Välisminister – roll, volitused ja nimetused eri riikides

Välisminister on valitsuse liige, kelle põh ülesanne on esindada riiki rahvusvahelistes suhetes, pidada läbirääkimisi teiste riikide juhtide ja diplomaatidega ning koordineerida välispoliitikat. Mõnes riigis nimetatakse seda isikut välisministriks, kuid teistes riikides on samal ametikohal teine tiitel. Näiteks Ameerika Ühendriikides nimetatakse tippdiplomaati välisministriks. Välisministri töö hõlmab lisaks poliitilistele läbirääkimistele ka saatkondade ja konsulaatide juhtimist, rahvusvaheliste lepingute ettevalmistamist ning riigi esindamist rahvusvahelistes organisatsioonides.

Roll ja peamised ülesanded

Välisministri igapäevatöös on tavaliselt järgmised valdkonnad:

• välispoliitika kujundamine ja elluviimine;
• läbirääkimised teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;
• riigi esindamine ametlikel välisvisiitidel ja rahvusvahelistel kohtumistel;
• diplomaatiliste esinduste ja personali juhtimine ning välisministeeriumi töö korraldamine;
• kriiside haldamine (nt kodanike evakueerimine, rahvusvahelised konfliktid) ja konsulaarabi korraldamine;
• osalemine valitsuse kollektiivsetes otsustusprotsessides, kus välispoliitika ristub julgeoleku- ja majanduspoliitikaga.

Volitused ja poliitiline positsioon

Välisministri volitused erinevad sõltuvalt riigikorra tüübist ja konkreetse valitsuse tööjaotusest. Üldises parlamentaarses süsteemis võib välisminister aktiivselt kujundada ja juhtida välispoliitikat ning vastutada selle eest parlamendile. Kui aga valitsusel on tugev peaminister või kui välispoliitika on peaministri isiklik prioriteet, ei pruugi välisminister iseseisvalt kõiki otsuseid teha. Presidendi- ehk ametkonnakeskses süsteemis määrab välis- ja julgeolekupoliitika sageli suures osas riigipea ning välisministri roll võib olla rohkem operatiivne ja täideviiv.

Diplomaatilised kohustused

Välisministrid vastutavad traditsiooniliselt ka paljude diplomaatiliste ülesannete eest. Nende hulka kuulub teiste riikide juhtide ja ametnike vastuvõtmine, riigivisiitide ettevalmistamine ning diplomaatiliste lähetuste juhendamine. Lisaks on nad tihti vastutavad:

• lepete ja kokkulepete läbirääkimiste eest;
• riigi esindamise eest ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes foorumites;
• diplomaatiliste privileegide ja immuniteetide küsimuste lahendamise eest;
• rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimise ettevalmistamise kooskõlastamisel teiste valitsusasutustega.

Üldjuhul on välisminister üks neist kabineti liikmetest, kes reisib kõige enam, sest amet nõuab sageli kohtumisi välispartneritega ja osalemist rahvusvahelistel konverentsidel.

Tiitlid ja nimetused eri riikides

Ühendkuningriigis nimetatakse välisministrit "välis- ja rahvusriikide asjade riigisekretäriks" (lühendatult välisminister). Ajalooliselt oli Ühendkuningriigis välis- ja Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) suhete haldamine jaotatud erinevate ametikohtade vahel — enne 1968. aastat tegeles välisminister peamiselt suhetega muude riikidega, samas kui Rahvaste Ühenduse asjade riigisekretär hoolitses suhete eest endiste kolooniate ja Rahvaste Ühenduse liikmesriikidega. Tänapäeval on ametinimetused ja vastutusalad riigiti erinevad, aga funktsioonid on tihti sarnased: riigi välissuhete juhtimine ning rahvusvaheliste küsimuste koordineerimine.

Ameerika Ühendriikudes nimetatakse välisministrit "välisministriks". See ametikoht on üks vanimaid kabinetis ning algselt pidas see endas ka mõningaid siseriiklikke ülesandeid, mida hiljem eraldati teistele ministritele ja ametkondadele. Sageli kasutatakse ka muid nimetusi sõltuvalt keele- ja traditsioonierinevustest: muude levinud nimetuste hulka kuulub ka välissuhete minister. Paljudes hispaaniakeelsetes Ladina-Ameerika riikides nimetatakse välisministrit kõnekeeles canciller (kantsler) — see kajastab kohalikke keelelisi tavasid, kuid ametikohustused on sarnased: riigi esindamine välissuhetes ja diplomaatiliste suhete juhtimine.

Nimetamine, kvalifikatsioon ja vastutus

Välisministri nimetamine sõltub riigi põhiseaduslikust korrast. Tavaliselt nimetab välisministri ametisse peaminister või president; mõnes riigis vajab kandidaat ka parlamendi kinnitust. Sobivaks kandidaadiks peetakse sageli isikut, kellel on varasem kogemus diplomaatias, rahvusvahelistes suhetes, julgeoleku- või majanduspoliitikas, samuti keeleoskus ja oskus läbirääkimisi pidada.

Välisministri vastutuse hulka kuulub lisaks poliitilisele juhtimisele ka aruandlusparlamendile, rahvusvaheliste lepingute eest vastutamine ning vajadusel riigi huvide kaitsest ja kodanike turvalisusest välisvälises kontekstis hoolitsemine. Ametikohaga kaasnevad ka eetilised ja õiguslikud piirangud, eesmärgiga tagada vastutus ja läbipaistvus rahvusvahelise tegevuse osas.

Kokkuvõte

Välisminister on riigi üks kesksemaid poliitikuid rahvusvahelises sfääris: ta kujundab ja viib ellu välispoliitikat, juhib diplomaatilist teenistust ning esindab riiki rahvusvahelistel foorumitel ning ametlikel visiitidel. Kuigi nimetused ja volitused võivad riigiti erineda, jääb ametikoha tuumüks — riigi huvide kaitsmine ja esindamine välissuhetes — samaks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on välisminister?

K: Kuidas erinevad välisministri volitused eri valitsuste vahel?

K: Millised on välisministri diplomaatilised ülesanded?

K: Mis on Ühendkuningriigi kõrgeima diplomaadi tiitel?

K: Milline oli tiitel enne 1968. aastat?

K: Mis on teine levinud nimetus, mida kasutatakse selle ametikoha kohta?

K: Kuidas viidatakse sellele ametikohale hispaaniakeelsetes Ladina-Ameerika riikides?

Otsing