Osmanite impeerium (1299–1923): ajalugu, valitsejad ja haldus
Ülevaade Osmanite impeeriumi (1299–1923) ajaloost, valitsejatest (Osman I, Suleiman), halduskorraldusest ja lagunemisest – põhjalik, kompaktne ja usaldusväärne juhis.
Osmanite impeerium, ametlikult Osmanite Kõrgeim riik (osmani türgi keeles:دولت عالیه عثمانیه), oli 1299-1923 kestnud impeerium. Selle keskuseks oli Türgi ja see kontrollis Vahemere ida- ja lõunapoolseid maid. Impeeriumi asutas Osman I umbes 1299. aastal ja see oli kõige võimsam umbes aastatel 1400-1600, mil ta kontrollis kaubandust ja poliitikat Kagu-Euroopas, Edela-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Suleiman Suurepärane oli üks võimsamaid valitsejaid.
Ajalugu lühidalt
Osmanite riigi algus on seotud väikese Türgi beilike (riigi) tõusuga Anatoolia lääneosas. 14.–15. sajandil laienes impeerium järk-järgult Balkani ja Lähis-Ida suunas. 1453. aastal vallutas keiser Mehmed II Konstantinoopoli, mis muutus pealinnaks ning andis impeeriumile uue geopoliitilise tähtsuse. 16. sajandil, Selim I ja Suleiman I valitsemise ajal, saavutati suurima ulatuse ja võimu tase: osmanid kontrollisid olulisi kaubateid ja strateegilisi linnu Euroopas, Aasias ja Aafrikas.
Valitsejad ja perioodid
Impeeriumi ajaloos eristatakse mitut tähtsat perioodi ja valitsejate perekonda. Mõned märkimisväärsed valitsejad ja sündmused:
- Osman I – riigi asutaja;
- Orhan ja Murad I – laienesid Balkani suunas;
- Bayezid I – enne Timur Lenkiga toimunud lahingut (Ankara 1402);
- Mehmed II – Konstantinoopoli vallutaja (1453);
- Selim I – laienes idapoole (Süüria, Egiptus) ja sai kaitsjaks pühadele moslemiriikidele;
- Suleiman I (Suurepärane) – õigussüsteemi ja sõjalise tugevuse tipp;
- 19. sajandi ja 20. sajandi alguse reformijad ning poliitilised juhid, sh Abdülmecid II, Abdülhamid II ja viimased sultanid, kelle valitsemisega kaasnesid moderniseerimise katsed ja poliitiline vastuolu.
Haldus ja ühiskond
Impeerium oli koostatud vallutatud aladest ja nende kohaliku valitsemisega tegeleti mitmeastmelise haldussüsteemiga. Kubernerid (sarnased pasa või bei tiitliga) esindasid keskset võimu provintsides. Haldussüsteemid ja maksukorraldus muutusid aja jooksul:
- Timiir-süsteem (timar) andis sõduritele maamaksutulu;
- Provintside jagunemine: sanjakid, eyaletid ja hiljem (19. sajandi reformidega) vilayet'id;
- Religioossed ja etnilised kogukonnad töötasid sageli läbi millet-süsteemi, mis andis religioonipõhiseid autonoomseid õigusi kirikutele ja kogukondadele;
- Kesksed institutsioonid: sultan ja porte (Suur Port), ülemus (ulema), sõjaväeline eliit (nt janitsarid enne nende likvideerimist 1826) ning tsiviilametnikud.
Sõjavägi, majandus ja kultuur
Osmanite impeeriumil oli tugev sõjalaevastik ja ratsaväe-traditsioon, mis võimaldas pikemat laienemist. Majandus põhines põllumajandusel, maksusüsteemil, käsitööl ja kontrollil oluliste kaubateede üle Vahemere, Musta mere ning Ida-Lääne suunases. Mitmekesine ühiskond koosnes moslemistest, kreeklastest, bulgaarlastest, serblastest, juutidest, armeenlastest ja paljudest teistest rahvustest ning religioonidest, millel olid oma õigussüsteemid ja keeled.
