Osmanite riik

Ajalugu

Osmani impeeriumi asutas Osman I 1299. aastal. Tema poeg Orhan vallutas Bütsantsilt Osmani impeeriumi esimese pealinna Bursat. Hilisematel 1300. aastatel hakkasid osmanid võimu tugevdama, eriti Balkanil, kus Serbia sai 1389. aastal Kosovo Polje lahingus lüüa sultan Murad I. Murad suri lahingus ja Bayezid I võttis võimu üle. 1396. aasta Nikopoli lahingus löödi Lääne-Euroopa suur ristisõda. Vaatamata sellele võidule kukutas Bayezid 1402. aastal Ankaras toimunud lahingus Tamerlani. Tema puudumise tõttu algas kodusõda, mida nimetatakse Osmanite interregnumiks. Mehmed Çelebi võitis ja temast sai Mehmed I. Tema poeg Murad II pidi võitlema Bütsantsi toetatud troonipüüdjatega. Ta kostis rünnakuga Konstantinoopolile ja Veneetsia aitas bütsantslasi. Murad võitis neid Thessalonikis ja alistas ka Karamanide beyliki (vürstiriigi). Samuti võitis ta 1444. aastal Varnas Ungari, Poola ja Valakia. Ungari kindral Johannes Hunyadi üritas türklaste võitmist, kuid kaotas 1448. aastal.

Mehmed Vallutaja vallutas Konstantinoopoli 29. mail 1453. aastal. Ta alistas ka Albaania ja laiendas sallivust õigeusu kiriku suhtes. Mehmed jätkas oma laienemist koos oma poja Bayezid II-ga. Selim I vallutas Egiptuse ja Levandi, mida valitsesid mamelukid, 1517. aasta alguses. Samuti hävitas ta 1514. aastal Tšaldiranis Safaviidide pärslased. Osmanid olid oma laienemise tõttu tülis ka Portugaliga. Tema poeg Suleiman Suurepärane vallutas 1526. aastal pärast Mohácsi lahingut Belgradi ja suurema osa Ungarist. Tema Viini piiramine löödi 1529. aastal sügavalt lõhestatud Püha Rooma keisririigi poolt tagasi. Transilvaania, Valahhia ja Moldaavia said varsti pärast seda Osmanite impeeriumi alluvusse. Idas vallutasid Osmanid Bagdadi Safaviididelt ja jagasid nendega Kaukaasia. Vahepeal liitus Suleiman Habsburgide vastastikusest vihkamisest tulenevalt Prantsusmaa Franciscus I-ga. See tõi kaasa Osmanite tegevuse Vahemere piirkonnas, kus lõpuks vallutati Rhodos, Tunis, Alžiir ja Tripoli. Barbarossa Hayreddin juhtis Osmanite edasitungi. 1566. aastal suri Suleiman ja paljud ajaloolased peavad seda Osmanite seisaku alguseks.

Osmanid kaotasid sõja Lepanto lahingus 1571. aastal Hispaania Filip II ja tema Püha Liiga poolt. Osmanid taastusid kiiresti, vallutades Veneetsialt Küprose. See lüüasaamine purustas aga müüdi Osmanite võitmatusest. Järgmise 30 aasta jooksul kannatasid osmanid mitmeid kaotusi: pikk sõda Austriaga lõppes patiseisuga ja Safaviidid tungisid Osmanite idapoolsetesse provintsidesse. Murad IV vallutas Iraagi ja Kaukaasia tagasi Pärsialt. "Naiste sultanaat" sai Osmanite impeeriumi epiteediks pärast seda, kui abikaasad Kösem Sultan ja Turhan Sultan said impeeriumis tähtsaks, tehes mõnikord majandusotsuseid sultani asemel. Köprülüside juhtimisel võttis ka suurvisiir suuremat rolli. Kreeta vallutati Veneetsialt ja Lõuna-Ukraina vallutati Poolalt. Suurvisiir Kara Mustafa paša avas aga Viini rünnates hoolimatult impeeriumi rünnakule. Austerlased, poolakad, venelased ja venelased ründasid Osmaneid tagasi suures Türgi sõjas. Austria ja Poola ründasid ülekaalulisi türklasi Ungaris ja Transilvaanias, samal ajal kui Venemaa vasardas Krimmi. Veneetsia asus Kreekat ründama. Sõdivad pooled sõlmisid Karlowitzi lepingu, millega loovutati Ungari ja Transilvaania Austriale, Podoolia (Lõuna-Ukraina) Poolale, Morea (Lõuna-Kreeka) Veneetsiale ja Aasov (Musta mere sadam) Venemaale.

