Kiievi Rus' (Kiievi‑Venemaa) — keskaegne idaslaavi riik 9.–13. sajandil

Kiievi Rus' — keskaegne idaslaavi riik (9.–13. saj.), Kiievi kuldajastu, Vladimir ja Jaroslav, kultuuriline pärand ning lagunemine mongolite sissetungi tõttu.

Kiievi Rus' (Kiievi‑Venemaa) oli keskaegne riik Euroopas, mis tekkis 9. sajandil ja püsis kuni 13. sajandi keskpaigani. Selle alaline murenemine ja lõpp saabus pärast mongolite sissetungi ajal aastatel 1237–1240, kui paljud vürstkonnad langesid hõimuvägede all või sattusid nende vasallusesse.

Seda poliitilist kogumit nimetati tihti ka „venelaste maaks“; 19. sajandil hakati ajaloolistes kirjeldustes laialdasemalt kasutama terminit „Kiievi Rus'“ viitamaks sellele perioodile, mille keskuseks oli Kiiev. Mõnikord kõneldakse riigi varajasest etapist ka kui «Rus' Khaganaatist».

Rus' ajalugu algab traditsiooniliselt 882. aastaga, kui pealinn viidi Novgorodist Kiievisse. See toimus pärast seda, kui varangid (viikingid), keda kutsuti Rusiks, osalesid kohalike jõudude võitluses ja aitasid vabaneda osalistest khazaaride mõjusfäärist. Selle järgselt kasvas koostöö slaavi elanike ja varangite vahel ning tekkis poliitiline ja kaubanduslik võrgustik, mille keskuseks sai Kiiev.

Kiievi Rus' saavutas oma suurima poliitilise ja kultuurilise mõjuvõimu 10.–11. sajandil. Valitsejate hulgas olid olulised Vladimir Suur (Vladimir I, valitses 980–1015), kes 988. aastal vastu võttis idakristluse ja suunas riigi bysantlasliku kultuuriga lähenduma, ning tema poeg Jaroslav I Tark (1019–1054), kelle valitsemise ajal toimus õigusliku ja kirjaliku kultuuri areng (näiteks õiguskoodeks «Russkaya Pravda»). Riigi maad ulatusid lõunas Musta mereni, itta mööda Dneprit ja kuni Volgani suudmeni ning läände mõjusid ulatusid tihti Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi suunas. Kiievi kaudu kulgesid olulised kaubateed, mis ühendasid põhjapoolsetele Skandinaavia ja Läänemere piirkondi Vahemere ja Bütsantsi maailmaga.

Kiievi Rus' kultuur ja ühiskond olid heterogeensed: riigis kõneldi vanaidaslaavi keelest arenevaid murdeid (hilisemate slaavi rahvaste eellased), levib oli idakristlus, ehitati katedraale ja kloostreid ning arenesid kirjalikkus ja seadusandlus. 11.–12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses hakkas tungiv poliitiline killustatus — tugevnesid iseseisvad vürstkonnad ja linnriigid (näiteks Novgorod ning hilisemad Galitia–Volõõnia valitsused). See nõrgestas keskset võimu ja soodustas välisrünnete edu.

13. sajandi teisel ja kolmandal veerandil murdis Kiievi Rus' peamise katte mongolite rünnak: paljudki vürstkonnad said mõneks ajaks või püsivalt mongolite (hordide) mõjusfääri. Mõned idaslaavi piirkonnad säilitasid autonoomsuse või kujunesid hiljem iseäralisteks poliitilisteks üksusteks.

Erinevad idaslaavi vürstkonnad liideti või annekteeriti järk‑järgulise protsessiga 18. sajandil Vene impeeriumi koosseisu. Kaasaegsed idaslaavi riigid — Valgevene, Ukraina ja Venemaa on — on saanud suure osa oma varakeskaegsetest ajaloolistest ja kultuurilistest alusmõjudest Kiievi Rus' pärandist: ühiskondlikud tavad, religioossed traditsioonid, arhitektuuriline pärand ning osa kirjakeelest ja õiguslikust mõttest paiknevad suures osas selles varases idaslaavi riigis.

Kiievi Rus' pärand on tänapäeval ajalooline lähtepunkt aruteludes rahvusliku identiteedi, kirikliku pärandi ja regionaalse poliitika kohta Ida‑Euroopas. Arheoloogilised leiud, arhiivitekstid ja kirjalikud allikad aitavad rekonstrueerida selle mitmekesise keskaegse riigi elu, kauba‑ ja sõjandussuundi ning kultuurivahetust Skandinaavia, bütsantsi, stepi ja lääne suundade vahel.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Kiievi Rus'?

K: Millal saavutas Kiievi Rus' oma suurima võimsuse?

K: Kuidas nimetatakse selle riigi varajast osa?

K: Millal sai Kiievi Kiievi Rus' pealinnaks?

K: Kes valitses Kiievi Russi "kuldajal"?

K: Kuidas läks Kiievi-Vene lahku?

Otsing