiala. 2016. ja 2020. aasta mängudel naaseb maksimaalselt 28 spordiala, arvestades ragbi ja golfi lisandumist.

Amatöörlus ja professionaalsus

Spetsialistide väljajätmine põhjustas tänapäeva olümpiamängude ajaloos mitmeid vastuolusid. 1912. aasta viievõistluse ja kümnevõistluse olümpiavõitja Jim Thorpe jäeti ilma medalidest, kui selgus, et ta oli enne olümpiamänge mänginud poolprofessionaalset pesapalli. Tema medalid taastati 1983. aastal ROKi poolt kaastundlikel põhjustel. Kuna klassistruktuur arenes 20. sajandi jooksul, muutus amatöörsportlase kui aristokraatliku härrasmehe määratlus aegunuks. Riiklikult rahastatud "täistööajaga amatöörsportlase" teke idabloki riikides õõnestas veelgi puhta amatööride ideoloogiat, kuna see seadis lääneriikide isefinantseeritud amatöörid ebasoodsasse olukorda. Sellegipoolest pidas ROK kinni traditsioonilistest amatööride reeglitest.

Alates 1970ndatest aastatest kaotati olümpiahartast järk-järgult amatööridele esitatavad nõuded. Pärast 1988. aasta mänge otsustas ROK, et kõik professionaalsed sportlased võivad osaleda olümpiamängudel, kui rahvusvahelised spordiorganisatsioonid seda heaks kiidavad. Alates 2004. aastast on ainus spordiala, kus ei võistle profid, poks, kuigi ka selles spordialas on amatöörluse määratlus pigem võitlusreeglite kui tasustamise alusel, sest mõned poksijad saavad oma riiklikelt olümpiakomiteedelt rahalisi auhindu. Meeste jalgpallis (jalgpall) võivad olümpiaturniiril osaleda ainult kolm üle 23-aastast elukutselist mängijat ühe võistkonna kohta.

Alates 1998. aastast lubati NHL-i professionaalsetel mängijatel osaleda jäähokis (pildil 1998. aasta kuldmedalimäng Venemaa ja Tšehhi Vabariigi vahel).

Sport

Olümpiamängude programm koosneb 26 spordialast, 30 distsipliinist ja peaaegu 300 võistlusest. Näiteks maadlus on suveolümpia spordiala, mis koosneb kahest distsipliinist: Kreeka-rooma ja vabastiili. See on jaotatud neljateistkümneks võistluseks meestele ja neljaks võistluseks naistele. Iga võistlus esindab erinevat kaaluklassi. Suveolümpiamängude programmi kuulub 26 spordiala, taliolümpiamängude programmi aga 15 spordiala.

Olümpiaspordialasid juhivad rahvusvahelised spordialaliidud, mida ROK on tunnustanud kui nende spordialade ülemaailmset järelevalvet teostavat organisatsiooni. Rahvusvahelise Olümpiakomitee juures on esindatud 35 spordialaliitu. Olümpiamängude spordialade nimekirjas võib toimuda muudatusi. Spordialasid saab lisada või eemaldada nimekirjast ROKi liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

2002. aastal toimunud 114. ROKi kohtumisel piirati suvemängude programmi maksimaalselt 28 spordialale, 301 võistlusele ja 10 500 sportlasele. Kolm aastat hiljem, 117. ROKi istungil, tehti esimene suurem muudatus loetelus. Selle tulemusena eemaldati 2012. aasta Londoni mängude spordialade nimekirjast pesapall ja softball. Kuna kahe teise spordiala edendamises kokkuleppele ei jõutud, on 2012. aasta programmis vaid 26 spordiala. 2016. ja 2020. aasta mängudel naaseb maksimaalselt 28 spordiala, arvestades ragbi ja golfi lisandumist.

Amatöörlus ja professionaalsus

Spetsialistide väljajätmine põhjustas tänapäeva olümpiamängude ajaloos mitmeid vastuolusid. 1912. aasta viievõistluse ja kümnevõistluse olümpiavõitja Jim Thorpe jäeti ilma medalidest, kui selgus, et ta oli enne olümpiamänge mänginud poolprofessionaalset pesapalli. Tema medalid taastati 1983. aastal ROKi poolt kaastundlikel põhjustel. Kuna klassistruktuur arenes 20. sajandi jooksul, muutus amatöörsportlase kui aristokraatliku härrasmehe määratlus aegunuks. Riiklikult rahastatud "täistööajaga amatöörsportlase" teke idabloki riikides õõnestas veelgi puhta amatööride ideoloogiat, kuna see seadis lääneriikide isefinantseeritud amatöörid ebasoodsasse olukorda. Sellegipoolest pidas ROK kinni traditsioonilistest amatööride reeglitest.