Venemaa ja Rootsi läksid sõtta ja Osmanid sekkusid. Nad vallutasid Asovi tagasi ja sõlmisid seejärel rahu. Austria, Venemaa, Veneetsia ja Türgi pidid mitu korda sõdima. Aastaks 1739 olid Osmanid tegelikult Morea ja Serbia tagasi vallutanud. 1740. ja 1750. aastatel hakkasid osmanid oma sõjaväge moderniseerima, kuid 1760. aastatel läksid osmanid taas venelastega sõtta. Venemaa hõivas 1783. aastal Krimmi ja väitis, et Osmanite impeeriumis elavad õigeusklikud on Venemaa kaitse all. Selim III jätkas sõjaväe moderniseerimist, kuid janitsaarikorpus (eliitväed) mässas. Napoleon ründas Egiptust, kuid britid lükkasid selle tagasi.

Serbia mässas ja saavutas 1815. aastal nominaalse iseseisvuse, kuid nad olid endiselt Osmanite impeeriumi vasallid. Kreeka saavutas oma iseseisvuse pärast pikka iseseisvussõda aastatel 1821-1829. Al-Saudide perekond mässas 1811. aastal wahhabiidi sekti toetusel. Seejärel oleks Egiptus Muhammad Ali juhtimisel peaaegu vallutanud Konstantinoopoli, kuid venelased lükkasid nad tagasi. Egiptlased leppisid Levantiga ja osmanid püüdsid seda tagasi vallutada. Nad said rängalt lüüa. Türgit nimetati oma ebakompetentsuse tõttu rahvusvahelistes suhetes "Euroopa haigeks meheks".

Langus ja reform

Ottomani tantsimati periood tõi kaasa reformid: võeti kasutusele ajateenistus, loodi keskpank, homoseksuaalsus dekriminaliseeriti, seadus ilmalikustati ja gildid asendati tehastega. Impeeriumi kristlik osa muutus palju arenenumaks kui moslemi osa ja see lõhe tekitas pingeid. Vahepeal, 1850. aastatel, kaitsesid britid ja prantslased Osmanite impeeriumi Krimmi sõjas. Osmanite võlad viisid pankrotti ning Euroopa riigid hakkasid andma laene ja kontrollima impeeriumi rahandust. Mis veelgi hullem, osmanid alustasid sõda Venemaaga Bulgaaria iseseisvuse pärast. 1878. aasta Berliini kongressil saavutasid Rumeenia, Serbia ja Montenegro täieliku iseseisvuse. Bulgaaria jäi Osmanite impeeriumi vasalliks. Britid vallutasid Küprose ja 1882. aastal Egiptuse.

