Osmanite impeerium, ametlikult Osmanite Kõrgeim riik (osmani türgi keeles:دولت عالیه عثمانیه), oli 1299-1923 kestnud impeerium. Selle keskuseks oli Türgi ja see kontrollis Vahemere ida- ja lõunapoolseid maid. Impeeriumi asutas Osman I umbes 1299. aastal ja see oli kõige võimsam umbes aastatel 1400-1600, mil ta kontrollis kaubandust ja poliitikat Kagu-Euroopas, Edela-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Suleiman Suurepärane oli üks võimsamaid valitsejaid.

Ajalugu lühidalt

Osmanite riigi algus on seotud väikese Türgi beilike (riigi) tõusuga Anatoolia lääneosas. 14.–15. sajandil laienes impeerium järk-järgult Balkani ja Lähis-Ida suunas. 1453. aastal vallutas keiser Mehmed II Konstantinoopoli, mis muutus pealinnaks ning andis impeeriumile uue geopoliitilise tähtsuse. 16. sajandil, Selim I ja Suleiman I valitsemise ajal, saavutati suurima ulatuse ja võimu tase: osmanid kontrollisid olulisi kaubateid ja strateegilisi linnu Euroopas, Aasias ja Aafrikas.

Valitsejad ja perioodid

Impeeriumi ajaloos eristatakse mitut tähtsat perioodi ja valitsejate perekonda. Mõned märkimisväärsed valitsejad ja sündmused:

  • Osman I – riigi asutaja;
  • Orhan ja Murad I – laienesid Balkani suunas;
  • Bayezid I – enne Timur Lenkiga toimunud lahingut (Ankara 1402);
  • Mehmed II – Konstantinoopoli vallutaja (1453);
  • Selim I – laienes idapoole (Süüria, Egiptus) ja sai kaitsjaks pühadele moslemiriikidele;
  • Suleiman I (Suurepärane) – õigussüsteemi ja sõjalise tugevuse tipp;
  • 19. sajandi ja 20. sajandi alguse reformijad ning poliitilised juhid, sh Abdülmecid II, Abdülhamid II ja viimased sultanid, kelle valitsemisega kaasnesid moderniseerimise katsed ja poliitiline vastuolu.

Haldus ja ühiskond

Impeerium oli koostatud vallutatud aladest ja nende kohaliku valitsemisega tegeleti mitmeastmelise haldussüsteemiga. Kubernerid (sarnased pasa või bei tiitliga) esindasid keskset võimu provintsides. Haldussüsteemid ja maksukorraldus muutusid aja jooksul:

  • Timiir-süsteem (timar) andis sõduritele maamaksutulu;
  • Provintside jagunemine: sanjakid, eyaletid ja hiljem (19. sajandi reformidega) vilayet'id;
  • Religioossed ja etnilised kogukonnad töötasid sageli läbi millet-süsteemi, mis andis religioonipõhiseid autonoomseid õigusi kirikutele ja kogukondadele;
  • Kesksed institutsioonid: sultan ja porte (Suur Port), ülemus (ulema), sõjaväeline eliit (nt janitsarid enne nende likvideerimist 1826) ning tsiviilametnikud.

Sõjavägi, majandus ja kultuur

Osmanite impeeriumil oli tugev sõjalaevastik ja ratsaväe-traditsioon, mis võimaldas pikemat laienemist. Majandus põhines põllumajandusel, maksusüsteemil, käsitööl ja kontrollil oluliste kaubateede üle Vahemere, Musta mere ning Ida-Lääne suunases. Mitmekesine ühiskond koosnes moslemistest, kreeklastest, bulgaarlastest, serblastest, juutidest, armeenlastest ja paljudest teistest rahvustest ning religioonidest, millel olid oma õigussüsteemid ja keeled.

Reformid ja moderniseerimine

19. sajandil puhkes impeeriumis reformide laine, mille eesmärgiks oli sõjaväe, halduse ja majanduse moderniseerimine ning riigi säilitamine Euroopa suurvõimude surve tingimustes. Olulised etapid:

  • Tanzimat (1839–1876) – reformide kogum, mis püüdis kehtestada õiguslikku võrdsust, tsentraliseerida haldust ja uuendada armee;
  • 1830.–1870. aastad – Egiptuse linnapea Muhammad Ali pasa (mainitud ka 19. sajandi alguses) tõusis isevalitsejaks ja viis läbi oma moderniseerimisprogrammi, muutes Egiptuse de facto iseseisvaks impeeriumi osaks;
  • 1864. aasta vilayet-seadus ja teised haldusreformid muutsid provintside korraldust;
  • Majanduslik sõltuvus Euroopa kapitalist ja “kapitulatsioonide” lepingud andsid lääneriikidele privileege Impeeriumi majanduses, mis omakorda vähendas kohaliku keskvõimu autonoomiat.

Langus ja lagunemine

Hilisematel sajanditel hakkas Osmanite riik nõrgenema mitmel põhjusel: sõjaline ja tehnoloogiline mahajäämus Euroopa riikide ees, sisemised reformivõitlused, rahvuslike liikumiste tõus Balkanil ning suurvõimude geopoliitiline sekkumine. 19. sajandi lõpul hakati impeeriumi nimetama “Euroopa haige meheks”.

Esimese maailmasõja ajal astus impeerium 1914. aastal sisse Keskriikide poole. Sõja kaotus viis okupatsioonini ja territooriumi mahakandmiseni. 1920. aasta Versailles' ja Sevres' läbirääkimised ning seejärel rahvuslaste juhitud sõjaline vastuhakk Mustafa Kemal Atatürki juhtimisel viisid lõpliku ümberkujundamiseni: Osmanite sultanaat kaotati 1922. aastal ja Türki Vabariik kuulutati välja 1923. aastal (rahvusvaheliselt kinnitati uusi piire 1923. aasta Lausanne' rahulepinguga).

Pärand ja tähtsus

Osmanite impeeriumi pärand on laiapõhjaline: see mõjutas Lähis-Ida, Balkani ja Põhja-Aafrika poliitikat, kultuuri, õigussüsteeme ja arhitektuuri. Linearne üleminek impeeriumist rahvusriigini 20. sajandi alguses mõjutas kaasaegset geopoliitikat, rahvuslikke liikumisi ning piiride kujunemist regioonis. Impeeriumi ajalugu peegeldab nii kultuuride segunemist kui ka keerulist vastastikust sõltuvust Euroopa ja Aasia suurvõimude vahel.