Alates 1970ndatest aastatest kaotati olümpiahartast järk-järgult amatööridele esitatavad nõuded. Pärast 1988. aasta mänge otsustas ROK, et kõik professionaalsed sportlased võivad osaleda olümpiamängudel, kui rahvusvahelised spordiorganisatsioonid seda heaks kiidavad. Alates 2004. aastast on ainus spordiala, kus ei võistle profid, poks, kuigi ka selles spordialas on amatöörluse määratlus pigem võitlusreeglite kui tasustamise alusel, sest mõned poksijad saavad oma riiklikelt olümpiakomiteedelt rahalisi auhindu. Meeste jalgpallis (jalgpall) võivad olümpiaturniiril osaleda ainult kolm üle 23-aastast elukutselist mängijat ühe võistkonna kohta.

Alates 1998. aastast lubati NHL-i professionaalsetel mängijatel osaleda jäähokis (pildil 1998. aasta kuldmedalimäng Venemaa ja Tšehhi Vabariigi vahel).

Vastuolud

Boikottide

Paljud riigid on tahtlikult jätnud olümpiamängud ära, et teha poliitilisi avaldusi. Kõige kuulsamad näited olümpiamängude ärajäämise kohta toimusid 1980. ja 1984. aastal. Külma sõja vastased jätsid teineteise mängud vahele. 65 riiki keeldus 1980. aastal Moskva olümpiamängudel võistlemast Nõukogude Liidu sissetungi tõttu Afganistani. Nõukogude Liit ja 14 tema idabloki partnerit (v.a Rumeenia) jätsid vastukaaluks 1984. aasta Los Angelese olümpiamängud vahele. Riigid väitsid, et nad ei suuda tagada oma sportlaste turvalisust. Nõukogude ametnikud kaitsesid oma otsust mängudest loobuda, öeldes, et "Ameerika Ühendriikides õhutatakse šovinistlikke tundeid ja nõukogudevastast hüsteeriat".

Poliitika

Olümpiamänge on peaaegu algusest peale kasutatud poliitiliste ideoloogiate propageerimiseks. Natsi-Saksamaa soovis 1936. aasta olümpiamängude võõrustamisel kujutada natsionaalsotsialistlikku parteid heatahtlikuna ja rahuarmastavana. Mängude eesmärk oli ka näidata aaria (valge) rassi üleolekut. Seda eesmärki ei saavutatud osaliselt tänu selliste sportlaste saavutustele nagu Jesse Owens, kes võitis nendel olümpiamängudel neli kuldmedalit.

Üksikud sportlased on kasutanud olümpialava ka oma poliitilise tegevuskava edendamiseks. 1968. aasta suveolümpiamängudel Mexico Citys tegid kaks Ameerika kergejõustiklast, Tommie Smith ja John Carlos, kes saavutasid 200 meetri sprindis esikoha ja kolmanda koha, poodiumil musta võimu tervituse. Teiseks tulnud Peter Norman kandis Smithi ja Carlose'i toetuseks Olympic Project for Human Rights'i märki. ROKi president Avery Brundage käskis seejärel Ameerika Ühendriikidel kas saata need kaks sportlast koju või võtta kergejõustikuvõistkond tagasi. Ameerika Ühendriigid otsustasid paari koju saata.