Reformid ja moderniseerimine
19. sajandil puhkes impeeriumis reformide laine, mille eesmärgiks oli sõjaväe, halduse ja majanduse moderniseerimine ning riigi säilitamine Euroopa suurvõimude surve tingimustes. Olulised etapid:
- Tanzimat (1839–1876) – reformide kogum, mis püüdis kehtestada õiguslikku võrdsust, tsentraliseerida haldust ja uuendada armee;
- 1830.–1870. aastad – Egiptuse linnapea Muhammad Ali pasa (mainitud ka 19. sajandi alguses) tõusis isevalitsejaks ja viis läbi oma moderniseerimisprogrammi, muutes Egiptuse de facto iseseisvaks impeeriumi osaks;
- 1864. aasta vilayet-seadus ja teised haldusreformid muutsid provintside korraldust;
- Majanduslik sõltuvus Euroopa kapitalist ja “kapitulatsioonide” lepingud andsid lääneriikidele privileege Impeeriumi majanduses, mis omakorda vähendas kohaliku keskvõimu autonoomiat.
Langus ja lagunemine
Hilisematel sajanditel hakkas Osmanite riik nõrgenema mitmel põhjusel: sõjaline ja tehnoloogiline mahajäämus Euroopa riikide ees, sisemised reformivõitlused, rahvuslike liikumiste tõus Balkanil ning suurvõimude geopoliitiline sekkumine. 19. sajandi lõpul hakati impeeriumi nimetama “Euroopa haige meheks”.
Esimese maailmasõja ajal astus impeerium 1914. aastal sisse Keskriikide poole. Sõja kaotus viis okupatsioonini ja territooriumi mahakandmiseni. 1920. aasta Versailles' ja Sevres' läbirääkimised ning seejärel rahvuslaste juhitud sõjaline vastuhakk Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel viisid lõpliku ümberkujundamiseni: Osmanite sultanaat kaotati 1922. aastal ja Türki Vabariik kuulutati välja 1923. aastal (rahvusvaheliselt kinnitati uusi piire 1923. aasta Lausanne' rahulepinguga).
Pärand ja tähtsus
Osmanite impeeriumi pärand on laiapõhjaline: see mõjutas Lähis-Ida, Balkani ja Põhja-Aafrika poliitikat, kultuuri, õigussüsteeme ja arhitektuuri. Linearne üleminek impeeriumist rahvusriigini 20. sajandi alguses mõjutas kaasaegset geopoliitikat, rahvuslikke liikumisi ning piiride kujunemist regioonis. Impeeriumi ajalugu peegeldab nii kultuuride segunemist kui ka keerulist vastastikust sõltuvust Euroopa ja Aasia suurvõimude vahel.
Ajalugu
Osmani impeeriumi asutas Osman I 1299. aastal. Tema poeg Orhan vallutas Bütsantsilt Osmani impeeriumi esimese pealinna Bursat. Hilisematel 1300. aastatel hakkasid osmanid võimu tugevdama, eriti Balkanil, kus Serbia sai 1389. aastal Kosovo Polje lahingus lüüa sultan Murad I. Murad suri lahingus ja Bayezid I võttis võimu üle. 1396. aasta Nikopoli lahingus löödi Lääne-Euroopa suur ristisõda. Vaatamata sellele võidule kukutas Bayezid 1402. aastal Ankaras toimunud lahingus Tamerlani. Tema puudumise tõttu algas kodusõda, mida nimetatakse Osmanite interregnumiks. Mehmed Çelebi võitis ja temast sai Mehmed I. Tema poeg Murad II pidi võitlema Bütsantsi toetatud troonipüüdjatega. Ta kostis rünnakuga Konstantinoopolile ja Veneetsia aitas bütsantslasi. Murad võitis neid Thessalonikis ja alistas ka Karamanide beyliki (vürstiriigi). Samuti võitis ta 1444. aastal Varnas Ungari, Poola ja Valakia. Ungari kindral Johannes Hunyadi üritas türklaste võitmist, kuid kaotas 1448. aastal.
