Ban Ki-moon

Haridus

Ban omandas 1970. aastal bakalaureusekraadi rahvusvaheliste suhete alal Souli Riiklikus Ülikoolis ja omandas 1985. aastal avaliku halduse magistrikraadi Harvardi Ülikooli John F. Kennedy School of Government'is (John F. Kennedy School of Government).

Isiklik

Ban on abielus ning tal on poeg ja kaks tütart. Tema emakeel on korea keel, kuid ta räägib ka inglise ja prantsuse keelt.

Ban kohtus Washingtonis USA presidendi John F. Kennedyga pärast seda, kui ta 1960ndate alguses keskkooli ajal võitis inglise keele võistluse. Võistluse korraldas Ameerika Punane Rist. Ta on öelnud, et pärast seda kohtumist soovis ta saada diplomaadiks.

Karjäär

Ban asus välisministeeriumi tööle 1970. aasta mais ja töötas ülespoole Jusini põhiseaduse ajal.

Tema esimene välislähetus oli New Delhisse. Pärast seda töötas ta välisministeeriumi peakorteris ÜRO osakonnas. Park Chung Hee mõrva ajal oli Ban esimene sekretär Lõuna-Korea alalise vaatlusmissiooni juures ÜRO juures New Yorgis (Lõuna-Korea sai ÜRO täisliikmeks alles 17. septembril 1991). Seejärel asus ta tööle ÜRO osakonna direktori ametikohale. Ta on olnud kaks korda lähetatud Korea Vabariigi (ROK) saatkonda Washingtonis, D.C. Nende kahe lähetuse vahel oli ta aastatel 1990-1992 Ameerika asjade peadirektor. 1995. aastal edutati ta poliitika planeerimise ja rahvusvaheliste organisatsioonide aseministriks. Seejärel nimetati ta 1996. aastal presidendi riikliku julgeoleku nõunikuks ja 2000. aastal asus ta aseministri ametikohale. Viimati oli ta president Roh Moo-hyuni välispoliitika nõunik.

Samal ajal kui ta oli suursaadik Austrias, valiti Ban 1999. aastal üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu organisatsiooni (CTBTO PrepCom) ettevalmistuskomisjoni esimeheks. ÜRO Peaassamblee 56. istungjärgu eesistujana 2001. aastal töötas ta ÜRO Peaassamblee presidendi kabinetiülemana.

Ban on väga aktiivselt tegelenud Koreadevaheliste suhetega seotud küsimustega. Pärast seda, kui Lõuna- ja Põhja-Korea võtsid vastu ühisdeklaratsiooni Korea poolsaare tuumarelva kaotamise kohta, oli ta 1992. aastal Lõuna- ja Põhja-Korea ühise tuumakontrollikomisjoni aseesimees. Välisministrina mängis ta 2005. aasta septembris juhtivat rolli diplomaatilistes jõupingutustes, et võtta Pekingis toimunud kuuepoolsete läbirääkimiste neljandal voorul vastu ühisavaldus Põhja-Korea tuumaküsimuse lahendamise kohta.

Ban Ki-moon koos Condoleezza Rice'iga.

ÜRO peasekretäri kandidatuur

Veebruaris 2006 teatas Ban oma kandidatuurist Kofi Annani asemel ÜRO peasekretäri kohale 2006. aasta lõpus. Ta oli esimene Lõuna-Korea, kes kandideeris peasekretäriks. Ta sai kõige rohkem hääli kõigis neljas ÜRO Julgeolekunõukogu poolt 24. juulil 2006, 14. septembril 2006, 28. septembril 2006 ja 2. oktoobril 2006 korraldatud hääletusel.

25. septembril 2006, kui need küsitlused toimusid, esines Ban New Yorgis Asia Society's oma kandidatuuri ja seisukohtade kohta ÜRO ees seisvate peamiste küsimuste kohta. Järgmisel päeval andis ta intervjuu Asia Society's AsiaSource'ile, kus ta rääkis taas palju ÜRO ees seisvatest väljakutsetest. Varem sel aastal oli ta rääkinud New Yorgis välissuhete nõukogule (Council on Foreign Relations).

2. oktoobril 2006 toimunud mitteametlikul küsitlusel sai Ban viieteistkümnelt julgeolekunõukogu liikmelt neliteist poolthäält ja ühe "ei"; Jaapani delegatsioon oli ainus riik, kes ei olnud täielikult nõus. Veelgi olulisem on see, et Ban oli ainus, kes pääses vetost, samas kui kõik ülejäänud viis kandidaati said vähemalt ühe "ei"-hääle viielt nõukogu alaliselt liikmelt - Hiina Rahvavabariigilt, Prantsusmaalt, Venemaalt, Ühendkuningriigilt ja Ameerika Ühendriikidelt. Pärast hääletust võttis teiseks jäänud Shashi Tharoor oma kandidatuuri tagasi ja Hiina alaline esindaja ÜRO juures ütles ajakirjanikele, et "tänase hääletuse põhjal on üsna selge, et minister Ban Ki-moon on kandidaat, keda julgeolekunõukogu soovitab peaassambleele".

9. oktoobril 2006 valis Julgeolekunõukogu ametlikult Bani oma kandidaadiks. 13. oktoobril 2006 võttis 192-liikmeline Peaassamblee heakskiitvalt vastu resolutsiooni, millega Ban nimetati peasekretäriks.

2009. aasta arvamusavalduses märkis Ban Ki-moon globaalsele soojenemisele viidates järgmist:

"Kõik nõustuvad, et kliimamuutus on inimkonnale eksistentsiaalne oht"

21. juunil 2011 valiti ta ühehäälselt ÜRO peasekretäriks teiseks ametiajaks tagasi.

Auhinnad

Banile on Korea Vabariigi valitsus omistanud teenetemärgi kaks korda, üks kord 1975. aastal ja teine kord 1986. aastal. Oma saavutuste eest saadikuna sai ta 2001. aastal Austria Vabariigilt suure aumärgi. Aasta hiljem andis Brasiilia valitsus talle Rio Branco Suurristi.

2005. aasta septembris autasustas Korea Selts New Yorgis teda James A. Van Fleeti auhinnaga tema panuse eest Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi vahelise sõpruse edendamisse.