Võimendavate ravimite kasutamine

20. sajandi alguses hakkasid paljud olümpiasportlased oma sportlike võimete parandamiseks uimasteid kasutama. Näiteks 1904. aasta mängude maratoni võitjale Thomas J. Hicksile andis tema treener stryhniini ja brändit. Ainus dopinguga seotud surmajuhtum olümpiamängudel leidis aset 1960. aasta Rooma mängudel. Jalgrattasõidu maanteesõidu ajal kukkus Taani jalgrattur Knud Enemark Jensen oma jalgrattalt ja suri hiljem. Kohtuekspertiisi käigus leiti, et ta oli amfetamiinide mõju all. 1960. aastate keskpaigaks hakkasid spordialaliidud keelustama sooritust parandavate ravimite kasutamist. ROK tegi sama 1967. aastal. ROK lõi 1999. aastal Maailma Antidopinguagentuuri. ROKi kehtestatud dopingukontrolli kord (mida nüüd tuntakse olümpiastandardina) on seadnud ülemaailmseks mõõdupuuks, mida teised spordialaliidud üle maailma püüavad jäljendada. Esimene olümpiasportlane, kelle dopinguproov oli positiivne, oli Rootsi viievõistleja Hans-Gunnar Liljenwall 1968. aasta suveolümpiamängudel, kes kaotas oma pronksmedali alkoholi tarvitamise tõttu.

Vägivald

Olümpiamängud ei ole maailmale püsivat rahu toonud, isegi mitte mängude ajal. Kolm olümpiamängu jäid sõja tõttu pidamata. 1916. aasta mängud jäid ära I maailmasõja tõttu ning 1940. ja 1944. aasta suve- ja talimängud jäid ära II maailmasõja tõttu. Ka terrorism on olümpiamänge ohustanud. 1972. aastal, kui suvemängud toimusid Lääne-Saksamaal Münchenis, võttis terrorirühmitus "Must september" pantvangi üksteist Iisraeli olümpiakoondise liiget. See sündmus on nüüdseks tuntud kui Müncheni veresaun. Terroristid tapsid kaks sportlast varsti pärast pantvangi võtmist ja tapsid ülejäänud üheksa ebaõnnestunud päästmiskatsel. Hukkus ka üks Saksa politseinik ja 5 terroristi. 1996. aasta suveolümpiamängude ajal Atlantas plahvatas Centennial Olympic Parkis pomm, mis tappis 2 ja vigastas veel 111 inimest. Eric Robert Rudolph kannab praegu pommiplahvatuse eest eluaegset vanglakaristust.

Kaart, millel on näidatud 1976. aasta (kollane), 1980. aasta (sinine) ja 1984. aasta (punane) suveolümpiamängud vahele jätnud riigid.


Jesse Owens poodiumil pärast kaugushüppe võitmist 1936. aasta suveolümpiamängudel


Thomas J. Hicks 1904. aasta suveolümpiamängudel maratoni joostes

Vastuolud

Boikottide

Paljud riigid on tahtlikult jätnud olümpiamängud ära, et teha poliitilisi avaldusi. Kõige kuulsamad näited olümpiamängude ärajäämise kohta toimusid 1980. ja 1984. aastal. Külma sõja vastased jätsid teineteise mängud vahele. 65 riiki keeldus 1980. aastal Moskva olümpiamängudel võistlemast Nõukogude Liidu sissetungi tõttu Afganistani. Nõukogude Liit ja 14 tema idabloki partnerit (v.a Rumeenia) jätsid vastukaaluks 1984. aasta Los Angelese olümpiamängud vahele. Riigid väitsid, et nad ei suuda tagada oma sportlaste turvalisust. Nõukogude ametnikud kaitsesid oma otsust mängudest loobuda, öeldes, et "Ameerika Ühendriikides õhutatakse šovinistlikke tundeid ja nõukogudevastast hüsteeriat".

Poliitika

Olümpiamänge on peaaegu algusest peale kasutatud poliitiliste ideoloogiate propageerimiseks. Natsi-Saksamaa soovis 1936. aasta olümpiamängude võõrustamisel kujutada natsionaalsotsialistlikku parteid heatahtlikuna ja rahuarmastavana. Mängude eesmärk oli ka näidata aaria (valge) rassi üleolekut. Seda eesmärki ei saavutatud osaliselt tänu selliste sportlaste saavutustele nagu Jesse Owens, kes võitis nendel olümpiamängudel neli kuldmedalit.

Üksikud sportlased on kasutanud olümpialava ka oma poliitilise tegevuskava edendamiseks. 1968. aasta suveolümpiamängudel Mexico Citys tegid kaks Ameerika kergejõustiklast, Tommie Smith ja John Carlos, kes saavutasid 200 meetri sprindis esikoha ja kolmanda koha, poodiumil musta võimu tervituse. Teiseks tulnud Peter Norman kandis Smithi ja Carlose'i toetuseks Olympic Project for Human Rights'i märki. ROKi president Avery Brundage käskis seejärel Ameerika Ühendriikidel kas saata need kaks sportlast koju või võtta kergejõustikuvõistkond tagasi. Ameerika Ühendriigid otsustasid paari koju saata.