Mehmed Vallutaja vallutas Konstantinoopoli 29. mail 1453. aastal. Ta alistas ka Albaania ja laiendas sallivust õigeusu kiriku suhtes. Mehmed jätkas oma laienemist koos oma poja Bayezid II-ga. Selim I vallutas Egiptuse ja Levandi, mida valitsesid mamelukid, 1517. aasta alguses. Samuti hävitas ta 1514. aastal Tšaldiranis Safaviidide pärslased. Osmanid olid oma laienemise tõttu tülis ka Portugaliga. Tema poeg Suleiman Suurepärane vallutas 1526. aastal pärast Mohácsi lahingut Belgradi ja suurema osa Ungarist. Tema Viini piiramine löödi 1529. aastal sügavalt lõhestatud Püha Rooma keisririigi poolt tagasi. Transilvaania, Valahhia ja Moldaavia said varsti pärast seda Osmanite impeeriumi alluvusse. Idas vallutasid Osmanid Bagdadi Safaviididelt ja jagasid nendega Kaukaasia. Vahepeal liitus Suleiman Habsburgide vastastikusest vihkamisest tulenevalt Prantsusmaa Franciscus I-ga. See tõi kaasa Osmanite tegevuse Vahemere piirkonnas, kus lõpuks vallutati Rhodos, Tunis, Alžiir ja Tripoli. Barbarossa Hayreddin juhtis Osmanite edasitungi. 1566. aastal suri Suleiman ja paljud ajaloolased peavad seda Osmanite seisaku alguseks.
Osmanid kaotasid sõja Lepanto lahingus 1571. aastal Hispaania Filip II ja tema Püha Liiga poolt. Osmanid taastusid kiiresti, vallutades Veneetsialt Küprose. See lüüasaamine purustas aga müüdi Osmanite võitmatusest. Järgmise 30 aasta jooksul kannatasid osmanid mitmeid kaotusi: pikk sõda Austriaga lõppes patiseisuga ja Safaviidid tungisid Osmanite idapoolsetesse provintsidesse. Murad IV vallutas Iraagi ja Kaukaasia tagasi Pärsialt. "Naiste sultanaat" sai Osmanite impeeriumi epiteediks pärast seda, kui abikaasad Kösem Sultan ja Turhan Sultan said impeeriumis tähtsaks, tehes mõnikord majandusotsuseid sultani asemel. Köprülüside juhtimisel võttis ka suurvisiir suuremat rolli. Kreeta vallutati Veneetsialt ja Lõuna-Ukraina vallutati Poolalt. Suurvisiir Kara Mustafa paša avas aga Viini rünnates hoolimatult impeeriumi rünnakule. Austerlased, poolakad, venelased ja venelased ründasid Osmaneid tagasi suures Türgi sõjas. Austria ja Poola ründasid ülekaalulisi türklasi Ungaris ja Transilvaanias, samal ajal kui Venemaa vasardas Krimmi. Veneetsia asus Kreekat ründama. Sõdivad pooled sõlmisid Karlowitzi lepingu, millega loovutati Ungari ja Transilvaania Austriale, Podoolia (Lõuna-Ukraina) Poolale, Morea (Lõuna-Kreeka) Veneetsiale ja Aasov (Musta mere sadam) Venemaale.
Venemaa ja Rootsi läksid sõtta ja Osmanid sekkusid. Nad vallutasid Asovi tagasi ja sõlmisid seejärel rahu. Austria, Venemaa, Veneetsia ja Türgi pidid mitu korda sõdima. Aastaks 1739 olid Osmanid tegelikult Morea ja Serbia tagasi vallutanud. 1740. ja 1750. aastatel hakkasid osmanid oma sõjaväge moderniseerima, kuid 1760. aastatel läksid osmanid taas venelastega sõtta. Venemaa hõivas 1783. aastal Krimmi ja väitis, et Osmanite impeeriumis elavad õigeusklikud on Venemaa kaitse all. Selim III jätkas sõjaväe moderniseerimist, kuid janitsaarikorpus (eliitväed) mässas. Napoleon ründas Egiptust, kuid britid lükkasid selle tagasi.
