Valgevene – riik Ida-Euroopas: pealinn Minsk, faktid ja ajalugu
Valgevene: põhjalik ülevaade – Minsk, ajalugu, olulised faktid, geograafia, demograafia ja poliitika. Tutvu riigi tähtsate sündmuste ja huvitavate andmetega.
Valgevene (ametliku nimega Valgevene Vabariik) on riik Ida-Euroopas. Seal elab umbes 9,5 miljonit inimest. Riigi pindala on ligi 207 600 ruutkilomeetrit, millest üle neljakümne protsendi on metsaga kaetud. Pealinn on Minsk. Kuni 1991. aastani kuulus Valgevene Nõukogude Liitu. Valgevene president on alates 1994. aastast Aleksandr Lukašenka. Riik piirneb Venemaa, Ukraina, Poola, Leedu ja Lätiga.
Geograafia ja loodus
Valgevene on peamiselt tasandikuline maa, millel on palju jõgesid, järvi ja soid. Suurimad jõed on Dnepr, Daugava ja Njemen. Riigi loodusmaastikku iseloomustavad laiad metsad, põllumajandusmaad ning ulatuslikud märgalad — tuntud on näiteks Polesje soostikud. Kliima on parasvöötmeline, talved on külmad ja suved mõõdukalt soojad. Riigis on mitu kaitseala ja rahvusparki, kus hoitakse metsa- ja märgalade mitmekesisust.
Ajalugu (lühikokkuvõte)
Kuni 20. sajandini kuulusid tänapäeva Valgevene alad mitmele erinevale riigile ja poliitilisele moodustisele. Nende hulka kuulusid Polotski vürstiriik, Leedu suurvürstiriik, Poola-Leedu Liitvabariik ja Vene impeerium. Pärast Vene revolutsiooni sai Valgevene Nõukogude Liidu osaks ning nimetati ümber Valgevene Nõukogude Sotsialistlikuks Nõukogude Vabariigiks (BSSR). Valgevene tänapäevased piirid said suuresti kuju 1939. aastal, kui pärast Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse lisati sinna mõningaid Poola Teise Vabariigi alasid.
Teises maailmasõjas kannatas Valgevene laialdaselt — riik ja selle territoorium hävitati, kaotati märkimisväärne osa elanikkonnast ning üle poole majandusressurssidest. 1945. aastal sai Valgevene NSV koos Nõukogude Liidu ja Ukraina NSVga ÜRO asutajaliikmeks. Vabariigi parlament kuulutas 27. juulil 1990 Valgevene suveräänsuse ning Nõukogude Liidu lagunemisel sai Valgevene 25. augustil 1991 iseseisvaks riigiks.
Poliitika ja rahvusvahelised suhted
Valgevene on presidendiletsentriline riik. Alates 1994. aastast on presidendiametit pidanud Aleksandr Lukašenka. Tema valitsemisaeg on toonud kaasa suure keskendumise täidesaatvale võimule ning rahvusvahelise kriitika seoses demokraatlike standardite ja inimõiguste rikkumistega, eriti pärast 2020. aasta valimisi ja neid järginud proteste. Need sündmused viisid ka rahvusvaheliste sanktsioonide kehtestamiseni mitmete riikide poolt.
Rahvusvaheliselt on Valgevene liitunud mitmete organisatsioonidega ja sätestanud tihedad sidemed eriti Venemaaga. Riik on järjepidevalt osalenud koostöösüsteemides nagu SRÜ, Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (CSTO), Euraasia Majandusühendus ning on osalus- või partnerriik mitmetes teisigi koostöövormingutes. Samuti on Valgevene osa Venemaa ja Valgevene Liidu Riigist (alates 2. aprillist 1997).
Rahvastik ja keel
Valgevene elanikkond on ligikaudu 9,5 miljonit inimest, millest üle 70% elab linnades. Enamik — enam kui 80% — on etnilised valgevenelased; teised suuremad rahvusrühmad on venelased, poolakad ja ukrainlased. Riigis on kaks ametlikku keelt: valgevene ja vene keel, kusjuures vene keel on igapäevases kasutuses laialt levinud.
Peamine religioon on vene õigeusu kristlus, teiseks suurimaks on roomakatoliiklus, mis on eriti levinud Lääne-Valgevenes. Samuti on riigis väiksemaid protestantlike ja juudi kogukondi ning teisi usulisi rühmi.