1908. aastal toimus noortürklaste revolutsioon. Abdul Hamid II loobus ametist ja Mehmed V astus ametisse. Bulgaaria sai iseseisvaks ja Austria tungis samal aastal Bosniasse. 1912. aastal kaotasid osmanid Liibüa itaallastele. Järgnenud Balkani sõdades kaotasid Osmanid kõik oma Euroopa alad, välja arvatud Ida-Traakia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Bulgaaria ühinenud jõududele. Teine Balkani sõda võimaldas osmanitel rünnata Bulgaariat koos Rumeenia, Serbia, Montenegro ja Kreekaga. Nende võit tähendas vähe. Rahutused jätkusid 1909. aasta noortürklaste riigipöörde ja kolme järgneva 1909. aasta riigipöörde vastupealetungiga. 1914. aastal kuulutasid Osmanid täiesti desorganiseerituna Venemaale sõja. Suurbritannia ja Prantsusmaa astusid osmanitega sõda ja I maailmasõda oli jõudnud Türgisse.

Osmanite varajane käitumine sõjas ei olnud tegelikult täiesti taunitav. Gallipoli lahingu võitsid osmanid osaliselt tänu Briti komandöride täielikule ebakompetentsusele. Ka Al-Kuti võitsid osmanid, kuigi see kaotati hiljem. 1915. aastal algas armeenlaste genotsiid, üks rängemaid massimõrvu ajaloos. Sihtmärkideks olid armeenlased, assüürlased, kreeklased ja teised. Neist rahvustest hukkus koguni 2,5 miljonit. Osmanite impeerium lagunes iseenda peale pärast araablaste ülestõusu 1916. aastal Briti abiga. Osmanid langesid pärast Siinai, Palestiina, Iraagi, Süüria ja lõpuks ka Anatoolia enda langemist. Osmanid alistusid 1918. aastal.

Türgi Vabadussõda peeti sultani, Kreeka, Armeenia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia vastu. Türgi rahvuslik liikumine võitis Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel ja asutati Türgi Vabariik. 1923. aastal lakkas Osmanite impeerium olemast.

Sultani perekond

Impeerium oli pärilik monarhia. Valitseja tiitel oli "sultan". Impeeriumi algusaastatel saadeti šahzadasid, sultani poegi, impeeriumi eri osadesse (sanjakid), et nad saaksid valitsemiskogemusi. Hiljem võisid nad olla kandidaadid sultanaadi ja kalifaadi ametikohale.

Pärast Ahmedi muutis see süsteem. Uues süsteemis hoidis sultan oma meessoost sugulasi lukus väikeses korteris, mida kutsuti kafes'iks, kus nad ei saanud kunagi näha välismaailma ja seega ei saanud temalt võimu võtta. Sageli lasi uus sultan oma meessoost sugulased tappa, mis oli lihtsam lahendus, sest see kõrvaldas konkurentsi sultanaadi pärast ja takistas mässuliste liikumist. Tema haaremi naised taotlesid aga sageli suuremat staatust ja mõju ning sultani emast võis saada võimas poliitiline jõud impeeriumis. Iga ema haaremis püüdis teha oma pojast järgmise sultani, sest nad teadsid, et kui ta seda ei tee, tapetakse ta tõenäoliselt.

Sultanid kaotasid järk-järgult oma võime kaugete territooriumide hästi valitseda. Kaugemal asuvad valitsejad tegid, mida nad tahtsid, ja kehtestasid oma seadusi, selle asemel et kuuletuda sultanile. Lõpuks oli Osmanite impeerium nii väsinud ja korrumpeerunud, et see oli valmis kokku varisema.

Capital

Bursa oli Osmanite impeeriumi esimene pealinn. Edirne Traakias sai 1365. aastal Osmanite impeeriumi pealinnaks, kuni türklased vallutasid Istanbuli ja sellest sai impeeriumi lõplik pealinn.

Vassali riigid

Paljud kohad olid pigem impeeriumi vasallriigid kui otsese valitsemise all. Nende hulka kuulusid Transilvaania, Moldaavia, Valahhia (millest hiljem sai Rumeenia), Kaukaasia (Gruusia, Dagestan ja Tšetšeenia). Nende valitsejad said Osmanite impeeriumist teatava iseseisvuse ja autonoomia. Selle autonoomia hinnaks oli rohkem raha (maksud või tribuut), mida maksti sultanile.