Ban Ki-moon: Lõuna-Korea diplomaat ja ÜRO peasekretär (2007–2016)
Ban Ki-moon — Lõuna-Korea diplomaat, ÜRO peasekretär 2007–2016; juhtis globaalset poliitikat, edendas kliimameetmeid ja rahvusvahelist koostööd.
Ban Ki-moon (Hangul: 반기문; Hanja: 潘基文; sündinud 13. juunil 1944) on Lõuna-Korea diplomaat ja rahvusvahelise poliitika tegelane. Ta oli aastatel 2007–2016 ÜRO kaheksas peasekretär ja asus ametisse 1. jaanuaril 2007, asendades Kofi Annani. Ban mängis ÜRO peasekretärina olulist rolli rahvusvahelise koostöö edendamisel, kliimamuutuste vastu võitlemisel ja säästva arengu eesmärkide (SDG) toetamisel.
Varasem elu ja haridus
Ban Ki-moon sündis 13. juunil 1944 Eumseongis Põhja-Chungcheongi provintsis Lõuna-Koreas. Ta õppis rahvusvahelisi suhteid ja lõpetas Seouli Rahvusülikooli (Seoul National University). Hiljem täiendas ta end välispoliitika ja avaliku halduse alal, sealhulgas õpingutega välismaal, mis aitasid tugevdada tema karjääri diplomaatias.
Diplomaatiline karjäär
Ban alustas karjääri Lõuna-Korea välisministeeriumis ja töötas mitmetes välisesindustes ja rahvusvahelistes ülesannetes, sealhulgas esindustes ÜRO juures. Ta on teeninud nii Lõuna-Korea eri diplomaatilistel ametikohtadel kui ka kõrgemal riiklikul tasandil – 13. jaanuarist 2004 kuni novembrini 2006 oli ta Lõuna-Korea välisminister. Selle perioodi jooksul tõusis tema rahvusvaheline tuntus, mis aitas tal kandideerida ÜRO peasekretäri kohale.
Peasekretärina (2007–2016)
13. oktoobril 2006 valis ÜRO Peaassamblee Ban Ki-mooni kaheksandaks peasekretäriks. Ta alustas ametiaega 1. jaanuaril 2007 ja teenis kaks ametiaega kuni 31. detsembrini 2016. Tema peamised prioriteedid ja saavutused peasekretärina hõlmasid:
- Kliimamuutused: Ban oli aktiivne kliimamuutuste küsimustes, toetades rahvusvahelist koostööd kliimaohuga võitlemisel ja soodustades leppeid ning dialoogi, mis kulmineerusid 2015. aasta Pariisi kliimakonverentsiga.
- Säästev areng: tema ametiajal võeti vastu uued globaalset arengut suunavad eesmärgid (SDG-d), mis asendasid varasemad arengueesmärgid ja suunavad riikide poliitikaid aastakümneteks.
- Sugude võrdsus ja ÜRO reform: Ban püüdis suurendada soolist esindatust ÜRO süsteemis ning edendada organisatsiooni tõhusust ja läbipaistvust.
- Humanitaarabi ja kriiside lahendamine: tema ametiaeg hõlmas mitmeid suuri rahvusvahelisi kriise ja humanitaaroperatsioone, kus ÜRO koordineeris abi ja poliitilist lähenemist.
Samal ajal oli tema ametiaeg ka kriitika all seoses teatud konfliktiolukordade, ÜRO haldusprobleemide ja mõnedel juhtudel valitsusväliste organisatsioonide või riikide ootustega mittesobiva toimimise tõttu. Mõned juhtumid ja otsused tõid tema juhtimisele avalikku arutelu ja järelevalvet.
Pärast ÜRO ametiaega
Pärast ametist lahkumist 2016. aastal naasis Ban Lõuna-Koreasse ja jätkas tegevust rahvusvaheliste küsimustega seotud organisatsioonides ning avaliku elu tegelasena. Ta on osalenud mitmetes initsiatiivides, mis toetavad säästvat arengut, kliimaküsimusi ning rahvusvahelist koostööd. Samuti on ta olnud aktiivne kodumaise poliitika ja ühiskondliku arutelu mõningates küsimustes.
Isiklik elu
Ban Ki-moon on abielus ja pereinimene. Tema taust ja pikk karjäär diplomaatias on teinud temast ühe Lõuna-Korea tuntumaid rahvusvahelisi esindajaid, kelle mõju ja pärand ületavad tema ametiaja piire.
Ban Ki-mooni töö ja juhtimine ÜRO-s on jätnud märgatava jälje rahvusvahelisele poliitikale — eriti kliimapoliitika ja säästva arengu alal — ning tema ametiaeg andis tugeva tõuke globaalsele koostööle nendes valdkondades.
Haridus
Ban omandas 1970. aastal bakalaureusekraadi rahvusvaheliste suhete alal Souli Riiklikus Ülikoolis ja omandas 1985. aastal avaliku halduse magistrikraadi Harvardi Ülikooli John F. Kennedy School of Government'is (John F. Kennedy School of Government).
Isiklik
Ban on abielus ning tal on poeg ja kaks tütart. Tema emakeel on korea keel, kuid ta räägib ka inglise ja prantsuse keelt.
Ban kohtus Washingtonis USA presidendi John F. Kennedyga pärast seda, kui ta 1960ndate alguses keskkooli ajal võitis inglise keele võistluse. Võistluse korraldas Ameerika Punane Rist. Ta on öelnud, et pärast seda kohtumist soovis ta saada diplomaadiks.
