Kuulmishallutsinatsioonid (parakuusia): põhjused, sümptomid ja ravi

Kuulmishallutsinatsioonid (parakuusia) — selgitame põhjuseid, tüüpilisi sümptomeid ja tõhusaid ravivõimalusi ning millal pöörduda abi saamiseks.

Kuulmishallutsinatsioon on hallutsinatsiooni tüüp, mille puhul inimene arvab, et ta kuuleb helisid, kuid neid helisid tegelikult ei ole. Meditsiinilises keeles nimetatakse seda parakuusiaks. Levinud vorm hõlmab ühe või mitme hääle kuulmist. See võib olla mõne psühhootilise häire, näiteks skisofreenia või maania tunnuseks. See on väga oluline märk, kui otsustatakse, et patsiendil on üks neist seisunditest.

Inimesed võivad kuulda hääli, ilma et neil oleks mingit konkreetset vaimuhaigust. Põhjuseid uuritakse veel. Psühhootiliste patsientide kuulmishallutsinatsioonide peamine põhjus on skisofreenia. Nende juhtumite aluseks olevad probleemid võivad olla geneetilised.

Hallutsinatsioon võib tekkida peamiselt kolmel viisil: inimene kuuleb, kuidas hääl räägib mõtteid, inimene kuuleb, kuidas üks või mitu häält vaidlevad, või inimene kuuleb, kuidas hääl jutustab tema enda tegudest. Lisaks neile kolmele võib esineda ka muid kuulmishallutsinatsioone. Nende hulka kuulub muusika kuulmine, mis mängib meeles, tavaliselt laulud, mis on isikule tuttavad. Selle põhjuseks on tavaliselt ajukahjustus, kuulmislangus või epileptiline tegevus.

Peamine meetod auditiivsete hallutsinatsioonide raviks on antipsühhootilised ravimid, mis mõjutavad organismi dopamiini ainevahetust. Kui hallutsinatsioonid on põhjustatud meeleoluhäirest, kasutatakse koos antipsühhootikumidega sageli ka teisi ravimeid (näiteks antidepressante või meeleolu stabiliseerivaid ravimeid). Need ravimeetodid võivad peatada hallutsinatsioonid, kuid need ei ole raviks, sest nad ei kõrvalda probleemi põhjust. On näidatud, et mõned psühholoogilised ravimeetodid aitavad vähendada hallutsinatsioonide intensiivsust ja nende esinemise sagedust.

Lisainformatsioon: sagedus ja tähendus

Kuulmishallutsinatsioonid ei ole harvad: neid võib esineda nii psüühikahäiretega inimestel kui ka täiesti vaimse tervisega inimestel, vanemaealistel (eriti kuulmislangusega) ning ägeda stressi, unepuuduse või narkootikumidega seotud olukordades. Kui hääl on püsiv, ohustab inimese turvalisust (nt käskiv hääl), mõjutab igapäevast toimimist või tekitab suurt hirmu, on oluline pöörduda arsti või vaimse tervise spetsialisti poole.

Põhjused (peamised valdkonnad)

• Psühhiaatrilised: skisofreenia, šizoafektiivne häire, raske depressioon ja bipolaarne häire võivad esile kutsuda kuulmishallutsinatsioone.
• Neuroloogilised: epilepsia, ajutrauma, insult, ajukasvaja ja neurodegeneratiivsed haigused võivad anda auditiivseid hallutsinatsioone.
• Sensoorne (kuulmislangus): kuulmislangus või tinnitus võivad viia nii muusikaliste kui ka hääli meenutavate hallutsinatsioonideni — mõnikord nimetatakse seda muusikalistest hallutsinatsioonidest tulenevat nähtust.
• Aine- ja ravimite toime: alkoholi ärajäämine, stimulantide (nt amfetamiinid, kokaiin) või hallutsinogeenide tarvitamine, teatud ravimid ja mürgistused võivad põhjustada kuulmishallutsinatsioone.
• Psühhosotsiaalsed: tugev stress, unehäired, isolatsioon ja traumad võivad vallandada või süvendada hääli.

Sümptomid ja erinevad vormid

• Üksik või mitu häält, mis võivad rääkida kuulaja kohta kolmandas isikus.
• Hääled, mis räägivad otse kuulajale või arutlevad omavahel.
• Hääl, mis kommenteerib kuulaja tegusid või annab käsklusi — need võivad olla ohtlikud, eriti kui käsk on enesevigastav või vägivaldne.
• Muusika- või meloodiahallutsinatsioonid (tuntud ka kui musiikahallutsinatsioonid), sageli tuttavad laulud.
• Helid, klõpsud, vindumised või muud mittesõnalised helid.

