Belgia saksakeelne kogukond (Deutschsprachige Gemeinschaft) — ajalugu ja faktid

Belgia saksakeelne kogukond: põhjalik ajalugu ja faktid Eupenist, idakantonitest, Preismaast kuni tänapäeva autonoomiani.

Belgia saksakeelne kogukond (saksa keeles Deutschsprachige Gemeinschaft Belgiens, lühendatult DGB) on üks Belgia kolmest föderaalsest kogukonnast. See on peamine osa Belgia nn idakantonitest (saksa keeles Ost-Kantone). Selle pindala on 854 km2 ja rahvaarv üle 73 000 inimese, kellest peaaegu 100% on saksakeelsed (traditsiooniliselt ripuariakeelsed).

Selle pealinn on Eupen; see on osa Liège'i provintsist ja piirneb Madalmaade, Saksamaa ja Luksemburgiga.

Seda piirkonda tunti Eupen-Malmedy nime all ja nüüd nimetatakse seda Ida-Kantoniteks. See koosneb saksakeelsest kogukonnast ning Malmedy ja Waimesi (Weismes) valdadest, mis kuuluvad Belgia prantsuskeelsesse kogukonda.

Ida-kantonid kuulusid kuni 1920. aastani Saksamaal Preisimaa Reini provintsi koosseisu, kuid pärast Saksamaa lüüasaamist I maailmasõjas ja sellele järgnenud Versailles' lepingut annekteeris Belgia need. Seetõttu hakati neid nimetama ka cantons rédimés, "lunastatud kantonid". Versailles' rahuleping nõudis kohaliku elanikkonna "küsitlemist" nende poliitilise staatuse kohta.

See ei olnud salajane hääletus ja igaüks, kes ei soovinud saada belglaseks, pidi registreerima oma täieliku nime ja aadressi. Paljud kohalikud elanikud kartsid pärast liitumist repressioone või isegi väljasaatmist.

1920. aastate keskel näis Belgia kuningriik soovivat piirkonna Saksamaale tagasi müüa. Prantsuse valitsus käskis belglastel lõpetada Belgia-Saksa läbirääkimised tehingu üle.

1940. aastal vallutas Saksamaa uued kantonid Teisesmaailmasõjas tagasi. Nad olid Belgias olnud vaid 20 aastat, nii et enamik idakantonite elanikest pidas end endiselt sakslasteks. Pärast Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal läksid kantonid taas Belgia kätte.

1960. aastate alguses oli Belgia jagatud neljaks keelepiirkonnaks: hollandikeelne flaamikeelne piirkond, prantsuskeelne piirkond, kakskeelne pealinn Brüssel ja idakantonite saksakeelne piirkond. 1973. aastal loodi kolm kogukonda ja kolm piirkonda, millele anti siseautonoomia. Asutati saksakeelse ühenduse seadusandlik parlament, Rat der Deutschsprachigen Gemeinschaft. Tänapäeval on saksakeelsel ühendusel teatud määral omavalitsus, eriti keele- ja kultuuriküsimustes, kuid ta on endiselt osa prantsuskeelsest Vallooniast.

Mõned inimesed tahavad, et saksakeelne ühendus oleks omaette piirkond. Üks neist on praegune minister-president Karl-Heinz Lambertz.

Ajalugu ja poliitiline arendus

Üldiselt määratlesid Versailles' leping ja selle järel toimunud sündmused ida-kantonite poliitilise saatuse 20. sajandi alguses. Pärast Teist maailmasõda kinnistus piirkonna suund Belgia koosseisu ja aja jooksul on selle autonoomiat Belgia riigireformidega järk-järgult suurendatud. Kuigi algsed rahvahääletused ja administratiivsed otsused tekitasid piirkonnas vastakaid tundeid, on alates 1970.–1990. aastate riigireformidest saksakeelsele kogukonnale antud järjest rohkem õigusi kultuuri, hariduse ja isikuvaldkondade osas.

Halduse struktuur ja institutsioonid

Saksakeelne ühendus on väike, kuid omab oma seadusandlikku ja täidesaatvat võimu. Peamised institutsioonid on saksakeelse ühenduse parlament (Rat der Deutschsprachigen Gemeinschaft) ning valitsus koos minister-presidentiga. Pealinn on Eupen, kus paiknevad ka paljud kogukonna administratiivorganid.