Majandus
Valgevene majandus põhineb tööstusel, põllumajandusel ja transpordil. Riigis on arenenud masinatööstus (näiteks traktoritootmine), keemiatööstus, kivisöe ja fosfaadi töötlemine ning metallurgia. Üks olulisemaid eksporditoodangu allikaid on potaash soolad. Põllumajanduses kasvatatakse teravilja, kartulit ja suhkrupeeti ning kasvatatakse lamba- ja veisekari.
Energia- ja majandussuhted Venemaaga on tugevad — nii tarnekindlus kui ka hinna- ja energiakoostöö mõjutavad Valgevene majanduspoliitikat. Rahandus- ja investeerimiskeskkond on viimastel aastatel kannatanud poliitiliste pingete ja rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu.
Kultuur ja haridus
Valgevene kultuuris on segunenud slaavi, balti ja lääneriikide mõjud. Rahvuskultuuris on olulisel kohal rahvalaulikud traditsioonid, rahvariided ja käsitöö. Linna- ja sakraalarhitektuuris on hästi säilinud mõisahooned, kirikud ning Nõukogude perioodi ehitusmälestised, eriti Minskis. Kirjanduses ja kunstis on tähtsad nii klassikalised kui ka kaasaegsed autorid.
Haridussüsteem on üldiselt hästi organiseeritud, küündides alg- ja keskharidusest kuni ülikoolide ja teadusasutusteni. Magistri- ja doktoriõpe toimib nii valgevene- kui venekeelselt.
Transpordi- ja kommunikatsioonivõrgud
Valgevene on läbi sõiduteede ja raudteede oluline transiitmaa Venemaa ja Euroopa vahel. Riigis on tihe raudteevõrk ja suur hulk teid, mis ühendavad pealinna Minsk teiste regioonidega. Rahvusvaheline lennuliiklus toimub peamiselt Minski rahvusvahelise lennujaama kaudu.
Keskkonnaalased väljakutsed
Valgevene on metsade ja märgalade poolest rikkalik, ent seisab silmitsi ka keskkonnaprobleemidega: tööstuse ja põllumajanduse mõju, tegevused, mis võivad põhjustada veereostust ning 1986. aasta Tšernobõli tuumaõnnetuse tagajärgede jätkuv mõju riigi lõunaosale. Kaitsealade ja looduskaitseprogrammide kaudu püütakse säilitada bioloogilist mitmekesisust ning vähendada inimtegevuse kahjulikkust.
Administreerimine
Valgevene jaguneb mitmeks administratiivseks piirkonnaks (oblastiteks), mille keskused on piirkondlikud linnad; eraldi haldusüksusena on ka pealinn Minsk. Kohalik omavalitsus koosneb linnavalitsustest ja maaomavalitsustest, kuid paljud otsused koordineeritakse tugevalt keskvalitsuse tasandilt.
Kokkuvõtlikult on Valgevene riik, millel on rikas ajalugu, tugevad sidemed endiste ja praeguste suurriikidega ning mitmed majanduslikud ja keskkonnaalased tugevused ja väljakutsed. Riiki mõjutavad jätkuvalt nii sisepoliitilised valikud kui ka rahvusvahelised suhted.
Ajalugu
Enne Esimest maailmasõda
Sellest piirkonnast on leitud nii Homo erectuse kui ka neandertallase jäänuseid. Ajavahemikul 5000-2000 eKr elasid siin Bandkeramiki kultuurid. Kimmerlased olid piirkonnas 1000 aastat eKr. Aastaks 500 eKr kolisid siia slaavlased. Hunnid ja avarid tulid siia umbes 400-600 eKr. Nad ei suutnud slaavlasi liigutada.
Piirkond, mis praegu on Valgevene, asustati esimest korda slaavi hõimude poolt 6. sajandil. Nad puutusid kokku varanglastega, kes olid skandinaavia sõdalaste ja kaupmeeste rühmad. Nad moodustasid Kiievi-Vene 862. aastal.
Kui Kiievi-Vene valitseja Jaroslav I Tark suri, jagunes riik. Hiljem liideti osa neist Leedu suurvürstiriigiga. Leedu sõlmis liidu Poolaga. Liit lõppes 1795. aastal. Valgevene maa läks Vene impeeriumile. Maa jäi Venemaale, kuni läks Esimese maailmasõja ajal Saksa keisririigi koosseisu.