Võimendavate ravimite kasutamine

20. sajandi alguses hakkasid paljud olümpiasportlased oma sportlike võimete parandamiseks uimasteid kasutama. Näiteks 1904. aasta mängude maratoni võitjale Thomas J. Hicksile andis tema treener stryhniini ja brändit. Ainus dopinguga seotud surmajuhtum olümpiamängudel leidis aset 1960. aasta Rooma mängudel. Jalgrattasõidu maanteesõidu ajal kukkus Taani jalgrattur Knud Enemark Jensen oma jalgrattalt ja suri hiljem. Kohtuekspertiisi käigus leiti, et ta oli amfetamiinide mõju all. 1960. aastate keskpaigaks hakkasid spordialaliidud keelustama sooritust parandavate ravimite kasutamist. ROK tegi sama 1967. aastal. ROK lõi 1999. aastal Maailma Antidopinguagentuuri. ROKi kehtestatud dopingukontrolli kord (mida nüüd tuntakse olümpiastandardina) on seadnud ülemaailmseks mõõdupuuks, mida teised spordialaliidud üle maailma püüavad jäljendada. Esimene olümpiasportlane, kelle tulemusnäitajad olid positiivsed, oli Rootsi viievõistleja Hans-Gunnar Liljenwall 1968. aasta suveolümpiamängudel, kes kaotas oma pronksmedali alkoholi tarvitamise tõttu.

Vägivald

Olümpiamängud ei ole maailmale püsivat rahu toonud, isegi mitte mängude ajal. Kolm olümpiamängu jäid sõja tõttu pidamata. 1916. aasta mängud jäid ära I maailmasõja tõttu ning 1940. ja 1944. aasta suve- ja talimängud jäid ära II maailmasõja tõttu. Ka terrorism on olümpiamänge ohustanud. 1972. aastal, kui suvemängud toimusid Lääne-Saksamaal Münchenis, võttis terrorirühmitus "Must september" pantvangi üksteist Iisraeli olümpiakoondise liiget. See sündmus on nüüdseks tuntud kui Müncheni veresaun. Terroristid tapsid kaks sportlast varsti pärast pantvangi võtmist ja tapsid ülejäänud üheksa ebaõnnestunud päästmiskatsel. Hukkus ka üks Saksa politseinik ja 5 terroristi. 1996. aasta suveolümpiamängude ajal Atlantas plahvatas Centennial Olympic Parkis pomm, mis tappis 2 ja vigastas veel 111 inimest. Eric Robert Rudolph kannab praegu pommiplahvatuse eest eluaegset vanglakaristust.

Kaart, millel on näidatud 1976. aasta (kollane), 1980. aasta (sinine) ja 1984. aasta (punane) suveolümpiamängud vahele jätnud riigid.


Jesse Owens poodiumil pärast kaugushüppe võitmist 1936. aasta suveolümpiamängudel


Thomas J. Hicks 1904. aasta suveolümpiamängudel maratoni joostes

Vastuvõtvad riigid ja linnad

Olümpiamängude võõrustav linn valitakse seitse aastat enne üritust. Valikumenetlus toimub kahes etapis, mis kestavad kaks aastat. Protsess algab, kui linn, kes soovib mänge võõrustada, esitab taotluse oma riigi olümpiarühmale. Kui samast riigist esitab oma rahvuslikule koondisele ettepaneku rohkem kui üks linn, valib rahvuslik rühm, milline linn kandideerib võõrustajaks. Esimene samm pärast tähtaja möödumist (teatada ROKile, et soovite mänge korraldada) on paluda linnadel täita küsimustik, mis hõlmab paljusid olümpiamängude korraldamise põhipunkte. Täidetud küsimustike hindamine rühma poolt annab ROKile ettekujutuse iga linna projektist ja nende potentsiaalist olümpiamängude võõrustamiseks. Selle hinnangu alusel valib ROK välja taotlejad, kes pääsevad edasi kandideerimise etappi.

Kui kandidaatlinnad on välja valitud, peavad nad esitama oma projekti suurema esitluse ROKile osana kandideerimistoimikust. Iga linna analüüsib hindamisrühm. See rühm külastab ka linnu. Rühm esitab aruande oma järelduste kohta kuu aega enne ROKi lõplikku otsust. Intervjuu käigus peab kandidaatlinn ka tagama, et ta suudab mänge rahastada. Kokkutulnud ROKi liikmed hääletavad lõplikult võõrustajaks oleva linna üle.

