Jugoslaavia Sotsialistlik Liitvabariik (1945–1992): ajalugu ja lagunemine

Ülevaade Jugoslaavia Sotsialistlikust Liitvabariigist (1945–1992): poliitiline ajalugu, föderatsioon, Tito roll ja riigi lagunemise põhjused.

Jugoslaavia Sotsialistlik Liitvabariik oli Jugoslaavia riik, mis eksisteeris alates Teise maailmasõja teisest poolest (1945) kuni selle ametliku lagunemiseni 1992. aastal (de facto lagunes 1991. aastal, ilma seda esindavate liidriteta) keset Jugoslaavia sõdu. See oli sotsialistlik riik ja föderatsioon, kuhu kuulusid Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Sloveenia. 1992. aastal moodustasid kaks allesjäänud riiki, Serbia ja Montenegro, mis olid endiselt pühendunud liidule, Jugoslaavia Liitvabariigi, mida rahvusvahelised liidrid ei olnud tunnustanud SFRJ järeltulijana.

Asutamine ja varane võimu kindlustamine (1945–1948)

1945. aasta augustis tuli kokku ajutine parlament, kuhu kuulusid delegaadid kõigist riigi osadest ning 68 sõjaeelsete erakondade esindajat ja 13 sõltumatut. Valimised kahekojalise parlamendi jaoks, mis pidi koosnema föderaalnõukogust ja rahvusnõukogust ning millel pidi olema põhiseadusliku kogu volitused, toimusid 11. novembril 1945. Rahvarinde poliitilist opositsiooni ei lubatud ning valimistel osales peamiselt Rahvarinde (Peoples Front) ühtne nimekiri; opositsiooni hääletamine oli küll formaalselt võimalik eraldi valimiskastides, kuid praktikas olid hääled ja hääletajad sageli ühtlasi OZNA (sõjajärgse salateenistuse) jälgimise all. See olukord sundis kolme rojalistlikku esindajat — Grol, Subasic ja Juraj Sutej — ajutisest valitsusest lahkuma. Võimas valimiskampaania ja kommunistliku partei kontrolli tugevdamine tagasid, et Josip Broz Tito juhitud Rahvarinnel jäi suur ülekaal.

Poliitiline süsteem ja riigi ülesehitus

Pidulikult loodi pärast sõda föderaalne süsteem, mille eesmärgiks oli ühendada eri rahvusi ja territooriume ühtseks sotsialistlikuks riigiks. 1946. aastal kuulutati välja Föderaalse Rahvavabariigi Jugoslaavia põhiseadus, mis hiljem 1963. aasta põhiseadusega ümber nimetati Sotsialistlikuks Liitvabariigiks Jugoslaaviaks (SFRJ). Riik jagunes kuueks natsionaalseks liiduvabariigiks ja kaheks autonoomseks provintsiks Serbia koosseisus (Vojvodina ja Kosovo). Föderaalne juhtimine sidus kokku sõjaväe, partei ja riigiasutused, ent tegelik võim koondus peamiselt kommunistlikku parteisse ja selle esindajasse, Josip Broz Titosse.

Tito, välissuhted ja mittepöörlemise liikumine

Josip Broz Tito kujunes riigi domineerivaks isikuks. Tema vastasseis Nõukogude Liiduga 1948. aasta Informbiro kriisi ajal tähistas Jugoslaavia iseseisvamat kurssi välispoliitikas — riik eemaldas end Moskva otsustusvõimust ning otsis ja leidis liitlasi lääne riikides ja arenguriikides. Sellest tekkis ka 1961. aastal alguse saanud mittepöörlemise liikumine (Non-Aligned Movement), mille üheks asutajaks Tito oli; see andis Jugoslaaviale rahvusvaheliselt erilise positsiooni külma sõja ajal.

Majandus, kultuur ja rahvuste suhe

SFRJ majandus oli segatüüpi: ametlikult planeeritud ja riigikontrolli all, ent juhtkond lubas ka teatud turumehhanisme ja enesejuhtivaid ettevõtteid (worker self-management), mis eristasid seda Nõukogude süsteemist. Majandus kasvas eelkõige 1950.–70. aastatel, ent riik koges ka suuri regionaalseid erinevusi — tööstus ja elatustase olid kõrgemad Sloveenias ja Horvaatias kui teiste vabariikide aladel. Riik oli etniliselt ja keeleliselt mitmekesine: serblased, kroaadid, bosnialased (mõõdeti kui moslemid kuni 1990. aastani), sloveenid, makedoonlased, mustlased (romid) jt. Selle mitmekesisuse poliitiline reguleerimine oli pidev väljakutse ning nõudis keerulist tasakaalustamist keskvõimu ja vabariikide huvide vahel.