Serbia mässas ja saavutas 1815. aastal nominaalse iseseisvuse, kuid nad olid endiselt Osmanite impeeriumi vasallid. Kreeka saavutas oma iseseisvuse pärast pikka iseseisvussõda aastatel 1821-1829. Al-Saudide perekond mässas 1811. aastal wahhabiidi sekti toetusel. Seejärel oleks Egiptus Muhammad Ali juhtimisel peaaegu vallutanud Konstantinoopoli, kuid venelased lükkasid nad tagasi. Egiptlased leppisid Levantiga ja osmanid püüdsid seda tagasi vallutada. Nad said rängalt lüüa. Türgit nimetati oma ebakompetentsuse tõttu rahvusvahelistes suhetes "Euroopa haigeks meheks".
Langus ja reform
Ottomani tantsimati periood tõi kaasa reformid: võeti kasutusele ajateenistus, loodi keskpank, homoseksuaalsus dekriminaliseeriti, seadus ilmalikustati ja gildid asendati tehastega. Impeeriumi kristlik osa muutus palju arenenumaks kui moslemi osa ja see lõhe tekitas pingeid. Vahepeal, 1850. aastatel, kaitsesid britid ja prantslased Osmanite impeeriumi Krimmi sõjas. Osmanite võlad viisid pankrotti ning Euroopa riigid hakkasid andma laene ja kontrollima impeeriumi rahandust. Mis veelgi hullem, osmanid alustasid sõda Venemaaga Bulgaaria iseseisvuse pärast. 1878. aasta Berliini kongressil saavutasid Rumeenia, Serbia ja Montenegro täieliku iseseisvuse. Bulgaaria jäi Osmanite impeeriumi vasalliks. Britid vallutasid Küprose ja 1882. aastal Egiptuse.
1908. aastal toimus noortürklaste revolutsioon. Abdul Hamid II loobus ametist ja Mehmed V astus ametisse. Bulgaaria sai iseseisvaks ja Austria tungis samal aastal Bosniasse. 1912. aastal kaotasid osmanid Liibüa itaallastele. Järgnenud Balkani sõdades kaotasid Osmanid kõik oma Euroopa alad, välja arvatud Ida-Traakia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Bulgaaria ühinenud jõududele. Teine Balkani sõda võimaldas osmanitel rünnata Bulgaariat koos Rumeenia, Serbia, Montenegro ja Kreekaga. Nende võit tähendas vähe. Rahutused jätkusid 1909. aasta noortürklaste riigipöörde ja kolme järgneva 1909. aasta riigipöörde vastupealetungiga. 1914. aastal kuulutasid Osmanid täiesti desorganiseerituna Venemaale sõja. Suurbritannia ja Prantsusmaa astusid osmanitega sõda ja I maailmasõda oli jõudnud Türgisse.
Osmanite varajane käitumine sõjas ei olnud tegelikult täiesti taunitav. Gallipoli lahingu võitsid osmanid osaliselt tänu Briti komandöride täielikule ebakompetentsusele. Ka Al-Kuti võitsid osmanid, kuigi see kaotati hiljem. 1915. aastal algas armeenlaste genotsiid, üks rängemaid massimõrvu ajaloos. Sihtmärkideks olid armeenlased, assüürlased, kreeklased ja teised. Neist rahvustest hukkus koguni 2,5 miljonit. Osmanite impeerium lagunes iseenda peale pärast araablaste ülestõusu 1916. aastal Briti abiga. Osmanid langesid pärast Siinai, Palestiina, Iraagi, Süüria ja lõpuks ka Anatoolia enda langemist. Osmanid alistusid 1918. aastal.