2016. aastaks on olümpiamänge võõrustanud 44 linna 23 riigis. Ameerika Ühendriigid on korraldanud neli suve- ja neli taliolümpiamängu, rohkem kui ükski teine riik. Suveolümpiamängude võõrustajariikidest on Ühendkuningriik olnud kolme mängu võõrustaja ning korraldas oma kolmandad olümpiamängud 2012. aastal Londonis. Saksamaa, Austraalia, Prantsusmaa ja Kreeka on teised riigid, kes on korraldanud suveolümpiamänge kaks korda. Olümpiamängude võõrustajatest on ainult Los Angeles, Pariis, Ateena ja London olnud olümpiamängude võõrustajaks rohkem kui üks kord, kusjuures igaühel neist on see au olnud kaks korda. Londonis 2012. aastal toimunud mängude tõttu on Briti pealinnal nüüdisaegsete olümpiamängude võõrustajaks kolm korda, mis on rohkem kui ühelgi teisel linnal. Pariis on teine linn, mis võõrustab moodsaid olümpiamänge kolm korda 2024. aastal, Los Angeles on kolmas linn 2028. aastal.

Taliolümpiamänge on Prantsusmaa korraldanud kolm korda, Šveits, Austria, Norra, Jaapan ja Itaalia aga kaks korda. Viimased mängud toimusid Pyeongchangis, mis on Lõuna-Korea esimesed taliolümpiamängud ja kokkuvõttes teised. Järgmised talimängud toimuvad 2022. aastal Hiinas Pekingis, mis on esimene kord, kui see riik on võõrustajaks.

Ja noorte olümpiamängud eraldi nimekirjas.

Olümpiamängude võõrustajaks olevad linnad
Aasta	Suveolümpiamängud		Taliolümpiamängud
	Olümpiaad	Vastuvõttev linn	Ei.	Vastuvõttev linn
1896	I	Ateena, Kreeka
1900	II	Pariis, Prantsusmaa
1904	III	St. Louis, Ameerika Ühendriigid
1906	III	Ateena, Kreeka
1908	IV	London, Ühendkuningriik
1912	V	Stockholm, Rootsi
1916	VI	Berliin, Saksamaa →Põhjendati I maailmasõja tõttu.
1920	VII	Antwerpen, Belgia
1924	VIII	Pariis, Prantsusmaa	I	Chamonix, Prantsusmaa
1928	IX	Amsterdam, Holland	II	St. Moritz, Šveits
1932	X	Los Angeles, Ameerika Ühendriigid	III	Lake Placid, Ameerika Ühendriigid
1936	XI	Berliin, Saksamaa	IV	Garmisch-Partenkirchen, Saksamaa
1940	XII	Tokyo, Jaapan → Helsingi, Soome →Põhjendati II maailmasõja tõttu.	V	Sapporo, Jaapan → St. Moritz, Šveits → Garmisch-Partenkirchen, Saksamaa →Põhjendati II maailmasõja tõttu.
1944	XIII	London, Ühendkuningriik →Panekueeritud Teise maailmasõja tõttu.	V	Cortina d'Ampezzo, Itaalia →Puhkus ära II maailmasõja tõttu.
1948	XIV	London, Ühendkuningriik	V	St. Moritz, Šveits
1952	XV	Helsingi, Soome	VI	Oslo, Norra
1956	XVI	Melbourne, Austraalia + Stockholm, Rootsi	VII	Cortina d'Ampezzo, Itaalia
1960	XVII	Rooma, Itaalia	VIII	Squaw Valley, Ameerika Ühendriigid
1964	XVIII	Tokyo, Jaapan	IX	Innsbruck, Austria
1968	XIX	Mexico City, Mehhiko	X	Grenoble, Prantsusmaa
1972	XX	München, Lääne-Saksamaa	XI	Sapporo, Jaapan
1976	XXI	Montreal, Kanada	XII	Denver, Ameerika Ühendriigid → Innsbruck, Austria
1980	XXII	Moskva, Nõukogude Liit	XIII	Lake Placid, Ameerika Ühendriigid
1984	XXIII	Los Angeles, Ameerika Ühendriigid	XIV	Sarajevo, Jugoslaavia
1988	XXIV	Seoul, Lõuna-Korea	XV	Calgary, Kanada
1992	XXV	Barcelona, Hispaania	XVI	Albertville, Prantsusmaa
1994			XVII	Lillehammer, Norra
1996	XXVI	Atlanta, Ameerika Ühendriigid
1998			XVIII	Nagano, Jaapan
2000	XXVII	Sydney, Austraalia
2002			XIX	Salt Lake City, Ameerika Ühendriigid
2004	XXVIII	Ateena, Kreeka
2006			XX	Torino, Itaalia
2008	XXIX	Peking, Hiina
2010			XXI	Vancouver, Kanada
2012	XXX	London, Ühendkuningriik
2014			XXII	Sotši, Venemaa
2016	XXXI	Rio de Janeiro, Brasiilia
2018			XXIII	Pyeongchang, Lõuna-Korea
2020	XXXII	Tokyo, Jaapan
2022			XXIV	Peking, Hiina
2024	XXXIII	Pariis, Prantsusmaa
2026			XXV	Milano, Itaalia
2028	XXXIV	Los Angeles, Ameerika Ühendriigid