Tavapäraselt käsitlevad kogukonna pädevusse kuuluvad valdkonnad:

• kultuur ja kultuuripärand,
• haridus ja koolitus (saksakeelne koolisüsteem),
• keelepoliitika ja saksakeelse teeninduse tagamine,
• sotsiaalhoolekanne ja teatud isiklikud õigused.

Territoriaalised küsimused (näiteks infrastruktuur, majanduslik areng ja territoriaalne planeerimine) jäävad suuremas osas piirkondlikele (Valloonia) ametkondadele, kuigi riigireformid on võimaldanud mõningast pädevuste delegeerimist. Sageli tehakse koostööd nii Belgia liidu kui ka naaberriikidega piiriüleste küsimuste lahendamiseks.

Keel, kultuur ja meedia

Saksakeelne ühendus on keeleliselt ühtne: ametlik keel on saksa. Kohalikud murded kuuluvad ripuariakeele (Rheinfränkisch) rühma, mis mõjutab kohalikku kultuurilist eripära. Piirkonnal on oma meedia- ja kultuuriasutused, näiteks saksa keeles valgevene raadio ja televisiooni teenused ning kultuurikeskused, mis toetavad saksa keele ja kultuuri säilimist Belgias.

Oluline meediakanal on Belgia saksa- jaemaksumaksjatele suunatud ringhäälinguorganisatsioon, mis annab kohalikke uudiseid ja kultuuriprogramme saksa keeles. Samuti toimivad piirkonnas saksa keele õppeasutused ning koolivõrk töötab peamiselt saksa õppekeelega.

Majandus, elukeskkond ja turism

Majanduseliselt on piirkond suhteliselt väike ja tugevalt seotud naaberriikidega. Paljud elanikud pendeldavad tööle Saksamaale, Luksemburgi või mujal Belgiasse. Olulised majandusharud on väikeettevõtlus, teenindussektor, põllumajandus ja turism. Naturaalne keskkond, nagu kõrgaastikuala (Hautes Fagnes / Hohe Venn) ning maalilised linnakesed, meelitavad külastajaid ning annavad piirkonnale tähtsa turismipotentsiaali.

Poliitika ja tänapäev

Poliitiliselt mängivad piirkonnas rolli nii kohalikud erakonnad kui ka piirkondlikud – sageli on esindatud nii erapooletud kui ka riigis tegutsevate suurte parteide kohalikud harud. Pikemaajaliselt on arutluse all küsimus, kas saksakeelne ühendus peaks saama eraldi piirkonnaks (regionaalne staatus), mis annaks talle suuremad territoriaalsed volitused, või jääma osaks Vallooniast, säilitades samal ajal laienenuva autonomiat. See debat on piirkonnas jätkuv ja poliitiliselt delikaatne.

Praegune minister-president on Oliver Paasch (kelle ametiaeg algas 2014. aastal). Varasemalt on sama ametikoha pidanud muu hulgas ka Karl-Heinz Lambertz, kelle nime mainiti tihti piirkondliku autonomiaalaste arutelude kontekstis.

Kokkuvõtvalt on Belgia saksakeelne kogukond väike, ajalooliselt eripära omav ja riigi föderaalsete reformide tulemusena jõuliselt arenenud autonoomsuse suunas. Sellel on tugev identiteet, aktiivne kultuurielu ning jätkuvad arutelud territoriaalse staatuse üle, samal ajal toimides tihedalt koostöös nii Belgia teiste osade kui ka naaberriikidega.

Linnad ja linnad saksakeelses ühenduses

• Amel
• Büllingen
• Burg-Reuland
• Bütgenbach
• Eupen
• Kelmis
• Lontzen
• Raeren
• Sankt Vith

Eupenis asuva saksakeelse kogukonna täitevvõimu ja nõukogu asukoht

Küsimused ja vastused

K: Mis on Belgia saksakeelne kogukond?

K: Kuidas sai see Belgia osaks?

Küsimus: Millal võttis Saksamaa selle Teise maailmasõja ajal tagasi?

K: Millal see pärast Teist maailmasõda Belgia kontrolli alla tagasi anti?

K: Millised keelepiirkonnad on praegu Belgias?

Otsing