Aspiratsioon on häälikute omadus, kus konsonandi hääldamise järel eraldub suust kuulda või tunda olev väljahingamine (õhuplahvus või lühike õhumöll). Tavaliselt tähistatakse aspireeritud konsonanti fonootilises transkriptsioonis IPA-s tähe järel asetatava ʰ-diakriitiga (näiteks /pʰ/, /tʰ/, /kʰ/). Aspiratsioon ei ole sama mis häälepaari (häälekat vs hääletut) omadus: mõnes keeles on oluline vahe mitte häälekatel ja hääletutel konsonantidel, aga mõnes — näiteks mandariini hiina puhul — puudub häälepaari kontrast ja eristuse aluseks ongi aspiratsioon.

Foneetiline mehhanism ja mõõtmine

Aspiratsioon tekib siis, kui pärast sulget või takistust (stopi või afrikatiivi algust) jätkub suust väljapuhkev õhuvool enne järgmist häälikut (tavaliselt vokaali). Foneetiliselt mõõdetakse aspiratsiooni sageli häälestatuse alguse (voice onset time, VOT) abil: aspireeritud konsonandi puhul on VOT positiivne ja sageli pikem (näiteks 30–100 ms), mitteaspireeritud konsonandi puhul on VOT lühem või nulli lähedane ning häälelistel konsonantidel võib VOT olla negatiivne (häälestatus algab enne sulgu lõppemist).

Aspiratsioon inglise keeles

Inglise keeles esineb aspiratsioon peamiselt hääletutel plosiividel ja afrikatiividel sõna või rõhulise silbi alguses. Tavapärased näited:

  • pick — /pʰɪk/ (esimene /p/ on aspireeritud)
  • tick — /tʰɪk/ (esimene /t/ aspireeritud)
  • kick — /kʰɪk/ (esimene /k/ aspireeritud)
  • chick — /t͡ʃʰɪk/ või /tʃʰɪk/ (afrikatiiv on aspireeritud)

Kus aspiratsioon ei esine:

  • konsonantijärgselt /s/ järel (nt spit /spɪt/ — /p/ ei ole aspireeritud)
  • sõna lõpus või silbi lõpetavas positsioonis olevad plosiivid on tavaliselt mitteaspireeritud ja sageli väljahingamata või 'väljalõigatud' (näiteks tip kui lõpus olev /p/ ei kanna aspireeritud alltooni samme, aga sõna alguses tip transkribeeritakse /tʰɪp/, sest esmane /t/ on silbi alguses).

Oluline on märkida, et inglise keeles on aspiratsioon allofoniline omadus, mitte fonemaatiline: see ei muuda sõna tähendust, vaid sõltub positsioonist (rõhuline-silbi algus, pärast /s/, lõpp jne) ja dialektist.

Aspiratsioon teiste keeltes

Mõned keeled kasutavad aspiratsiooni fonemaatiliselt ehk see eristab tähendusi:

  • Hindi ja teised India keeled — neil on eraldi häälikud, mida nimetatakse aspireeritud häälikuteks (sh häälekatud aspireeritud, mis fikseeritakse IPA-s diakriidiga ʱ, nt /bʱ/, /dʱ/). Kirjas esitatakse neid sageli kahe-tähega (nt bh, dh): näiteks nimi Bhattacharya sisaldab alguses aspireeritud bh, mida IPA-s võib tähistada kui /bʱ/.
  • Mandariini hiina — siin ei ole fonoloogiliselt vastandatud häälekat ja hääletut paarilist plosiivi/afrikatiivi (st puuduvad klassikalised häälekat/hääletut kontrastsed paarid nagu /b/ vs /p/). Selle asemel eristatakse helisid aspireeritud vs mitteaspireeritud (nt pinyinis /p/, /t/, /k/ tähistavad aspireeritud helisid /pʰ/, /tʰ/, /kʰ/, samas kui pinyinis b, d, g tähistavad vastavaid mitteaspireeritud (tavalisi voiceless unaspirated) helisid). Näide: Mandariini hiina sõna "Gaokao" transkribeerituna IPA-s on /kau̯.kʰau̯/.
  • Mõnedes keeltes nagu Thai, Korea ja mõned Armeenia murded on aspiratsioon osa keerulisematest laryngeaalsetest vastanditest (nt kolmeliigiline eristamine: lenis, aspireeritud, fortis jne).

Transkriptsioon ja märgistamine

IPA-s märgitakse aspiratsioon tavaliselt väikese ʰ-märgiga hääliku järel: /pʰ/, /tʰ/, /kʰ/, /t͡ʃʰ/. Häälekatud aspireeritud helisid (nagu mitmetes India keeltes) tähistatakse IPA-s sageli diakriidiga ʱ (näiteks /bʱ/, /dʱ/), mis näitab aspiratsiooni koos häälestatusega (breathy voice või murdub häälepaine).

Erinevad ortograafilised süsteemid tähistavad aspiratsiooni erinevalt: Pinyin kasutab eri tähti (p, t, k = aspireeritud; b, d, g = mitteaspireeritud), samas kui Wade-Giles'i süsteem märgib aspireeritud helisid sageli apostroofiga (nt "Kaok'ao" vastab pinyinile "Gaokao").

Muud tähelepanekud

  • Aspiratsioon võib esineda ka frikatiivides ja afrikatiivides, kuid see on varieeruv ja keeliti erinev — mõnes keeltes on frikatiivide aspiratsioon tavaline, teistes harv.
  • Aspiratsiooni tajumine võib sõltuda kultuurilisest ja keelelisest taustast: kuulajad, kelle emakeeles aspiratsioon on fonemaatiline, võivad eristada aspireeritud ja mitteaspireeritud helisid kergemini.
  • Foneetilises kirjelduses on sageli oluline mitte segi ajada aspiratsiooni ja väljahinget (suuline purskeheli võib mõnikord meenutada hääletuse muutust), ning täpseks analüüsiks kasutatakse spektrogramme ja VOT-mõõtmisi.

Allpool mõned lihtsad praktikad, kuidas aspireeritud ja mitteaspireeritud eristada: asetage paberitükk ette; ütle sõna "pick" ja näete paberil liikumist (aspiratsioon), ütle "spit" ja paber võib vähem liikuda (pärineb /s/ järel olevast unaspireeritud /p/), samuti ei pruugi lõpus olev /p/ sõnas "tip" tekitada sarnast õhuvoolu.