Leedu Suurvürstiriik: ajalugu, maad ja tähtsamad valitsejad

Avasta Leedu Suurvürstiriigi rikkalik ajalugu, laienenud maad ja mõjukad valitsejad — Mindaugas, Gediminas, Vytautas ning liitumine Poolaga.

Leedu Suurvürstiriik oli Euroopa riik 12.–13. sajandist kuni 1569. aastani eraldiseisva poliitilise üksusena; 1569. aastal ühines see Poola-Leedu Liiduga (Lublini liit) ja jäi selle osaks kuni riigi lõplikeni jagunemiseni 1795. aastal. Riigi tekkimise aluseks olid leedulased, kuid selle laienemine tõi hulgaliselt slaavi ja baltisaksa alade hõlmamist. Suurvürstiriik kasvas ja hõlmas suuri osi endisest Kiievi-Vene ning teistest slaavi maadest; see hõlmas tänapäevast Valgevenet, Läti, Leedut ning osa Eestist, Moldovast, Poolast, Venemaast ja Ukrainast. Suurimal ajal 15. sajandil oli see Euroopa üks suurimaid riike. Selles piirkonnas oli suur mitmekesisus keelte, usundite ja kultuuride poolest ning piirkondlikud tavad ja õigused jäid sageli paikseks.

Ajalooline kujunemine ja kristianiseerimine

Leedu alade ühendamine algas 12. sajandi lõpus. Suurvürstiriigi esimene tuntud kroonitud valitseja oli Mindaugas, kes krooniti 1253. aastal Leedu katoliku kuningaks. Paganlik riik oli Teutooni rüütlite ja Liivimaa ordu usulise ristisõja sihtmärgiks. Gediminase valitsemisajal (1316–1341) toimus aktiivne linnade soodustamine ja diplomaatia, kusjuures Gediminas lubas mitmesuguseid usundeid ja kutsus riiki talente ja kaupmehi. Tema pojad, eelkõige Algirdas ja Kęstutis, laiendasid idapoolseid piirialasid ja tugevdasid riigi võimu slaavi aladel. 1386. aastal vastuvõttis suurvürst Jogaila (hiljem Poola kuningas Władysław II Jagiełło) katoliikluse ning sõlmis dünastilise liidu Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigiga, mida hiljem tugevdas Lublini liit 1569. aastal.

Valitsejad ja sõjad

15. sajandil saavutas Leedu omariikluse ja territoriaalse ulatuse kõrgaeg. Tuntuimad valitsejad ja saavutused:

• Mindaugas – ainus kroonitud kuningas (kroonitud 1253), kes püüdis kindlustada riigi positsiooni Euroopas.
• Gediminas – rajaja ja diplomaat, kes soodustas linnade arengut ja religioosset suhtelist tolerantsust.
• Algirdas – laiendas riigi idapoolseid alasid, konsolideeris mõju Kiievi-Vene aladel.
• Jogaila (Jagiełło) – sooritas religioosse pöörde katoliiklusse ning alustas dynastilist ühtekuuluvust Poolaga.
• Vytautas Suur – suurendas suurvürstiriigi maad, juhtis ühiseid vägesid Poola-Leedu koalitsioonis ja oli üks Grunwaldi (Žalgirise) lahingu 1410. aasta juhtidest, kus teutooni ordud said raskelt lüüa. Tema valitsemise ajal tugevnenud sõjaline ja administratiivne organisatsioon.

Poliitiline struktuur ja seadusandlus

Leedu suurtükivürstiriik oli rahvuselt ja usu poolest mitmekesine ning valitsemine toimus sageli läbi kohalike aadlike ja vürstide koostöö. Kesksel kohal oli suurvürst, kellele allusid vojevodlikud ja maakondlikud ametnikud. Oluline oli Leedu seaduste kogu – nn Leedu seaduste (Statutes of Lithuania) väljaanded, mis koondasid päris- ja kriminaalõiguse ning reguleerisid aadli ja talupoegade suhteid.

Majandus ja kultuur

Suurvürstiriigi majandus põhines peamiselt põllumajandusel, metsandusel ja kaubateedel idast läände. Linnad kasvasid tänu kaupmeeste ja käsitööliste tegevusele ning mitmed tähtsad kaubateed kulgesid läbi Leedu alade. Keelte poolest oli tähtis kirjakene – tuntud ametikeelena kasutasid kantseleid sageli idaslaavi või vana rahvakeelt (kirillitsas), samuti moodustus Ladina kasutus hariduses ja diplomaatias. Religiooniliselt eksisteerisid kõrvuti ortodoksne, katoliku ja paganlikud (enne kristianiseerimist) kogukonnad; religioosne mitmekesisus mõjutas kultuuri ja õigustavasid kohalikku elu.

Lublinist kuni jagamisteni

Vytautase surma järel hakkasid keerukamad suhted Poola kuningriigiga ja siseolukord nõrgestama Leedu iseseisvust. 1569. aasta Lublini liiduga loodi uus riik, Poola-Leedu Liit, milles toimus poliitilise koostöö suurenenud sidumine: kuigi Leedu suurvürstiriigil jäi teatud autonoomia (eraldi valitsus, seadused, sõjavägi ja riigikassa), muutus kahe riigi ühendus järjest tihedamaks. Sõjalised konfliktid Venemaa, Peisimaa ja Osmanite impeeriumi suunal ning siseprobleemid aitasid kaasa Liidu nõrgenemisele. Venemaa tungis neile 1792. aastal kallale; järjestikused jagamised (1772, 1793 ja 1795) lõppesid sellega, et 1795. aastal jagati Leedu alad Venemaa keisririigi, Preisimaa ja Austria vahel, lõpetades Poola-Leedu ühisriigi ajaloolise eksisteerimise.

Pärand ja tähendus

Leedu Suurvürstiriigi pärand on oluline mitmel tasandil:

• See on keskne osa kaasaegsete Leedu, Valgevene ja Ukraina ajaloo- ja kultuuripärandist.
• Riigi poliitilised vormid, seadused ja aadlikonna traditsioonid mõjutasid hilisemaid riikide konfiguratsioone ja õiguslikke norme.
• Mitmekeelsus ja -religioossus Suurvürstiriigis aitas moodustada piirkondlikku identiteeti ning andis aluse hilisematele rahvuslikele liikumistele 19. sajandil.

Oluline tähelepanek: Leedu Suurvürstiriik ei olnud ajalooliselt monoliitne etniline riik, vaid mitme rahvuse ja kultuuri kooslus, mille poliitilised ja territoriaalsed piirid muutusid ajas. Tema ajalugu kätkeb nii laienemist ja võimu kui ka liitumisi, leppimisi ja lõpuks ka riikidevahelisi jagamisi.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Leedu suurvürstiriik?

K: Kes alustas Suurvürstiriiki?

K: Millal sai Mindaugasist Leedu katoliku kuningas?

K: Kuidas lubas Gediminas inimestel harrastada erinevaid religioone?

K: Kes muutis religiooni katoliikluseks?

K: Kes juhtis 1410. aastal lüüasaamist teutoonlaste vastu?

K: Mis juhtus pärast Vytautase surma?

Otsing