Aarialased on nimetus, millega India, Euroopa ja Iraani (Suur-Iraani) iidne rahvas end ise nimetas. Aarjalaste järeltulijate hulka kuuluvad indoeuroopa keeltega suguluses olevate sanskriti ja avesta keele kõnelejad. iidsetel iraanlastel tähendas aaria nimi aadlikke. Iraan sõna ise tähendab aarialaste maad.

Tähendus ja etümoloogia

Termi aaria (samas tähenduses kasutatud ka vorme nagu airya, aryā jne) on indoeuroopa keelte vana sõna, mis on seotud mõistega „vaba”, „kõlblik” või „aadlik”. See oli enesemääratlus, mis eristas teatud rühmi teistest ja viitas nii keelelisele kui ka kultuurilisele ühtekuuluvusele. Mõlemas suunas — nii Indias kui ka Iraanis — kujunes sellest kujund, mille kaudu rahvagrupid kirjeldasid oma maad ja rahvastikku.

Avesta nimi Airiianəm vaēǰō "aaria laius", on viide zoroastristlikus Avestas (Vendidad, Fargard 1) aarialaste emamaale ja ühele Ahura Mazda "kuueteistkümnest täiuslikust maast". Teised avesta nimed on airyō.šayana, "aaria rahvas", ja airyā daiŋˊhāvā "aaria maad". Need nimed olid vanakreeka kirjanikele tuntud kui Ariana. Ka sanskritikeelne nimi Āryāvarta "aarialaste elupaik", oli piirkond tänapäeva India põhjaosas. Pärsiat 3. sajandist kuni 7. sajandini valitsenud Sassaniidide impeeriumi keskpärsia nimi oli Eran-shar, mis tähendas aarialaste impeeriumi. Tänapäeval on Iraani nimi lihtsalt pärsiapärane sõna aaria.

Keeled ja kultuuriline seos

Sanskriti keel on vanim indoeuroopa keelte perekonna kirjakeel. Selles keeles on koostatud veedad. Mõned Rigveda osad on arvatavasti vanimad indoeuroopa keelte kirjapanekud. Vedi‑Avestaani keelesed tekstid näitavad selgelt lähisugulust: paljud sõnad, mütoloogilised kujundid ja rituaalsed tavad on samalaadsed või vastastikku äratuntavad, mis kinnitab ühiseid juuri indoeuroopa / indo‑iraani keelte hulgas.

Ajalooline levik ja migratsioon

Arheoloogilised ja keeleajaloolised uuringud toetavad ideed, et Indo‑iraanlased (mõnikord nimetatud ka aarialasteks) eraldusid teistest indoeuroopa rühmadest ja asustasid suuri alasid Kesk‑Aasiast, misjärel osa rühmast liikus lõuna poole Lõuna‑Aasiasse ning teine osa lääne‑lõuna suunas Iraani piirkonda. See protsess asetab ennustatavalt indoeuroopa keelte leviku ja kultuurivahetuse ajaliselt umbes 3. ja 2. aastatuhande eKr.

Mitmed arheoloogilised kultuurid nagu Sintashta‑Andronovo kompleks ja Bactria‑Margiana kultuur (BMAC) on seotud indo‑iraani rühmadega ning näitavad tehnoloogilisi, metallurgia ja hobukasvatuse mudeleid, mis võisid toetada nende rännu ja laienemist. Keel­te võrdlus, leksikaalne kokkulangevus ning ühised rituaalide ja müütide elemendid aitavad taastada rahvusgruppide omavahelisi suhteid.

Tänapäevased käsitlused ja väärkasutused

Tänapäevases teaduskirjanduses kasutatakse termineid nagu "indo‑iraani", "indo‑aariad" või "indoeurooplased" keelelise ja kultuurilise lähisuguluse kirjeldamiseks, mitte bioloogilise või rassilise üleoleku tähistamiseks. Ajalugu on näidanud, et sõna "aaria" on saanud 19. ja 20. sajandi poliitilistes ja ideoloogilistes debattides väärkasutuse — eriti rassistlikes ja natsionalistlikes teooriates — ning see on kaasa toonud palju väärarusaamu. Tänapäeva uurimine rõhutab, et tegu on keelevõrsete ja kultuuriliste rühmitustega, mitte kindla "aretüübilise" rassiga.

Kokkuvõte

  • Aarjalased on ajalooline enesemääratlus, mis ühendab Indo‑Aasia ja Iraani esiajastute keelelisi ja kultuurilisi rühmi.
  • Termini järglased ja peegeldused leiame nii Veedades kui ka Avestas, samuti Kreeka kirjanduses nimega Ariana.
  • Kaasaegne teadus lähtub keeleteadusest, arheoloogiast ja võrdlevast religiooniloost, et mõista nende rühmade levikut ja mõju, ning väldib ajaloolisi väärinterpretatsioone, mis seostavad mõisteid rassilise puhtuse või ülemvõimuga.