Türgi Vabadussõda peeti sultani, Kreeka, Armeenia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia vastu. Türgi rahvuslik liikumine võitis Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel ja asutati Türgi Vabariik. 1923. aastal lakkas Osmanite impeerium olemast.
Sultani perekond
Impeerium oli pärilik monarhia. Valitseja tiitel oli "sultan". Impeeriumi algusaastatel saadeti šahzadasid, sultani poegi, impeeriumi eri osadesse (sanjakid), et nad saaksid valitsemiskogemusi. Hiljem võisid nad olla kandidaadid sultanaadi ja kalifaadi ametikohale.
Pärast Ahmedi muutis see süsteem. Uues süsteemis hoidis sultan oma meessoost sugulasi lukus väikeses korteris, mida kutsuti kafes'iks, kus nad ei saanud kunagi näha välismaailma ja seega ei saanud temalt võimu võtta. Sageli lasi uus sultan oma meessoost sugulased tappa, mis oli lihtsam lahendus, sest see kõrvaldas konkurentsi sultanaadi pärast ja takistas mässuliste liikumist. Tema haaremi naised taotlesid aga sageli suuremat staatust ja mõju ning sultani emast võis saada võimas poliitiline jõud impeeriumis. Iga ema haaremis püüdis teha oma pojast järgmise sultani, sest nad teadsid, et kui ta seda ei tee, tapetakse ta tõenäoliselt.
Sultanid kaotasid järk-järgult oma võime kaugete territooriumide hästi valitseda. Kaugemal asuvad valitsejad tegid, mida nad tahtsid, ja kehtestasid oma seadusi, selle asemel et kuuletuda sultanile. Lõpuks oli Osmanite impeerium nii väsinud ja korrumpeerunud, et see oli valmis kokku varisema.
Capital
Bursa oli Osmanite impeeriumi esimene pealinn. Edirne Traakias sai 1365. aastal Osmanite impeeriumi pealinnaks, kuni türklased vallutasid Istanbuli ja sellest sai impeeriumi lõplik pealinn.
Vassali riigid
Paljud kohad olid pigem impeeriumi vasallriigid kui otsese valitsemise all. Nende hulka kuulusid Transilvaania, Moldaavia, Valahhia (millest hiljem sai Rumeenia), Kaukaasia (Gruusia, Dagestan ja Tšetšeenia). Nende valitsejad said Osmanite impeeriumist teatava iseseisvuse ja autonoomia. Selle autonoomia hinnaks oli rohkem raha (maksud või tribuut), mida maksti sultanile.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Osmanite impeeriumi ametlik nimi?
V: Osmanite impeeriumi ametlik nimi oli Osmanite Sublime State of Ottomania (osmani türgi keeles: ֿזבֺ ַבیו ֻדַהیו, türgi keeles: ַבیו ֻדַהیו: Devlet-i Aliyye-i Osmâniyye).
Küsimus: Millal oli Osmanite impeerium olemas?
V: Osmanite impeerium eksisteeris aastatel 1299-1923.
K: Kes asutas impeeriumi?
V: Impeeriumi asutas Osman I umbes 1299. aastal.
K: Millal oli see kõige võimsam?
V: Impeerium oli kõige võimsam umbes aastatel 1400-1600.
K: Kes oli üks selle kõige võimsamaid valitsejaid?
V: Suleiman Suurepärane oli üks selle kõige võimsamaid valitsejaid.
K: Kuidas valitseti impeeriumi raames vallutatud riike?
V: Vallutatud riike valitsesid sultani poolt ametisse nimetatud kubernerid, kelle tiitliteks olid näiteks pasa või bei.
K: Mis põhjustas selle nõrgenemise hilisematel aastatel?
V: Hilisematel aastatel hakkas Osmanite impeerium nõrgenema sisemiste ja väliste tegurite tõttu, nagu majanduslik langus ja sõjalised kaotused I maailmasõjas, mis lõppkokkuvõttes viisid selle lagunemiseni.
Otsige