Poola-Leedu Liit (või Liit, pärast 1791. aastat Poola Liit) oli Poola ja Leedu riik, mida valitses ühine monarh. See riik kasvas välja nende kahe kuningriigi vahelisest Poola-Leedu Liidu personaalunioonist, mis algas 1386. aastast (Juure ja trooni liitumisest). 1569. aasta Lublini ühinemine (Union of Lublin) muutis personaaluniooni tihedamaks föderaalseks ühisriigiks, mida tihti nimetatakse ka Poola–Leedu Liitvabariigiks (Rzeczpospolita). 16. ja 17. sajandil oli see üks Euroopa suurimaid ja rahvarohkeimaid riike.
Piirkond ja rahvastik
Liit hõlmas palju alasid, mis jäävad tänapäeval mitme riigi territooriumile. Selle moodustavate maade hulka kuulusid lisaks tänapäevasele Poola ja Leedu aladele ka
- põhjalikult kogu tänapäevane Valgevene,
- suur osa tänasest Ukrainast,
- osa tänasest Lätist ning piirkondi tänapäeva Venemaa lääneosast.
Liidu rahvastik oli etniliselt ja keeleliselt mitmekesine: hiinlaste asemel siin elanud rahvad olid poolakad, leedulased, valgevenelased, ukrainlased, lätlased, juudid ja palju teisi vähemusi. Ühiskondlikult domineerisid aadlikud (szlachta), kellel olid suured poliitilised privileegid.
Mõisteid ja valitsemine
Poola–Leedu Liit oli eriline valitsemisvormi poolest: tegemist oli elektroonilise kuningriigiga — monarch valiti aadli üldkogul — ning riiki iseloomustas tugev parlamentaarne komponente (Sejm). Aadel (szlachta) nautis ulatuslikke õigusi ja poliitilist osalust, mis andis Liidule niivõrd unikaalse „aadli-vabariigi” iseloomu. Samas tekkisid omad probleemid, näiteks liberum veto praktika, mis võimaldas üksikute saadikute vastuseisu korral Sejmi otsuseid tühistada ja parlamendi töö peatada.
Usuline ja kultuuriline mitmekesisus
Poola–Leedu Ühendus oli märkimisväärne ka usuliseks mitmekesisuseks ja suhteliseks usuvabaduseks võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega. See mitmekesisus oli eriti silmatorkav 16.–17. sajandil, kui riigis elasid roomakatoliiklased, ortodoksid, reformatsiooni järgijad, juudid ja teised konfessioonid. Usuvabaduse ulatus varieerus ja ajaloos leidus ka perioode usuliste pingete ja tagakiusamisega, kuid 1573. aasta Varssavi konfederatsioon on tihti toodud näitena ametlikust tolerantsist.
Majandus ja sõjad
Liidu majandus põhines põllumajandusel, maarahva tööjõul ning aadlike mõisapõhisel süsteemil. 17. sajandi keskpaik tõi kaasa rida sõjalisi katastroofe — eriti Rootsi sissetungid (nn „Kapitulatsioon” või Deluge 1655–1660), konfliktid Osmanite impeeriumiga ja võrdselt kurnavad sõjad Venemaaga. Need sõjad nõrgestasid majandust, hävitasid alasid ja aitasid kaasa riigi poliitilisele nõrgenemisele.
Allakäik ja lõplik jagamine
Pärast mitu sajandit kestnud õitsengut ja suurriigi staatust algas järkjärguline poliitiline, sõjaline ja majanduslik allakäik. Ajaloolised põhjused olid mitmekesised: sisemine poliitiline lõhestatus, aadli liigne mõju, institutsiooniline paralüüs (nt liberum veto), suurte naaberriikide geopoliitiline surve ja korruptsioon. Katastroofilised tulemused said ilmsiks 18. sajandi jooksul, kui Liidu nõrkust ja siseseisundeid hakkasid ära kasutama tugevamad naabrid. See lõppes Poola lõpliku jagamisega 1795. aastal. Eelmised jagamised toimusid 1772. ja 1793. aastal ning osapoolteks olid Austria, Preisimaa ja Vene impeerium.
Reformikatse ja pärand
18. sajandi lõpus püüdsid sisemised reformiliikumised riiki päästa või moderniseerida. 3. mai 1791. aasta konstitutsioon oli üks esimesi kaasaegseid põhiseadusi Euroopas, mille eesmärk oli nõrgestada anarhilist seisundit, piirata monarhi võimu ja tugevdada riiklikke institutsioone. Need reformid olid siiski liiga väikesed ja liiga hilja toime pandud, et takistada jagamisi.
Pärandina mõjutas Poola–Leedu Liit oluliselt Ida-Euroopa etnilist, keelelist ja kultuurilist paigutust. Liidu ajalooline kogemus — nii vastastikune põimumine kui ka institutsionaalne eripära — on tähtis osa tänapäeva Poola, Leedu, Valgevene ja Ukraina ajaloo mõistmisel.