Diagnoos ja hindamine

Hindamine algab põhjalikust anamneesist ja vaatlusega. Olulised küsimused on: millal hääl(es) algasid, kas need on püsivad, milline on sisu (neutraalne, kriitiline, käskiv), kas esineb kuulmislangust, kas on ärajäämisoireid või ravimid, alkoholi või narkootikumide tarvitamine ning peretaust. Tavalised uuringud:

• Kuulmise test (audiogramm) – olulisem vanuses ja kuulmisprobleemide kaebuste korral.
• Psühhiaatriline hindamine ja vaimse seisundi uuring (MSE).
• Vajadusel neuroloogilised uuringud: kompuutertomograafia (KT), magnetresonantstomograafia (MRI) või elektroentsefalograafia (EEG), kui kahtlustatakse epilepsiat või struktuurset ajukahjustust.
• Võimalikult selge ravimite ja ainete tarvitamise ajalugu.

Ravi ja toetus

Ravivalik sõltub põhjusest. Kui hallutsinatsioonid on seotud psühhiaatrilise häirega, siis on antipsühhootikumid sageli esmavalik. Kui põhjuseks on kuulmislangus, võivad abiks olla kuuldeabivahendid. Kui vallandajaks on ravim või aine, siis nende lõpetamine või asendamine võib sümptomeid vähendada.

Medikamentoosne ravi

• Antipsühhootilised ravimid aitavad vähendada hääleaktiivsust ja psühhootilisi sümptomeid.
• Kui häired on meeleoluhäirega seotud, kasutatakse lisaks sageli ka antidepressante või meeleolu stabiliseerivaid ravimeid — nagu mainitud algtekstis.
• Ravi valik ja annus peab olema individuaalne ning arst jälgib kõrvaltoimeid.

Psühholoogilised sekkumised

• Leidub tõenduspõhiseid psühhoteraapiaid, näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia psühhoosi (CBT-p), mis aitavad muuta suhtumist halluciinatsioonidesse, vähendada hirmu ja parandada toimetulekut.
• Spetsiifilised lähenemised nagu „AVATAR“-teraapia või häältega töötamise programmid võivad mõnel inimesel aidata.
• Rühmateraapia ja peer-toetus on oluline osa taastumisest: teiste sarnaseid kogemusi jagavate inimeste toetus vähendab isolatsiooni ja häbi.

Muud sekkumised ja eneseabi

• Kuuldeabivahendite proovimine, kui esineb kuulmislangus.
• Häältega kohtlemise strateegiad: reaalsuse testimine, häältega „läbirääkimine“, tähelepanu suunamine ja tegevuste planeerimine, mis hajutavad tähelepanu (muusika, füüsiline aktiivsus, sotsiaalne suhtlus).
• Elustiilimuutused: regulaarne uni, vähendatud kofeiini ja stimulandi kasutus, stressihaldus ja alkoholist loobumine võivad sümptomeid leevendada.

Turvalisus ja hädaolukorrad

Oluline on tähele panna käskivaid hääli, mis võivad julgustada enesekahjustust või vägivalda. Kui inimene või tema lähedased tunnevad, et ohus on hea pöörduda viivitamatult erakorralisse meditsiiniabi või kohaliku vaimse tervise ööpäevaringsesse teenusesse. Ravi- ja toetusplaani koostamisel on soovitatav kaasata pereliikmed või hooldajad ning luua turvaplaan.

Prognoos

Prognoos sõltub põhjusest: mõnel inimesel on häired lühiajalised ja pöörduvad (nt aineärajäämine või äge stress), teistel võivad need olla kroonilised ning vajada pikaajalist ravi ja tuge. Õigeaegne diagnoos, individuaalne raviplaan (medikamentoosne + psühhosotsiaalne tugi) ja regulaarne jälgimine parandavad taastumise võimalusi.

Kokkuvõte

Kuulmishallutsinatsioonid (parakuusia) on mitmetahuline nähtus, mille põhjused võivad olla psühhiaatrilised, neuroloogilised, sensoorsed või ainepõhised. Täpne hindamine, sobiv ravi ning psühhosotsiaalne tugi on olulised, et vähendada kannatust ja parandada toimimist. Kui hääled tekitavad hirmu, käskivad enesele või teistele kahjulikke tegusid või halvendavad oluliselt elu kvaliteeti, otsige kiiresti professionaalset abi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kuulmishallutsinatsioon?

K: Millised on mõned tavalised kuulmishallutsinatsioonide vormid?

K: Kas inimesed võivad kuulda hääli ilma vaimuhaigusteta?

K: Mis on psühhootilistel patsientidel esinevate kuulmishallutsinatsioonide peamine põhjus?

K: Millised on kolm peamist viisi, kuidas kuulmishallutsinatsioonid võivad tekkida?

K: Kas peale nende kolme tüübi on olemas ka muid kuulmishallutsinatsioone?

K: Kuidas arstid ravivad kuulmishallutsinatsioone?

Otsing