Alates esialgsest iseseisvumisest
Valgevene ütles, et nad olid Saksamaast vabad 25. märtsil 1918. Nad moodustasid Valgevene Rahvavabariigi. Siis algas Poola-Nõukogude sõda. Vene võimu all olevast Valgevene osast sai 1919. aastal Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Seejärel liideti see Leedu-Valgevene Sotsialistliku Nõukogude Vabariigiga. Teised maad jagati Poola ja Nõukogude Liidu vahel pärast sõja lõppu 1921. aastal. Valgevene NSV sai 1922. aastal Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu asutajaliikmeks. Tänapäevase Valgevene lääneosa jäi Poola osaks.
1939. aastal tungisid Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolasse. See oli Teise maailmasõja algus. Osa Poolast liideti Valgevene Nõukogude Sotsialistlikule Vabariigile. Need on nüüd Lääne-Valgevene.
Natsi-Saksamaa tungis 1941. aastal Nõukogude Liitu. BSSR oli Teises maailmasõjas kõige raskemini kannatanud Nõukogude vabariik. Selle aja jooksul hävitas Saksamaa 209 vabariigi 290 linnast, 85% vabariigi tööstusest ja üle miljoni hoone. Hukkunuid oli kaks kuni kolm miljonit. Valgevene rahvaarv jõudis sõjaeelsele tasemele alles 1971. aastal.
Jossif Stalin tahtis, et Valgevene NSV oleks rohkem venelane. Nõukogude Liidu teistest osadest saadeti venelasi valitsusse. Valgevene keele kasutamine oli piiratud. Pärast Stalini surma 1953. aastal jätkas Nikita Hruštšov seda plaani.
1986. aastal tekkis Valgevene NSV-s tuumaenergia, mis tulenes Tšernobõli elektrijaama plahvatusest naaberriigis Ukraina NSV-s.
Valgevene ütles, et ta oli vaba 27. juulil 1990. Kommunistliku partei toetusel muudeti riigi nimi 25. augustil 1991 Valgevene Vabariigiks.
Geograafia
Valgevene on sisemaa ja enamasti tasane. Seal on palju soist maad. Valgevenes on palju ojasid ja 11 000 järve. Riiki läbib kolm suurt jõge: Neman, Pripjat ja Dnepri.
Kõrgeim punkt on 345 meetri kõrgusel asuv Dzyarzhynskaya Hara. Valgevene kliima on hemiboreaalne niiske kontinentaalne kliima (Dfb Koeppeni kliimaklassifikatsioonis).
Loodusvarade hulka kuuluvad turbavarud, vähesed nafta- ja maagaasivarud, graniit, dolomiit (lubjakivi), mergel, kriit, liiv, kruus ja savi. Umbes 70% naaberriigi Ukraina 1986. aasta Tšernobõli tuumakatastroofist pärit kiirgusest jõudis Valgevene territooriumile. Põllumaad on jätkuvalt mõjutatud kiirguse langusest.
Strusta järv Vitebski oblastis
Poliitika
Valgevene on presidentaalne vabariik. Seda juhivad president ja Rahvusassamblee.
Inimõigused
Lukašenka on kirjeldanud end kui "autoritaarse valitsemisstiili" omanikku. Lääne riigid on kirjeldanud Valgevenet Lukašenka juhtimisel kui diktatuuri. Euroopa Nõukogu on peatanud Valgevene liikmelisuse alates 1997. aastast ebademokraatliku hääletamise tõttu.
Sõjaline
Valgevene relvajõududel on kolm haru: maavägi, õhujõud ja kaitseministeeriumi ühisstaap. Kaitseministeeriumi juhib kindralleitnant Juri Žadobin. Aleksandr Lukašenka (presidendina) on ülemjuhataja.
Divisjonid
Valgevene on jagatud kuueks piirkonnaks. Need on nimetatud nende halduskeskusteks olevate linnade järgi.
Piirkonnad (koos halduskeskustega):
- Bresti piirkond (Brest)
- Gomeli piirkond (Gomel)
- Grodno piirkond (Grodno)
- Mogiljovi piirkond (Mogiljov)
- Minski piirkond (Minsk)
- Vitebski piirkond (Vitebsk)
Eriline haldusüksus:
- Minski linn
Valgevene piirkonnad
Majandus
Suurem osa Valgevene majandusest on riigi kontrolli all. Seda on kirjeldatud kui "nõukogude stiilis". Riik sõltub Venemaa impordist, sealhulgas naftast. Alates 1994. aastast olid Valgevene peamised ekspordiartiklid rasketehnika (eriti traktorid), põllumajandustooted ja energiatooted.
