Mirski lossikompleks on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud ajalooline ehitis Valgevenes. Loss paikneb väikeses Miri (Mir) linnas ja on üks silmapaistvamaid keskaegseid kindlus- ja residentsikomplekse riigis.
Ajaloost
Lossi ehitamine algas 15. sajandi lõpus kui gooti ajastule iseloomulik kaitserajatis. Algupärane ehitiste kompleks kujunes edasi 16. sajandil, kui hertsog Ilinich lõpetas suurema osa ehitustöödest. Umbes 1568. aasta paiku kuulus Mir'i loss Mikołaj Krzysztof "Orv" Radziwiłłile, kes viis lossi töödele renessanssliku ilme — ta lõpetas lossi ümberehitused renessanss-stiilis ja laiendas interjööre. Lossi ida- ja põhjamüüridele ehitati kolmekorruseline palee, mille siseelamus oli mõeldud esindus- ja elukasutuseks.
Arhitektuur ja kaitserajatised
Mir on silmatorkav näide arhitektuurilise stiilide kokkulangemisest: peamised gooti kaitseelemendid — paksad tellismüürid, tornid ja vallikraavid — kombineeruvad hilisemate renessansi- ja baroksete aktsentidega. Kompleksi kujunduses on selge rutikujuline plaan, nurgatornid ja moat (vallikraav), mis rõhutavad nii kindlustus- kui ka residentsi funktsiooni. Materjalina kasutati peamiselt punast tellist, mis annab lossile iseloomuliku värvitooni.
Omanikering ja 19. sajandi taastamine
Pärast Radziwiłłide ajastut läks kompleks mitmete aadliperekondade kätte. 1813. aastal, pärast Dominik Hieronim Radziwiłłi surma, päris lossi tema tütar Stefania, kes abiellus Ludwig zu Sayn-Wittgenstein-Berleburgiga. Hiljem kuulus manor nende tütrele Maria’le (abiellunud prints Chlodwig Hohenlohe-Schillingsfürstiga). Nende poeg Maurice Hohenlohe-Schillingsfürst müüs lossi 1895. aastal Nikolai Svjatopolk-Mirskile. Tema poeg Michail algatas ulatuslikud ümberehitustööd arhitekt Teodor Bursze juhtimisel, mis aitasid säilitada ja uuendada lossi vormi 19. sajandi lõpus.
Teine maailmasõda ja nõukogude aeg
Teise maailmasõja ajal sattus loss natside kontrolli alla ning piirkond kasutas lossi ja selle ümbrust ka kohaliku juudi elanikkonna piiramisala — getona. Aastail 1944–1956 kasutati lossi eluasemena ja muudel tsiviilfunktsioonidel, mis põhjustas osa sisehoonete ja dekoratsioonide kahjustusi ning muudatusi algupärases ruumipaigutuses. Pärast sõda toimusid korduvalt taastamistööd, kuid täielik restaureerimine algas alles hiljem.
UNESCO ja tänapäevane kasutus
Detsembris 2000 kandis UNESCO Miri lossi ametlikult oma maailmapärandi nimekirja, tunnustades kompleksi tähtsust kui hästi säilinud näidet gooti ja renessansi arhitektuuri segust ning kui olulist kultuuriloolist ansamblit Ida-Euroopas. Tänapäeval on Mir staatiline muuseum — kompleksis toimuvad taastamis- ja konserveerimistööd ning seal on avatud püsiekspositsioonid, mis käsitlevad lossi ajalugu, sisearhitektuuri ja mõisaelu. Lossi välialadel on korrastatud maa-alad ja külastajatele mõeldud rajad.
Külastamine ja tähtsus
Mirski loss on populaarne turistide sihtkoht nii kohalike kui väliskülaliste seas. Kompleks pakub giidituure, ajutisi näitusi ja kultuuriüritusi (kontserdid, rekonstrueeritud ajaloolised üritused jne). Lossi UNESCO staatus rõhutab selle kultuurilist ja ajaloolist väärtust ning toetab restaureerimist ja säilitustöid, et järgnevatele põlvedele edasi anda nii arhitektuuri kui ka tähtsate ajaloosündmuste mälestusi.
Mir'i loss on näide sellest, kuidas kaitserajatisest kujunes väljapaistev aadli residents ja hiljem rahvuslik ajaloomälestus — selle tähtsus ulatub nii arhitektuurilisse kui ka sotsiaalkultuurilisse pärandisse.