1974. aasta põhiseadus ja desentraliseerumine

1974. aasta põhiseadus andis suurema autonoomia vabariikidele ja autonoomsetele provintsidele, tugevnedes õigusi regionaalsele juhtimisele ja suurendades föderatsiooni liidrite kollektiivse juhtimise rolli. See süsteem stabiliseeris riiki mõnda aega, kuid samas vähendas ka keskse võimu võimekust reageerida üleriigilistele probleemidele, mis muutis riigi haavatavamaks majanduslike ja poliitiliste kriiside ajal.

Langus ja lagunemine (1980–1992)

Josip Broz Tito surm 1980. aastal eemaldas tugeva isikliku liidu, mis oli aidanud hoida erineda rahvusgruppide suhteid. Samal ajal süvenesid majandusprobleemid: välisvõlg, inflatsioon ja tööpuudus. 1980. aastate lõpus tõusid rahvuslikud ja poliitilised liikumised üle vabariikide, kusjuures mõnes kohas kasvasid valitsejate ja parteidevahelised pinged. Serbia poliitiline võim suurenes Slobodan Miloševići tõusu kaudu, mis tekitas vastasseise teiste vabariikide juhtidega.

1990. aastate alguses toimusid mitmes vabariigis iseseisvuse referendumid ja deklareerimised. 1991. aastal kuulutasid iseseisvuse Sloveenia ja Horvaatia — Sloveenia puhul kostus vaid lühike, relvakonflikt (nn 10-päevane sõda), Horvaatias aga puhkes pikem ja verisem relvastatud konflikt. 1992. aastal deklareeris iseseisvuse ka Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia (viimane lahkus rahumeelselt). Need sündmused tekitasid sõjalisi konfliktseeriaid, mida tuntakse üldiselt kui Jugoslaavia sõdu (1991–1995). Paljud rahvusvahelised tunnustamised ja diplomaatiate otsused toimusid 1991–1992 perioodil ning viisid SFRJ kaasaja lõppemiseni.

Pärand ja järeltulijariigid

1992. aastal moodustasid Serbia ja Montenegro uue föderatsiooni — Federal Republic of Yugoslavia (FRY) —, mis pidas ennast asjaomase endise liidu järglasena, kuid paljud rahvusvahelised ringkonnad seda seisukohta ei tunnustanud täielikult. 2003. aastal nimetati see uuesti Serbia ja Montenegro liiduks ning lõpuks eraldusid need riigid 2006. aastal. Endised SFRJ vabariigid on tänaseks sõltumatud riigid: Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Kosovo (kelle iseseisvust ei tunnusta kõik riigid). Jugoslaavia ajalugu mõjutas tugevalt Lääne-Balkani poliitikat, etnilisi suhteid ja rahvusvahelist õigust ning selle pärand on nii kultuuriline, majanduslik kui ka poliitiline ja sageli vastuoluline.

Oluline kontekst

• Jugoslaavia eristus teistest Kagu-Euroopa sotsialistlikest riikidest oma relatatiivse välispoliitilise sõltumatuses ja sisupõhises reformipoliitikas.
• Tugev riiklik ideoloogia ja parteiline kontroll 1940.–1970. aastatel andsid teatud stabiilsuse, kuid samas jätkasid pinged rahvuslike nõudmiste vahel kasvamist.
• Majanduslikud raskused ja rahvuslikud liikumised 1980. aastatel olid peamised tegurid, mis viisid riigi lagunemiseni ja sõjaliste konfliktideni 1990. aastatel.

Selle ülevaatega on eesmärk anda arusaadav ja terviklik pilt SFRJ tekkest, arengust, sisemisest korraldusest ja lõpuks lagunemisest — sündmustest, mille tagajärjed on mõjutanud kogu Euroopa ajalugu 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Jugoslaavia Sotsialistlik Liitvabariik?

K: Kes valitses Jugoslaaviat kuni 1980. aastani?

K: Millal Sloveenia ja Horvaatia kuulutasid end iseseisvaks?

K: Mitu riiki soovis pärast 1992. aastat jääda liidu osaks?

K: Mida moodustasid Serbia ja Montenegro pärast 1992. aastat?

K: Kas seda uut liitu tunnustasid rahvusvahelised liidrid SFRJ järeltulijana?

Otsing