Valgevene (ametliku nimega Valgevene Vabariik) on riik Ida-Euroopas. Seal elab umbes 9,5 miljonit inimest. Riigi pindala on ligi 207 600 ruutkilomeetrit, millest üle neljakümne protsendi on metsaga kaetud. Pealinn on Minsk. Kuni 1991. aastani kuulus Valgevene Nõukogude Liitu. Valgevene president on alates 1994. aastast Aleksandr Lukašenka. Riik piirneb Venemaa, Ukraina, Poola, Leedu ja Lätiga.

Geograafia ja loodus

Valgevene on peamiselt tasandikuline maa, millel on palju jõgesid, järvi ja soid. Suurimad jõed on Dnepr, Daugava ja Njemen. Riigi loodusmaastikku iseloomustavad laiad metsad, põllumajandusmaad ning ulatuslikud märgalad — tuntud on näiteks Polesje soostikud. Kliima on parasvöötmeline, talved on külmad ja suved mõõdukalt soojad. Riigis on mitu kaitseala ja rahvusparki, kus hoitakse metsa- ja märgalade mitmekesisust.

Ajalugu (lühikokkuvõte)

Kuni 20. sajandini kuulusid tänapäeva Valgevene alad mitmele erinevale riigile ja poliitilisele moodustisele. Nende hulka kuulusid Polotski vürstiriik, Leedu suurvürstiriik, Poola-Leedu Liitvabariik ja Vene impeerium. Pärast Vene revolutsiooni sai Valgevene Nõukogude Liidu osaks ning nimetati ümber Valgevene Nõukogude Sotsialistlikuks Nõukogude Vabariigiks (BSSR). Valgevene tänapäevased piirid said suuresti kuju 1939. aastal, kui pärast Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse lisati sinna mõningaid Poola Teise Vabariigi alasid.

Teises maailmasõjas kannatas Valgevene laialdaselt — riik ja selle territoorium hävitati, kaotati märkimisväärne osa elanikkonnast ning üle poole majandusressurssidest. 1945. aastal sai Valgevene NSV koos Nõukogude Liidu ja Ukraina NSVga ÜRO asutajaliikmeks. Vabariigi parlament kuulutas 27. juulil 1990 Valgevene suveräänsuse ning Nõukogude Liidu lagunemisel sai Valgevene 25. augustil 1991 iseseisvaks riigiks.

Poliitika ja rahvusvahelised suhted

Valgevene on presidendiletsentriline riik. Alates 1994. aastast on presidendiametit pidanud Aleksandr Lukašenka. Tema valitsemisaeg on toonud kaasa suure keskendumise täidesaatvale võimule ning rahvusvahelise kriitika seoses demokraatlike standardite ja inimõiguste rikkumistega, eriti pärast 2020. aasta valimisi ja neid järginud proteste. Need sündmused viisid ka rahvusvaheliste sanktsioonide kehtestamiseni mitmete riikide poolt.

Rahvusvaheliselt on Valgevene liitunud mitmete organisatsioonidega ja sätestanud tihedad sidemed eriti Venemaaga. Riik on järjepidevalt osalenud koostöösüsteemides nagu SRÜ, Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (CSTO), Euraasia Majandusühendus ning on osalus- või partnerriik mitmetes teisigi koostöövormingutes. Samuti on Valgevene osa Venemaa ja Valgevene Liidu Riigist (alates 2. aprillist 1997).

Rahvastik ja keel

Valgevene elanikkond on ligikaudu 9,5 miljonit inimest, millest üle 70% elab linnades. Enamik — enam kui 80% — on etnilised valgevenelased; teised suuremad rahvusrühmad on venelased, poolakad ja ukrainlased. Riigis on kaks ametlikku keelt: valgevene ja vene keel, kusjuures vene keel on igapäevases kasutuses laialt levinud.

Peamine religioon on vene õigeusu kristlus, teiseks suurimaks on roomakatoliiklus, mis on eriti levinud Lääne-Valgevenes. Samuti on riigis väiksemaid protestantlike ja juudi kogukondi ning teisi usulisi rühmi.

Majandus

Valgevene majandus põhineb tööstusel, põllumajandusel ja transpordil. Riigis on arenenud masinatööstus (näiteks traktoritootmine), keemiatööstus, kivisöe ja fosfaadi töötlemine ning metallurgia. Üks olulisemaid eksporditoodangu allikaid on potaash soolad. Põllumajanduses kasvatatakse teravilja, kartulit ja suhkrupeeti ning kasvatatakse lamba- ja veisekari.

Energia- ja majandussuhted Venemaaga on tugevad — nii tarnekindlus kui ka hinna- ja energiakoostöö mõjutavad Valgevene majanduspoliitikat. Rahandus- ja investeerimiskeskkond on viimastel aastatel kannatanud poliitiliste pingete ja rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu.

Kultuur ja haridus

Valgevene kultuuris on segunenud slaavi, balti ja lääneriikide mõjud. Rahvuskultuuris on olulisel kohal rahvalaulikud traditsioonid, rahvariided ja käsitöö. Linna- ja sakraalarhitektuuris on hästi säilinud mõisahooned, kirikud ning Nõukogude perioodi ehitusmälestised, eriti Minskis. Kirjanduses ja kunstis on tähtsad nii klassikalised kui ka kaasaegsed autorid.

Haridussüsteem on üldiselt hästi organiseeritud, küündides alg- ja keskharidusest kuni ülikoolide ja teadusasutusteni. Magistri- ja doktoriõpe toimib nii valgevene- kui venekeelselt.

Transpordi- ja kommunikatsioonivõrgud

Valgevene on läbi sõiduteede ja raudteede oluline transiitmaa Venemaa ja Euroopa vahel. Riigis on tihe raudteevõrk ja suur hulk teid, mis ühendavad pealinna Minsk teiste regioonidega. Rahvusvaheline lennuliiklus toimub peamiselt Minski rahvusvahelise lennujaama kaudu.

Keskkonnaalased väljakutsed

Valgevene on metsade ja märgalade poolest rikkalik, ent seisab silmitsi ka keskkonnaprobleemidega: tööstuse ja põllumajanduse mõju, tegevused, mis võivad põhjustada veereostust ning 1986. aasta Tšernobõli tuumaõnnetuse tagajärgede jätkuv mõju riigi lõunaosale. Kaitsealade ja looduskaitseprogrammide kaudu püütakse säilitada bioloogilist mitmekesisust ning vähendada inimtegevuse kahjulikkust.

Administreerimine

Valgevene jaguneb mitmeks administratiivseks piirkonnaks (oblastiteks), mille keskused on piirkondlikud linnad; eraldi haldusüksusena on ka pealinn Minsk. Kohalik omavalitsus koosneb linnavalitsustest ja maaomavalitsustest, kuid paljud otsused koordineeritakse tugevalt keskvalitsuse tasandilt.

Kokkuvõtlikult on Valgevene riik, millel on rikas ajalugu, tugevad sidemed endiste ja praeguste suurriikidega ning mitmed majanduslikud ja keskkonnaalased tugevused ja väljakutsed. Riiki mõjutavad jätkuvalt nii sisepoliitilised valikud kui ka rahvusvahelised suhted.