Taliolümpiamängude asukohtade kaart. Riigid, kus on toimunud üks taliolümpia, on rohelise tooniga, riigid, kus on toimunud kaks või enam taliolümpiat, on sinise tooniga.

Vastuvõtvad riigid ja linnad

Olümpiamängude võõrustav linn valitakse seitse aastat enne üritust. Valikumenetlus toimub kahes etapis, mis kestavad kaks aastat. Protsess algab, kui linn, kes soovib mänge võõrustada, esitab taotluse oma riigi olümpiarühmale. Kui samast riigist esitab oma rahvuslikule koondisele ettepaneku rohkem kui üks linn, valib rahvuslik rühm, milline linn kandideerib võõrustajaks. Esimene samm pärast tähtaja möödumist (teatada ROKile, et soovite mänge korraldada) on paluda linnadel täita küsimustik, mis hõlmab paljusid olümpiamängude korraldamise põhipunkte. Täidetud küsimustike hindamine rühma poolt annab ROKile ettekujutuse iga linna projektist ja nende potentsiaalist olümpiamängude võõrustamiseks. Selle hinnangu alusel valib ROK välja taotlejad, kes pääsevad edasi kandideerimise etappi.

Kui kandidaatlinnad on välja valitud, peavad nad esitama oma projekti suurema esitluse ROKile osana kandideerimistoimikust. Iga linna analüüsib hindamisrühm. See rühm külastab ka linnu. Rühm esitab aruande oma järelduste kohta kuu aega enne ROKi lõplikku otsust. Intervjuu käigus peab kandidaatlinn ka tagama, et ta suudab mänge rahastada. Lõplik hääletus korraldava linna üle toimub kokkutulnud ROKi liikmete poolt.

2016. aastaks on olümpiamänge võõrustanud 44 linna 23 riigis. Ameerika Ühendriigid on korraldanud neli suve- ja neli taliolümpiamängu, rohkem kui ükski teine riik. Suveolümpiamängude võõrustajariikidest on Ühendkuningriik olnud kolme mängu võõrustaja ning korraldas oma kolmandad olümpiamängud 2012. aastal Londonis. Saksamaa, Austraalia, Prantsusmaa ja Kreeka on teised riigid, kes on korraldanud suveolümpiamänge kaks korda. Olümpiamängude võõrustajatest on ainult Los Angeles, Pariis, Ateena ja London olnud olümpiamängude võõrustajaks rohkem kui üks kord, kusjuures igaühel neist on see au olnud kaks korda. Londonis 2012. aastal toimunud mängude tõttu on Briti pealinnal nüüdisaegsete olümpiamängude võõrustajaks kolm korda, mis on rohkem kui ühelgi teisel linnal. Pariis on teine linn, mis võõrustab moodsaid olümpiamänge kolm korda 2024. aastal, Los Angeles on kolmas linn 2028. aastal.

Taliolümpiamänge on Prantsusmaa korraldanud kolm korda, Šveits, Austria, Norra, Jaapan ja Itaalia aga kaks korda. Viimased mängud toimusid Pyeongchangis, mis on Lõuna-Korea esimesed taliolümpiamängud ja kokkuvõttes teised. Järgmised talimängud toimuvad 2022. aastal Hiinas Pekingis, mis on esimene kord, kui see riik on võõrustajaks.

