Balkani sõjad olid kaks järjestikust sõda, mis peeti Balkani poolsaarel 1912. ja 1913. aastal ning mille käigus muutusid oluliselt piirkonna piirid, rahvuslikud suhted ja suurriikide huvid. Sõdadest võtsid osa nii uued ja vanad kohaliku tasandi riigid kui ka Osmanite impeeriumi, mille Euroopa-omand vähenes oluliselt.

Põhjused

Balkani sõdade peamised põhjused olid:

  • Rahvuslik ärkamine: XIX sajandi lõpust alates kasvasid Balkani rahvaste eneseteadvus ja iha iseseisvuse või suurema autonoomia järele.
  • “Makedoonia küsimus”: konkurents õiguse üle kontrollida Makedooniat ja selle rahvastiku üle oli suur konfliktiallikas.
  • Osmanite impeeriumi nõrgenemine: impeeriumi võim Euroopa territooriumitel oli juba vähenenud ja seda hakati kiiresti ära kasutama.
  • Sise- ja välispoliitilised motiivid: uued riigid (nt Serbia, Bulgaaria) soovisid territooriumi laienemist, suurriigid (Austria-Ungari, Venemaa) püüdsid mõjutada piirkonda.
  • Liitude ja ootuste pettumine: pärast ühiseid võite tekkis erimeelsus, kuidas vallutatud alad jagada.

Osapooled ja ajakava

Esimese Balkani sõja (oktoober 1912 – mai 1913) pidasid Kreeka, Serbia, Montenegro ja Bulgaaria (Balkani Liit) Osmanite impeeriumi vastu. Balkani Liiga peamine eesmärk oli Osmanite impeeriumi Euroopa alade annekteerimine, sest suur osa Balkani Liiga elanikest elas Osmanite võimu all. Sõda oli edukas ja Osmanite impeerium kaotas peaaegu kõik oma Euroopa alad.

Teine Balkani sõda (juuni–august 1913) puhkes seoses sellega, kuidas vallutatud alad jagati: Bulgaaria leidis, et tema endised liitlased said rohkem, kui Bulgaaria pidas õigeks, ja kuulutas sõja Kreekale ja Serbiale. Bulgaaria oli pärast rünnakute tagasilükkamist sõjas üksik, sest tema vastu astusid ka Osmanite impeerium ja Rumeenia, kes soovisid samuti osa vallutatud territooriumidest. Teise sõja lõpuks oli Bulgaaria kaotanud suure osa esimeses sõjas saavutatud võitudest.

Sõjategevuse käik ja tähtsamad momendid

  • Esimese sõja alguses ründasid Balkaniliidu väed kiiresti Osmanite positsioone ja vallutasid suure osa Makedooniast, Edirnest (Adrianopolis) ja teisi territooriume.
  • Olulised lahingud ja kampaaniad toimusid Makedoonias, Thrace’is ja Liibanonis (või laiemalt Vahemere idapoolsetes osades), mille tulemuseks oli Osmanite võimule suur tagasilöök Euroopa aladel.
  • Pinged Balkani liitlaste vahel kasvasid pärast võite, kuna territoriaalse jaotuse osas ei saavutatud kokkulepet – see viis teise sõjani, mille käigus Bulgaaria jäi sõjas kaotajaks.
  • Sõdade käigus kannatasid suured tsiviilelanike rühmad: toimusid pagulase- ja sunnisiirdamised, samuti vägivallajuhtumid ja kuriteod rahvuste vahelt, mis suurendasid pingeid piirkonnas.

Rahulepingud ja lõpptulemused

Esimese Balkani sõja lõpetas rahulepinguna 30. mail 1913 sõlmitud Londoni leping, millega Osmanite impeerium kaotas suure osa oma Euroopa-omandist. Piirid ja kontrolliõigus paljudel aladel läksid Balkaniliidu riikide vahel jagamisele.

Teise Balkani sõja tulemuseks sai 10. augustil 1913 sõlmitud Bukaresti leping, mis korrigeeris esimeses sõjas jagatud alasid: Serbia ja Kreeka said suures osas Makedooniast, Rumeenia sai Lõuna-Dobrudža ning Bulgaaria jäi ootustest ilma. Hiljem sõlmiti ka Ottomani impeeriumi ja Bulgaaria vahelised vaheleppeid (sh 29. septembril 1913 Konstantinoopoli/Çorbgı leping mõningate Thrace’i küsimuste kohta), mille käigus mõningad mõttetavad linnad ja alad vahetusid uuesti.

Tagajärjed

  • Piiride ümberjoonistamine: Balkani riigid suurenesid märgatavalt, eriti Serbia ja Kreeka, mis tekitas uusi geopoliitilisi tasakaaluhäireid.
  • Demograafilised ja sotsiaalsed muutused: piirkonnas toimusid rahvuslikud puhtused, rasked pagulaste lained ja vähemuste olukorra halvenemine mitmel alal.
  • Poliitiline mõju: Serbiasse kogunenud territoriaalne võim ja suurenenud ambitsioonid hirmutasid Austria-Ungarit ning aitasid süvendada pingeid, mis lõpuks aitasid kaasa Esimese maailmasõja puhkemisele.
  • Bulgaaria kaotus ja rahulolematus tõukas Bulgaaria otsima liitu keskvõimudega Esimeses maailmasõjas.
  • Inimohvrid ja majanduslik kahju: sõdades hukkus ja sai haavata kümneid tuhandeid inimesi ning piirkonna majanduslik olukord halvenes oluliselt.

Kokkuvõte

Balkani sõjad (1912–1913) olid lühikesed, kuid mõjusad konfliktid, mis võimendasid rahvuslikke pingeid, muutis oluliselt Balkani poliitilist kaart ja lõid eeldused suurematele rahvusvahelistele kriisidele järgnevate aastakümnete jooksul. Sõdade ajal ja järel tekkisid tugevad viha- ja kättemaksutunded, mis mõjutasid nii kohalikke suhteid kui ka suurriikide poliitikat Euroopas.