Demograafia
2009. aasta rahvaloenduse andmetel on elanike arv 9 503 807. Etnilised valgevenelased moodustavad 83,7% Valgevene kogurahvastikust. Järgmised suurimad etnilised rühmad on: Venelased (8,3%), poolakad (3,1%) ja ukrainlased (1,7%). Riigi pealinnas ja suurimas linnas Minskis elab 2009. aasta seisuga 1 836 808 elanikku. Gomel, kus elab 481 000 inimest, on suuruselt teine linn ja Homieli oblasti pealinn. Teised suured linnad on Mogilev (365 100), Vitebsk (342 400), Hrodna (314 800) ja Brest (298 300). Muude Valgevene kohtade kohta vt Valgevene asulate loetelu.
Kultuur
Kirjandus
Valgevene kirjandus sai alguse 11.-13. sajandi religioossetest pühakirjadest. 16. sajandil tõlkis Polotski elanik Francysk Skaryna Piibli valgevene keelde. Valgevene kirjanduse uusaeg algas 19. sajandi lõpus. Üks oluline kirjanik oli Janka Kupala. Mitmed luuletajad ja kirjanikud läksid pärast Valgevene natside okupeerimist eksiili. Nad ei naasnud enne 1960. aastaid. Valgevene kirjanduse viimane suur elavnemine toimus 1960. aastatel Vasil Bykaŭ ja Uladzimir Karatkjevitši romaanide avaldamisega.
Muusika
19. sajandil tegi poola helilooja Stanisław Moniuszko Minskis elades oopereid ja kammermuusika teoseid. 19. sajandi lõpus moodustasid Valgevene suuremad linnad oma ooperi- ja balletitrupid.
Minski Riiklik Akadeemiline Balletiteater sai 1996. aastal Benois de la Dance'i auhinna kui maailma parim balletitrupp. Rockmuusika on viimastel aastatel muutunud populaarsemaks, kuigi Valgevene valitsus on püüdnud piirata raadios edastatava välismaise muusika hulka. Alates 2004. aastast saadab Valgevene artiste Eurovisiooni lauluvõistlusele.
Kleit
Valgevene traditsiooniline riietus on pärit Kiievi-Vene perioodist. Jaheda kliima tõttu valmistati riided kehasoojuse hoidmiseks ja need olid tavaliselt valmistatud linast või villast.
Köök
Valgevene köök koosneb peamiselt köögiviljadest, lihast (eriti sealihast) ja leivast. Toidud on tavaliselt kas aeglaselt keedetud või hautatud. Tüüpiline valgevenelane sööb kerget hommikusööki ja kahte korralikku toidukorda, kusjuures õhtusöök on päeva suurim söögikord. Valgevenes süüakse nisu- ja rukkileiba. Rukkileiba on rohkem, sest nisu kasvatamiseks on tingimused liiga karmid. Külalislahkuse näitamiseks pakub võõrustaja külalist või külalist tervitades leiba ja soola. Valgevenes on populaarsed joogid vene nisuvodka ja kvassi, kvassi on kääritatud linnase- või rukkijahust valmistatud jook. Kvassile võib lisada ka viilutatud köögivilju, et valmistada külma suppi nimega okroshka.
Maailma kultuuripärandi objektid
Valgevenel on neli maailmapärandi objekti: Mir'i lossikompleks, Nesvizhi loss, Belovezhskaya Pushcha (jagatud Poolaga) ja Struve geodeetiline kaar (jagatud üheksa teise riigiga).
Küsimused ja vastused
K: Mis on Valgevene pealinn?
V: Valgevene pealinn on Minsk.
K: Millal sai Valgevene iseseisvaks?
V: Valgevene sai iseseisvaks 25. augustil 1991. aastal.
K: Kui palju inimesi elab Valgevenes?
V: Valgevenes elab umbes üheksa miljonit inimest.
K: Millised riigid piirnevad Valgevenega?
V: Valgevenega piirnevad Venemaa, Ukraina, Poola, Leedu ja Läti.
K: Kui suur osa Valgevene pindalast on metsaga kaetud?
V: Üle neljakümne protsendi Valgevene 207 600 ruutkilomeetrist on metsaga kaetud.
K: Milliseid religioone riigis harrastatakse?
V: Riigi peamine religioon on vene õigeusk ja roomakatoliiklus on palju väiksem.
K: Kes oli Valgevene president aastatel 1994-2020?
V: Aleksandr Lukašenka oli Valgevene president aastatel 1994-2020.
Otsige