Kosovo iseseisvusdeklaratsioon 2008: sündmus, taust ja rahvusvaheline reaktsioon

Kosovo iseseisvusdeklaratsioon 2008: põhjalik ülevaade sündmusest, ajaloolisest taustast, rahvusvahelistest reaktsioonidest ja õigusalastest vaidlustest — selge ja ajakohane kokkuvõte.

Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine 2008. aastal oli Kosovo ajutiste omavalitsusorganite assamblee akt. See võeti vastu 17. veebruaril 2008 kõigi 109 kohalviibinud liikme poolt, mis oli selle vastuvõtmiseks vajalik miinimumarv. Sellega kuulutati Kosovo iseseisvaks Serbiast. Deklaratsioonil oli isiklik ja sümboolne tähendus Kosovo suurele albaania enamusele ning see tähistas olulist sammu piirkonna poliitilises ümberkujundamises.

See oli teine iseseisvusdeklaratsioon Kosovo albaania enamusega poliitiliste institutsioonide poolt. Esimene kuulutati välja 7. septembril 1990. aastal, kuid see jäi rahvusvaheliselt tunnustamata ning toimus Nõukogude järelajastu ja Jugoslaavia lagunemise keerulises kontekstis. 1990. aastast kuni 1999. aastani süvenesid etnilised pinged, mis kulmineerusid relvastatud konfliktiga 1998–1999. Pärast NATO sõjalist sekkumist 1999 ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 alusel pandi Kosovo rahvusvahelise halduse alla (UNMIK), mis kujundas aluse hilisemale rahvusvahelisele sekkumisele, õiguslikule ja poliitilisele dialoogile.

Deklaratsiooni sisu ja järgnevate sammude tähtsus

Deklaratsiooni tekstis kinnitati soovi luua demokraatlik, õigusriigile toetuv ja multietniline riik, kus on kaitstud inimõigused ja vähemuste — eriti Kosovo serblaste — õigused. Deklaratsiooni allkirjastasid Kosovo poliitilised juhid, sealhulgas assamblee liikmed ning tollane president ja valitsusjuht, ning selle väljakuulutamine andis alguse uute riigiasutuste loomisele: presidendi, parlamendi, valitsuse ja riigiasutuste struktuuride kujunemisele. Kosovo võttis kasutusele oma passi- ja maksupraktika, rahanduses kasutab ta eurot ning alustas taotlusi rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks astumiseks.

Rahvusvaheline reaktsioon ja õiguslik vaidlus

Serbia valitsus kutsus deklaratsiooni ebaseaduslikuks ja esitas vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule. Rahvusvaheline Kohus andis 2010. aasta nõuandva kohtulahendi, milles leiab, et deklaratsioon ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega. ICJ selgitas, et rahvusvaheline õigus ei keela iseseisvuse väljakuulutamist ning analüüsis deklaratsiooni protseduuri, kuid ei otsustanud iseseisvuse õiguspärasuse või tunnustamise üle — need jäävad riikide ja poliitiliste organite otsustada.

Välismaailmast reageerisid riigid erinevalt: osa suurriike ja paljusid Euroopa Liidu liikmesriike tunnustasid Kosovo iseseisvust kiiresti (sh Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Türgi jt), samas jäi mitme riigi — näiteks Serbia, Venemaa ja Hiina — suhtumine vastu. Mõned EL-i liikmesriigid (nt Hispaania, Kreeka, Rumeenia, Slovakkia ja Küpros) ei tunnustanud Kosovot, mis mõjutas Kosovo liikmesust ÜROs (mis jäi Vene ja/või Hiina veto tõttu takistatud). Kokku on Kosovot tunnustanud üle saja riigi (arv varieerub vastavalt ajalisele seisule), kuid tunnustuse pooldajate ja vastuseisjate kompromissid on viinud olukorrani, kus Kosovo on rahvusvaheliselt osaliselt tunnustatud riik.

Pikkajalised tagajärjed ja praegune olukord

Pärast iseseisvuse väljakuulutamist sai Kosovo 2009. aastal liikmeks rahvusvahelistele finantsasutustele nagu Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank, kuid ÜRO liikmeks saamine jäi seni takerduma. Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised partnerid on toetanud õigusriigi tugevdamist ja institutsioonide ülesehitamist; 2008. aastal asutati ka EL-i õiguse ja korrakaitse missioon EULEX, et aidata õigussüsteemi ülesehitamisel ja korra tagamisel. Samal ajal on lõunapoolne Kosovo üldiselt tegutsenud riigina, kuid mitmed küsimused — näiteks serbikommuuni õigused, piiri- ja varalised küsimused ning Põhja-Kosovo integatsioon — on jäänud lahendamata.

Alates deklaratsioonist on asjaosaliste vahel toimunud mitmed Euroopa Liidu vahendatud läbirääkimised (sh Brüsseli dialoog, mille raames 2013. ja järgnevatel aastatel saavutatud kokkulepped mõningate praktiliste küsimuste kohta). Siiski jääb Kosovo rahvusvaheline staatus poliitiliselt tundlikuks ja jätkuvad pinged mõjutavad nii kohalikku kui ka piirkondlikku julgeolekut. Deklaratsioon 2008. aastal on tähtis etapp Kosovo kaasaegses ajaloos — see tähistas iseseisvuspüüdluse formaalset väljendamist ning algatas protsessi, mille tulemused on osaliselt saavutatud, osaliselt aga endiselt lahendamist vajavad.

Peamised faktid kokkuvõtlikult:

• Iseseisvus kuulutati välja 17. veebruaril 2008, assamblee hääletusega (109 kohalviibinud);
• See oli teine sarnane deklaratsioon (eelmise kuulutas välja 1990. aastal);
• Serbia kutsus deklaratsiooni ebaseaduslikuks ja pöördus Rahvusvahelise Kohtu poole; ICJ leidis 2010. aastal, et deklaratsioon ei riku rahvusvahelist õigust;
• Kosovo on saanud tunnustuse paljudelt riikidelt ja astunud mitmesse rahvusvahelisse finantsasutusse, kuid ÜRO liikmesus on seni takerdunud ja rahvusvaheline tunnustus on osaline.

Otsing