Karjäär
Ban asus välisministeeriumi tööle 1970. aasta mais ja töötas ülespoole Jusini põhiseaduse ajal.
Tema esimene välislähetus oli New Delhisse. Pärast seda töötas ta välisministeeriumi peakorteris ÜRO osakonnas. Park Chung Hee mõrva ajal oli Ban esimene sekretär Lõuna-Korea alalise vaatlusmissiooni juures ÜRO juures New Yorgis (Lõuna-Korea sai ÜRO täisliikmeks alles 17. septembril 1991). Seejärel asus ta tööle ÜRO osakonna direktori ametikohale. Ta on olnud kaks korda lähetatud Korea Vabariigi (ROK) saatkonda Washingtonis, D.C. Nende kahe lähetuse vahel oli ta aastatel 1990-1992 Ameerika asjade peadirektor. 1995. aastal edutati ta poliitika planeerimise ja rahvusvaheliste organisatsioonide aseministriks. Seejärel nimetati ta 1996. aastal presidendi riikliku julgeoleku nõunikuks ja 2000. aastal asus ta aseministri ametikohale. Viimati oli ta president Roh Moo-hyuni välispoliitika nõunik.
Samal ajal kui ta oli suursaadik Austrias, valiti Ban 1999. aastal üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu organisatsiooni (CTBTO PrepCom) ettevalmistuskomisjoni esimeheks. ÜRO Peaassamblee 56. istungjärgu eesistujana 2001. aastal töötas ta ÜRO Peaassamblee presidendi kabinetiülemana.
Ban on väga aktiivselt tegelenud Koreadevaheliste suhetega seotud küsimustega. Pärast seda, kui Lõuna- ja Põhja-Korea võtsid vastu ühisdeklaratsiooni Korea poolsaare tuumarelva kaotamise kohta, oli ta 1992. aastal Lõuna- ja Põhja-Korea ühise tuumakontrollikomisjoni aseesimees. Välisministrina mängis ta 2005. aasta septembris juhtivat rolli diplomaatilistes jõupingutustes, et võtta Pekingis toimunud kuuepoolsete läbirääkimiste neljandal voorul vastu ühisavaldus Põhja-Korea tuumaküsimuse lahendamise kohta.
Ban Ki-moon koos Condoleezza Rice'iga.
ÜRO peasekretäri kandidatuur
Veebruaris 2006 teatas Ban oma kandidatuurist Kofi Annani asemel ÜRO peasekretäri kohale 2006. aasta lõpus. Ta oli esimene Lõuna-Korea, kes kandideeris peasekretäriks. Ta sai kõige rohkem hääli kõigis neljas ÜRO Julgeolekunõukogu poolt 24. juulil 2006, 14. septembril 2006, 28. septembril 2006 ja 2. oktoobril 2006 korraldatud hääletusel.
25. septembril 2006, kui need küsitlused toimusid, esines Ban New Yorgis Asia Society's oma kandidatuuri ja seisukohtade kohta ÜRO ees seisvate peamiste küsimuste kohta. Järgmisel päeval andis ta intervjuu Asia Society's AsiaSource'ile, kus ta rääkis taas palju ÜRO ees seisvatest väljakutsetest. Varem sel aastal oli ta rääkinud New Yorgis välissuhete nõukogule (Council on Foreign Relations).
2. oktoobril 2006 toimunud mitteametlikul küsitlusel sai Ban viieteistkümnelt julgeolekunõukogu liikmelt neliteist poolthäält ja ühe "ei"; Jaapani delegatsioon oli ainus riik, kes ei olnud täielikult nõus. Veelgi olulisem on see, et Ban oli ainus, kes pääses vetost, samas kui kõik ülejäänud viis kandidaati said vähemalt ühe "ei"-hääle viielt nõukogu alaliselt liikmelt - Hiina Rahvavabariigilt, Prantsusmaalt, Venemaalt, Ühendkuningriigilt ja Ameerika Ühendriikidelt. Pärast hääletust võttis teiseks jäänud Shashi Tharoor oma kandidatuuri tagasi ja Hiina alaline esindaja ÜRO juures ütles ajakirjanikele, et "tänase hääletuse põhjal on üsna selge, et minister Ban Ki-moon on kandidaat, keda julgeolekunõukogu soovitab peaassambleele".
9. oktoobril 2006 valis Julgeolekunõukogu ametlikult Bani oma kandidaadiks. 13. oktoobril 2006 võttis 192-liikmeline Peaassamblee heakskiitvalt vastu resolutsiooni, millega Ban nimetati peasekretäriks.
2009. aasta arvamusavalduses märkis Ban Ki-moon globaalsele soojenemisele viidates järgmist:
"Kõik nõustuvad, et kliimamuutus on inimkonnale eksistentsiaalne oht"
21. juunil 2011 valiti ta ühehäälselt ÜRO peasekretäriks teiseks ametiajaks tagasi.
Auhinnad
Banile on Korea Vabariigi valitsus omistanud teenetemärgi kaks korda, üks kord 1975. aastal ja teine kord 1986. aastal. Oma saavutuste eest saadikuna sai ta 2001. aastal Austria Vabariigilt suure aumärgi. Aasta hiljem andis Brasiilia valitsus talle Rio Branco Suurristi.
2005. aasta septembris autasustas Korea Selts New Yorgis teda James A. Van Fleeti auhinnaga tema panuse eest Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi vahelise sõpruse edendamisse.
Otsige