Ja noorte olümpiamängud eraldi nimekirjas.

Olümpiamängude võõrustajaks olevad linnad
Aasta	Suveolümpiamängud		Taliolümpiamängud
	Olümpiaad	Vastuvõttev linn	Ei.	Vastuvõttev linn
1896	I	Ateena, Kreeka
1900	II	Pariis, Prantsusmaa
1904	III	St. Louis, Ameerika Ühendriigid
1906	III	Ateena, Kreeka
1908	IV	London, Ühendkuningriik
1912	V	Stockholm, Rootsi
1916	VI	Berliin, Saksamaa →Põhjendati I maailmasõja tõttu.
1920	VII	Antwerpen, Belgia
1924	VIII	Pariis, Prantsusmaa	I	Chamonix, Prantsusmaa
1928	IX	Amsterdam, Holland	II	St. Moritz, Šveits
1932	X	Los Angeles, Ameerika Ühendriigid	III	Lake Placid, Ameerika Ühendriigid
1936	XI	Berliin, Saksamaa	IV	Garmisch-Partenkirchen, Saksamaa
1940	XII	Tokyo, Jaapan → Helsingi, Soome →Põhjendati II maailmasõja tõttu.	V	Sapporo, Jaapan → St. Moritz, Šveits → Garmisch-Partenkirchen, Saksamaa →Põhjendati II maailmasõja tõttu.
1944	XIII	London, Ühendkuningriik →Panekueeritud Teise maailmasõja tõttu.	V	Cortina d'Ampezzo, Itaalia →Puhkus ära II maailmasõja tõttu.
1948	XIV	London, Ühendkuningriik	V	St. Moritz, Šveits
1952	XV	Helsingi, Soome	VI	Oslo, Norra
1956	XVI	Melbourne, Austraalia + Stockholm, Rootsi	VII	Cortina d'Ampezzo, Itaalia
1960	XVII	Rooma, Itaalia	VIII	Squaw Valley, Ameerika Ühendriigid
1964	XVIII	Tokyo, Jaapan	IX	Innsbruck, Austria
1968	XIX	Mexico City, Mehhiko	X	Grenoble, Prantsusmaa
1972	XX	München, Lääne-Saksamaa	XI	Sapporo, Jaapan
1976	XXI	Montreal, Kanada	XII	Denver, Ameerika Ühendriigid → Innsbruck, Austria
1980	XXII	Moskva, Nõukogude Liit	XIII	Lake Placid, Ameerika Ühendriigid
1984	XXIII	Los Angeles, Ameerika Ühendriigid	XIV	Sarajevo, Jugoslaavia
1988	XXIV	Seoul, Lõuna-Korea	XV	Calgary, Kanada
1992	XXV	Barcelona, Hispaania	XVI	Albertville, Prantsusmaa
1994			XVII	Lillehammer, Norra
1996	XXVI	Atlanta, Ameerika Ühendriigid
1998			XVIII	Nagano, Jaapan
2000	XXVII	Sydney, Austraalia
2002			XIX	Salt Lake City, Ameerika Ühendriigid
2004	XXVIII	Ateena, Kreeka
2006			XX	Torino, Itaalia
2008	XXIX	Peking, Hiina
2010			XXI	Vancouver, Kanada
2012	XXX	London, Ühendkuningriik
2014			XXII	Sotši, Venemaa
2016	XXXI	Rio de Janeiro, Brasiilia
2018			XXIII	Pyeongchang, Lõuna-Korea
2020	XXXII	Tokyo, Jaapan
2022			XXIV	Peking, Hiina
2024	XXXIII	Pariis, Prantsusmaa
2026			XXV	Milano, Itaalia
2028	XXXIV	Los Angeles, Ameerika Ühendriigid

Taliolümpiamängude asukohtade kaart. Riigid, kus on toimunud üks taliolümpia, on rohelise tooniga, riigid, kus on toimunud kaks või enam taliolümpiat, on sinise tooniga.

Seotud leheküljed

• Paraolümpiamängud
• Eriolümpia
• Maailma mängud
• Noorte olümpiamängud

Seotud leheküljed

• Paraolümpiamängud
• Eriolümpia
• Maailma mängud
• Noorte olümpiamängud